Võrk: Eesti perepoliitika on rubensliku büstiga anorektiline modell. Andres Võrk, analüütik

Kolme väikese lapse isana puudutab plaanitav peretoetuste reform mind otseselt. Olen koos kolleegidega Praxisest analüüsinud Eesti perepoliitika meetmeid peaaegu kümme aastat. Oleme uurinud lastega perede majanduslikku olukorda, hinnanud peretoetuste ja vanemahüvitise mõju, ehitanud keerulisi matemaatilisi mudeleid ja ning püüdnud kõige selle baasil nõu anda erinevatele ministritele.

Eesti perede rahalise toetamise süsteemiga püütakse aidata kaasa kolme eesmärgi saavutamisele: suurendada sündivust, suurendada lastevanemate tööhõivet ja vähendada lastega perede vaesusriski. Kui vaadata erinevaid perepoliitika meetmeid (olgu see siis universaalne peretoetus, tulumaksusoodustus, vanemahüvitis või teenused), siis oluline on, et need moodustaksid loogilise terviku ja võimaldaks saavutada neid eesmärke mõistliku kuluga maksumaksja jaoks.

Minu hinnangul on Eesti perede rahalise toetamise süsteem läinud viimaste aastatega tasakaalust sama välja nagu anorektiline modell, kellel on Rubensi-aegsetelt maalidelt pärit büst. Viimati kehtestatud vanemapensioni nimetamine perepoliitiliseks meetmeks oleks nagu veel tikk-kontsade lisamine lootuses, et tasakaal paraneb. Nii nagu jääb taolisel modellil pikema aja peale selg haigeks, ilmnevad üha enam ka puudujäägid Eesti perede toetamisel.

Eesti tänast perepoliitikat iseloomustab kaks põhilist asja. Esiteks rahaliste toetuste ja hüvitiste selge domineerimine teenuste üle ning teiseks meetmete eriline suunatus lapse sünnile ja esimestele eluaastatele.

Eurostati andmete järgi on Eestis perepoliitika kulutustest ligi 95 protsenti rahalised, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 69 protsenti (2009. aasta andmed). Rahalisi lubadusi on parteidel valimiste ajal loomulikult mugavam anda, sest 1000 krooni jääb valimisplakatilt paremini meelde kui kättesaadavama hooldusteenuse lubamine puuetega lastele. Lisaks on teenuste arendamine pikaajaline, nõuab inimressurssi ja on enamasti hoopis kohalike omavalitsuste ülesanne. Seetõttu näemegi, et suurimad vajakajäämised on teenustes.

Rahalistest toetustest domineerib omakorda selgelt vanemahüvitis. Juba viimased viis aastat ületavad kulud vanemahüvitisele, mida makstakse lapse eest tema esimesel 18 elukuul, universaalsete peretoetuste kogusumma, mida makstakse kõigile lastele. Kui 2011. aastal maksti ligi 20 000 lapse eest vanemahüvitist 170 miljonit eurot, siis teiste riiklike peretoetustena maksti ligi 250 000 lapsele kokku ligi 100 miljonit eurot. Läbi toimetulekutoetuste skeemi, mis on puhtalt vajadusepõhine, lisandub kõige vaesematele peredele veel 24 miljonit, millest laste osa on hinnanguliselt kolmandik.

Rahaliste toetuste struktuuri muutused viimastel aastatel, eelkõige vanemahüvitise kehtestamine (kuid ka riiklike ja kohalike omavalitsuste sünnitoetuste tõstmine) ongi toonud kaasa selle, et toetustest üha enam on suunatud lapse sünnihetkele ja esimesele eluaastale. Kui näiteks 2000. aastal oli kuni üheaastasele lapsele minev rahaline kogutoetus ligi kuus korda suurem kui seitsmeaastase lapse toetus, siis eelmisel aastal sai üheaastane laps ligi 20 korda rohkem toetust kui kooli minev laps. Seega on perre järelkasvu saamisel oluline lastevanemate ettenägelikkus, et nad suudaksid õigesti hinnata lapse kasvatamisega kaasnevaid kulusid ja riigi tuge ka pärast seda, kui vanemahüvitis on lõppenud.

On selge, et praeguse kuluka vanemahüvitise skeemi kõrvalt on sotsiaalministril olnud keeruline tõsta ülejäänud peretoetusi. Muud sotsiaalkulud (pensionid, tervishoid, vanemapension) nõuavad nagunii lisa. Seetõttu on universaalsete peretoetuste struktuuri sees (st lapsetoetus, lapsehooldustasu) juba praegu toimunud suurem sihistatus paljulapselistele peredele, kes on enamasti ka suurima vaesusriskiga pered. Kui 2011. aastaks võrreldes 2000. aastaga on ühelapselise pere universaalse toetuse reaalväärtus (võrreldes tarbijahindade kasvuga) vähenenud ligi veerandi võrra, siis näiteks on viie lapsega perede toetuste reaalväärtus samal ajal kasvanud ligi viis protsenti, kuue lapsega peredel 13 protsenti ja seitsmelapselise pere toetus ligi 64 protsenti.

Laias laastus saaks perede toetamise skeemiga edasi minna kolme moodi.

Esimene võimalus oleks senine stiimulitekeskne lähenemine: jätkame sünnimomendile suunatud toetustega, suurendame teiste toetuste sihistatust, kuid püüame säilitada töötamise stiimulid ja vältida toetatavate perede sattumist vaesuslõksu. Teine on võrdsust taotlev lähenemine: suurendame universaalsete toetuste reaalväärtust ja kehtestame mõistlikuma lae vanemahüvitisele. Kolmas on hetkeolukorra kallim variant: tõstame täiendavalt makse või kärbime kulutusi muudes valdkondades ja rahastame selle arvelt endiselt kallist vanemahüvitise skeemi ning tõstame universaalseid peretoetusi.

Valitsuskoalitsioon näib diskuteerivad esimese ja kolmanda variandi üle, opositsioon pakub eelkõige teist varianti.

Kindlasti ootaks, et täiendavalt kaasataks teemade ringi teenuste kättesaadavuse parandamine, vajadusel rahaliste toetuste arvelt. Mis kasu mul on 2000-eurosest vanemahüvitisest, kui lapsele hariduse ja huviringide kättesaadavuse pärast pean ma ikkagi maalt linna kolima või lausa linnas koolikoha pärast "ümber kolima". Või kui mul on mõistlikum võtta endale lapsehoidja, kui viia laps ülerahvastatud lasteaeda, kus hoovis pole mängimisruumi või mänguvahendeid.

Autor on poliitikauuringute keskuse Praxis töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik.

Toimetas Rain Kooli

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06259202