Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Astudes vastu mitmekordsele diskrimineerimisele – olles naine, kel on puue. Lydia la Rivière-Zijdel

Laadi alla originaalmanus

Astudes vastu mitmekordsele diskrimineerimisele – olles naine, kel on puue

Lydia la Rivière-Zijdel1

Soo ja Puude Rahvusvaheline Konsultant


Minu teine elu: sündinud feminist, kellest sai puude ja soo aktivist! 

Sissejuhatus 

Äsja kaks nädalat tagasi tähistasin ma oma 25.-ndat puudealase aktiivsuse aastapäeva. 1982. aastal autoõnnetuse tagajärjel alakehast halvatuks jäämine oli suur impulss, sest see oli täpselt keset esimest puude emantsipatsiooni lainet. Kuna sotsiaalse ebaõigluse ja diskrimineerimise vastane aktiivsus oli olnud osa kogu minu elust, oli loogiline samm siseneda sellesse uude – puudeliikumise võnkeid tegevasse maailma. 

Oma seitsmelapselises perekonnas olin sündinud esimese tütrena peale kolme venda. Minu vanemad, kel mõlemal oli töölisklassi taust, olid tõelised sotsialistid ja kristlased, mis oli haruldane kombinatsioon neil aegadel. Sel oli oluline mõju minu aktiivsusele hilisemas elus. Sündisin hallidel Teise Maailmasõja järgsetel sotsiaalse rekonstruktsiooni aastatel koos tõsise eluaseme puudusega ja enamik maju olid hooletusse jäetud seisundis. Neil aastatel oli laialt levinud vaesus ja silmatorkav puudus seal, kus kunagi oli elanud Amsterdami juudikogukond. Mu isa oli mänginud sõja ajal kangelaslikku rolli ning oli seejärel aktiivne ka pärast neid aastaid. Mu ema tegeles majapidamisega koos nelja väikese lapse ning liikumapaneva jõuga naabruskonna naiste volitusel. 

Enamik naisi mängisid sõja ajal aktiivset ning iseseisvat rolli, olgu siis vabrikutes, peites juudi põgenikke, kõndides päevade kaupa, et leida toitu, kui enamik mehi oli saadetud sõjatööstuse tehastesse või vangi võetud. Aastatel pärast seda suruti nad tagasi oma traditsioonilisse rolli koduperenaistena uues ühiskonnas ilma erilise kaasarääkimise võimaluseta. Naised hõivati ebaproportsionaalselt tasustamata tööjõuna võrreldes meestega. See tööjõud on sajanditeks jäänud märkamatuks ja me ei tohiks teadlikult korrata sellist märguannet oma poliitikates tänapäeval suhtumises naistesse ning nendesse naistesse, kellel on puue, kui konkreetsemalt öelda. 

Peegeldan teile oma perekonda, et saaksite aru, et mu perekonnas ja klassis sai naiste roll osaks üldisest kontseptuaalsest naiste kohta käibel olevast mõtteviisist peale Teist Maailmasõda. Naiste roll oli esmalt olla koduperenaised ja emad. 

Tasustatud tööjõud – osa- või täisajaga – esines sagedamini kõrgemas klassis kui kummalisel kombel niinimetatud töölisklassis, kui see polnud just vähemakstud ja nähtamatu puhastustöö teiste kodudes või kontorites. Klass on üks muutujatest, mida tuleb arvesse võtta, kui me räägime naistest ja puudest. Me ei peaks langema lõksu, et arvata nagu oleksid kõik puuetega naised töölisklass, samuti nagu oleksid nad ainult heteroseksuaalsed või valged, et mainida vaid mõnda identiteeti. See on see, mis kaldub juhtuma, mõeldes argitähenduses eri muutujatele nagu sugu, puue, rahvuskuuluvus, klass, seksuaalne orientatsioon, kodakondsus ja/või religioon. Koos annavad need tähenduse meie eludele, meie identiteetidele ja viisile, kuidas ühiskond on struktureeritud ja küllastatud koos ebavõrdsusega kõigi nende eridimensioonide vahel. 

Kui me viitame puudele, ei ühenda me seda esiteks naiste või meestega, vaid mitteseksuaalsete olenditega, kelleks on inimesed, kel on puue. Enamgi veel, kui me ei ütle selgelt, et me räägime puuetega naistest, on selle termini varjatud subjektid puuetega mehed. Mõnikord tuleb meile meelde vaid kahjustus, puue (pime, kurt, õpiraskustega).  

Kokkupuutepunktide teooria (Intersectional Theory) 

See konkreetne vaidlusstiil, mida ma siin lahti hakkan rääkima, on kokkupuutepunktide teooria üks aste. Kui rääkida klassist, tuleb koheselt mu silme ette puue ja sugu. Samuti on see ka seksuaalse orientatsiooni, rahvusliku kuuluvuse, vanusega jne. Teiste sõnadega, ma ei mõtle erinevuse eri dimensioone argimõistes, kui erinevaid ja üksteisega mitte seotuid. Aluseksolev loogika argitähenduses on see miski, millel on tegemist kas puude või sooga, aga mitte mõlemaga korraga üheaegselt, ja sageli on see rohkem fokusseeritud esimesele kui teisele elemendile. See kahene loogika konstrueerib ja poolitab maailma kaheks kategooriaks, nt „mitte-puudega” vs „puudega”, „mees” vs „naine”, „heteroseksuaalne” vs „homoseksuaalne”, „valge enamus” vs „etniline vähemus” – mis ei ole ainult teineteist välistavad, aga mis ka seisavad hierarhilistes positsioonides üksteise ees, kus esimese asetusega termin on soositavam ja hinnatum. 

Enamgi veel, dominantsete mõttemustrite puhul, on võimsam ja väärtustatum termin enamasti rühmitatud; see on normaliseeritud, see tähendab tehtud normaalseks positsiooniks ja kaudsemalt määratletud kui tähistamata ja seega mitte-problemaatiline. 

Tõstan selle esile omaenda kogemusega. Sündinud feministina ja olles terve elu jooksul aktiivne naisliikumises, eriti seitsmekümnendate teise feminismi laine ajal, ei võtnud ma kunagi arvesse, nagu paljud teised minu ümber, puudega naisi kui osa meie liikumisest. Siiski ma märkasin erinevusi, olles töötanud oma varastes kahekümnendates eluaastates Aafrikas. See laiendas mu vaateid rassi ja rahvuskuuluvusega seotud mõtlemises. Puuet oli peetud meditsiiniliseks aspektiks, mis eristas haigeid tervetest. Saamata aru, et seal on mitmeid sotsiaalseid dimensioone ning kaasa- ja väljaarvamisi, mis ka puudele on omistatud. Nii et kui ma ise sain puudeliseks, oli see täiesti esimene kord, kui mind tabas tõsiasi, et äkitselt ei olnud ma enam eriti teretulnud kusagile naisliikumises. Keskkondlikud, kuid väga palju ka suhtumuslikud barjäärid blokeerisid minu teed tagasi naiste organisatsioonidesse.  

Hämmastav tagajärg, et nähes ikka välja samasugune, rääkides samamoodi, tundes enamikku oma kehast samamoodi nagu enne oma õnnestust, siis nüüd ühiskond, suure kaasamisega naisliikumises, pidas mind tulnukaks, väljaheidetuks. See vähendades minu kui naise loo, minu võimelisuse, karjääri ja feministlikku töö peaaegu nullini. 

Solidaarsus, mida ma olin naisliikumises alati väga kalliks pidanud, ei kehtinud naistele, kellel oli puue.  

See tegi mulle selgeks, et enamikus emantsipatsiooni või mitmesuguse ühiskonna, suutlikkuse, maskuliinsuse ja nahavärvilt valgete poliitikates ja debattides lihtsalt ei võeta arvesse neid kui eriti võimsaid positsioone ja on olemas ainult „nemad”, see tähendab, et naised või puuetega inimesed on suunatud  nendeks, kellel on vaja muutuda. 

Teisest küljest kokkupuutepunktide teooria mõtlejad usuvad, et erinevuste teljed, mis struktureerivad meie elusid, on alati juba ühendatud üksteisega. Klass, näiteks, on alati olnud seotud soo ja puude ilmingutega. Vastavalt sellele, kui me räägime soost, võtame seisukohti ka klassi ja puude kohta ning sama kehtib ka puude kui analüüsi algpunkti kohta. 

Tahan täna ära märkida selle erilise mõtteviisi erinevuste suhtes, mis saavad kokku erinevate Euroopa suurlinnade puuetega naiste ja tüdrukute positsioonides. Nende positsioonid garanteerivad meie tõsise tähelepanu nende fundamentaalsete õiguste ja elutingimuste suhtes praegu ja tulevikus. 

Kokkupuutepunktide teooria on üks neist panustest, mille suhtes värvilised naised on feministe teise feminismi laine ajal mõtlema pannud. Järk-järgult on teisedki, nagu näiteks puuetega naised ja lesbilised naised, sarnaselt hakanud tegelema oma perspektiividega. 

Kui sooline võrdõiguslikkus on olnud nii loomuomane osa minu elust kombineerituna klassiga, siis puude-element sai lihtsalt teiseks kokkupuutepunktide aspektiks sotsioloogilisest vaatepunktist, kuigi sel oli suurem mõju minu isiklikule ja ka füüsilisele elule. Aga olles puudevaldkonna teadlane, olen õpetanud endale eristama meditsiinilist mudelit sotsiaalsest mudelist ning hoidma füüsilist valu ja oma keha dilemmasid kui eraasju, kui seal ei ole just põhjuslikku ühendust keskkondliku, sotsiaalse või majandusliku barjääri vahel, loodud ühiskonna kui terviku poolt. 

Minu klassis polnud just tavaline, et tüdrukud läksid omandama kõrgemat haridust või et nad läksid ülikooli, ja oma perekonnast olin ma üks esimestest eranditest. Juba 20 aasta vanusena, oli mul kirglik soov ületada piire ja ma läksin kolmeks aastaks Tansaaniasse, et rajada sekretäride kool naistele ja tüdrukutele ning ma toetasin Lendavate Doktorite Teenindust (Flying Doctors Service) nende nädalavahetuste lendudel oma sekretärioskustega. Ajal, mille käigus ma õppisin erinevuste, nälja ja valu kohta, õppisin ka vastuolulist kombinatsiooni kannatuse ja õnnelikkuse vahel. 

Pärast minu naasmist Hollandisse, otsustasin ma astuda ülikooli, et omandada oskusi, mis oleksid veelgi kasulikumad naastes Aafrikasse või teistesse arengumaadesse. Abielu, viimast aastat lõpetamata psühholoogia õpingud (kuna mul oli kahtlus selle sisu suhtes feministlikust perspektiivist), minu poliitiline aktiivsus ja feminism ning lisaks sellele 1982. aasta autoõnnetus, ei pannud mind enam kunagi naasma arengumaadesse. Järsku tuli mul lisada veel üks dimensioon oma olemasolusse: saada puudega isikuks. Vaid mõned aastad varem olin ma pidanud lisama ühe teise – seni peidetud – kokkupuutepunktide aspekti oma ellu, kui ma avastasin, et olen lesbi. 

Seejärel tõusetus küsimus: kas minust sai mitmekordselt alla surutud inimene ja kui nii, siis on see seisund alatiseks jääv? Minu vastus sellele on kindel „Ei“ ja ma seletan seda edaspidi koos arutlusega kokkupuutepunktide-mõtlemisest. 

Kokkupuutepunktide teooria põhineb „erinevustest” mõtlemisel, mis kaasab ja seob endaga meid kõiki. See mõtteviis on vastumeelt olev, see komplitseerib asju, aga see on ka rohkem kaasav. See ütleb: me kõik oleme ühiskonnas koos ja see ei soosi argimõistes konkreetseid positsioone. Pööran edaspidi tähelepanu soo, puude ja klassi erinevustele. Sellele võiks sama hästi aga lisada ka seksuaalse orientatsiooni, „rassi“ / rahvuskuuluvuse ja vanuse. Kõik need dimensioonid struktureerivad viisid, milles ühiskond on organiseeritud. See on see, miks neid nimetatakse sotsiaalse järjestamise printsiipideks. 

Need tegutsevad erinevatel tasanditel: isiklikul, sümboloogilisel ja institutsioonilisel tasandil. Esiteks illustreerin, kuidas need tähtsad erinevused erinevatel tasanditel toimivad. Seejärel  teen kaugele edasiviiva ettepaneku tegutsemise suunamiseks ja selleks, kuidas töötada edasi suhtumiste muutmisega Euroopa ühiskonnas. 

Sugu 

Kaheksakümnendatel teoreetiliste arengute mõju all inglise keelt kõnelevas regioonis, saavutas sookontseptsioon naisuuringutes suureneva heakskiidu. Võrreldes sõnaga „sugu“ (inglise keeles „sex“, edaspidi „bioloogiline sugu“), lubas sõna „sugu“ (inglise keeles „gender“, edaspidi „sotsiaalne sugu“) laiemat ja dünaamilisemat perspektiivi. Sotsiaalse soo kontseptsioon, millel paljudes Euroopa keeltes puudub sobilik samaväärne vaste, viitab bioloogiliste erinevuste sotsiaalsetele interpretatsioonidele meeste ja naiste vahel. Need bioloogilised erinevused ei räägi enda eest, tähtsad on hoopis tähendused, mis nendele erinevustele on antud mingis konkreetses kultuuris. Lääne ühiskondades on bioloogilised erinevused ühendatud ettekujutusega, et maskuliinsus on ülimuslik ja naiselikkus on alaväärtuslik. Sotsiaalne sugu on kompleksne ja alatises muutumises süsteem isiklikest, sotsiaalsetest ja sümboolsetest suhetest, mille mehed ja naised on loonud sotsiaalselt ja seeläbi nad on sisestanud rollid, identiteedid, staatuse, võimu ja materiaalsed ressursid, mis on ühiskonnas kasutuses. 

Mõlemail, nii meestel kui naistel on sooga seotud identiteedid ja nad kogevad sugude vahelisi suhteid, aga nad kogevad neid asümmeetriliste sotsiaalsete protsesside tõttu erinevalt, läbi mille on mehed ja naised saanud meesteks ja naisteks. 

Sugu kui analüütiline kategooria on täitnud paradigmaga seotud rolli naiste, meeste ja sugude vaheliste suhete konstruktivistliku visiooni arengus (Bosch 1999, p. 19). Seal, kus monoliitne kategooria „bioloogiline sugu“ osutas tähelepanu naistele kui „ohvrite“ ühtsele grupile ja meestele kui „rõhujatele“, jättes nad välja haridusest ja uuringutest, viitab sotsiaalne sugu sotsiaalsele maskuliinsuse ja naiselikkuse tõlgendusele. Sookontseptsiooni hülgamine tähendas ka eemaldumist mudelist, mis on oma keskmes halvemas olukorras, vangistades naisi ja naiselikkust, nõudes kindlaid meetmeid.  

Maskuliinsuse ja naiselikkuse interpretatsioonid ei ole enam kindlaks määratud, vaid võivad varieeruda vastavalt ajaloolistele perioodidele, sotsiaalsetele kontekstidele, kultuurile, klassitaustale, puudele, rahvuskuuluvusele, seksuaalsele orientatsioonile ja/või teistele faktoritele. Selle tagajärjena pakub sotsiaalne sugu võimalusi muutumiseks ja variatsioonideks. Naisi ei nähta enam vaid halvemas olukorras oleva grupina, mehed ei ole enam ühepoolselt nähtavad kui rõhujad. Seal on palju eri võimalusi naiste vahel ja liigagi palju võimalusi meeste vahel, et pidada selliseid ühepoolseid liigitusi oluliseks. 

Samal ajal me peame siiski mõistma, et kuigi meil on vaja keskenduda ka meeste soo tähtsusele, ei saa seda näha eraldi ebavõrdses situatsioonis olemisest, nagu naiste puhul, kellel on või ei ole puuet, seda siiani nähakse. Patriarhaalsete struktuuride domineerimine paneb tänases ühiskonnas ikka veel naised halvemasse olukorda. Enamgi veel, naiste ja tüdrukute vastane vägivald on endiselt suur probleem ja enamik sellise vägivalla kurjategijaid on mehed. 

Paradigma muutmine bioloogilisest soost sotsiaalse sooni ja suurenev pilguheit erinevate naiste erinevuse suhtes tegi puude esilekerkimise, kui naiselikkuse juurde kuuluva teema, vältimatuks. Nagu sotsiaalne sugu, nii ka puue2 on loodud – see on sotsiaalne konstruktsioon või „leiutis“. Puue viitab isiklikele, sotsiaalsetele ja sümboolsetele tähendustele, mis on antud suutlikkusega seotud erinevustele inimeste vahel. Need tähendused ei ole alatiseks kindlaks määratud. Me võime kujutleda puuet kui sotsiaalsete gruppide moodustamise vastuolulist lõpetamata protsessi, kus piirid „meie“ ja „nende“ vahel on püsivalt määratletud, võidetud ja muudetud (Hall 1991, Van Houten 1999, Pattynama and Verboom 2000).  

Puue 

Puue on sotsiaalne süsteem, mis annab tähenduse inimestel puuet tekitavatele asjaoludele – nendele puuet tekitavatele faktoritele, mida võib näha isiku füüsilise või aistingulise kahjustuse, vaimse tervise olukorra, õpiraskuste või kroonilise haiguse alusel. See on seotud ka selle inimese ajaloo, kultuuri, keele, seksuaalse orientatsiooni, rahvusliku kuuluvuse ja religiooniga. 

Kui „puuet“ arutatakse Euroopas argitähenduse kontekstis, aga ka paljudes akadeemilistes aruteludes, meenuvad valdavalt „nemad“ / „teised“, „puudelised“. 

Nagu sotsiaalne sugu, nii on ka puue jaotatud kolmele tasandile, mis mõjutavad üksteist: isiklikul, sotsiaalsel ja sümboolsel tasandil. Isiklikul tasandil mängib puude määratlus rolli igas ühiskonnas, mis on ülesehitatud suutlikkusele ja järelikult, see on organiseeritud hierarhiliselt. 

Just nagu poisid ja tüdrukud avastavad väga kiiresti, et poisiks olemisel on eeliseid ja see pakub võimalusi, näitab läbiviidud uurimus, et kui laps on jõudnud vanusesse 3 või 4 aastat, teab ta, et mitte-puudelise postitsioon on kõige ihaldusväärsem (Williams, P. 1997). 

Sotsiaalsel tasandil me leiame seoses puuetega terve ideede ja ootuste süsteemi: mis käitumistüübid, omadused ja oskused omistatakse erinevatele gruppidele ja kuidas neid hinnatakse. Arutelu, et puudega inimesed ei saa olla usaldusväärsed alluvad, sest nad kalduvad olema tihedamini haiged kui mitte-puudega inimesed; et kõrgem haridus on enamjaolt võimatu, sest nende IQ on nende tervise kahjustustest mõjutatud ja järelikult peaksid nad olema kinnisele ravile määratud. Ja – puuetega inimeste eest peab hoolt kandma ja enamasti on nad võimetud oma enda otsuseid vastu võtma, ning – sellega seoses luuakse dominantne ja ihaldatum positsiooni inimestele, kel ei ole puuet.  

Lõpuks esitletakse sümboolselt „suutlikke“ ja „võimetuid / puudega“ kui täielikke vastandeid. „Suutlik“ esindab endas võimekat, andekat, võimsat, tervislikku, oskust, võimalust ja „võimetu / puudega“ esindab endas ebatõhusat / mõjutut, sobimatut ja haiget. (Vaata näiteks Collins Concise Dictionary 1999). 

Nagu sugu, nii ka puue on ülesehitatud meie isiklikele kogemustele, see annab konteksti ümbritsevatele sümbolitele ja konstueerib erinevat asetsemist ning annab tõusu institutsionaliseeritud ebavõrdsustele ühiskonnas. On selge, et need dimensioonid struktureerivad inimeste jaoks tähendusi isiklikel ja sümboolsetel tasanditel; inimene peab mõtlema erinevatele tagajärgedele töökohta taotledes, kui ta annab teada, et ta on pime, kurt või ratastoolikasutaja. Erinev protsent töötuid mitte-puudega inimeste ning puudega või diskrimineerimisega silmitsi olevate inimeste seas sotsiaalsete sätete mitmekesususeses, on küllaltki paljuütlev. 

Algul oli mulle jäänud mulje, et ei ole erinevust halvatud alakehaga mehel või halvatud alakehaga naisel, aga prakilised situatsioonid tõestasid vastupidist. Enamikku minu meeskolleege nimetatakse sagedamini kui „härrat“, kui mind kutsutakse enamasti vaid minu eesnime pidi. Puuetega mehed seisavad silmitsi väiksemate tööhõivega seotud probleemidega kui puuetega naised. Samuti on tee kõrgema hariduseni puuetega meeste jaoks lihtsam kui puuetega naiste jaoks. Enamikes aspektides näen ma sarnast diskrimineerimist kui minu mitte-puudega õdede kogemuse puhul, ja mõned neist on seotud minu puudega ning mõnikord see kombinatsioon kehtib. Puudeliikumise sees on meeste dominants silmnähtav eriti juhtimisrollides nagu on näha ka teistes organisatsioonides või poliitilistes institutsioonides. Sama võib öelda ka homoseksuaalsete puuetega naiste ja meeste ning etnilise vähemuse tausta kohta.  

Sotsiaalne kaasaarvamine ja väljaarvamine 

Tänases poliitikas me näeme nihet kliendikesksele mõtlemisele. Teiste sõnadega, on toimunud muutus asetada keskseks just kodaniku küsimused, vajadused ja nõuded. See on ka ilmne instrument nagu soolise ja/või puudealase võrdõiguslikkuse süvalaiendamine. Loomulikult on oluline, et sugu ja puue on osaks poliitika arengu ja teostamise protsessis, ent see ei ole piisav. See on kaotatud võimalus, kui otsustajad tõstavad esiplaanile vahendid, mis on suunatud ainult soole või puudele, samal ajal, kui teised omaette tähendusega teljed on kõrvale jäetud, justkui poleks neil mingit tähendust. On tähtis, et poliitika, olenemata kas vaesuse ära kaotamise või tervishoiu valdkonnas, võtaksid arvesse asjasse puutuvad erinevused, mis esinevad inimeste vahel. 

Enamgi veel, me peame mõistma, et ka üldiselt tähtsusetuks muudetud inimeste organisatsioonid jätavad endi hulgast välja inimesi, kes ei ole osa nende „kultuurist“. Puudeliikumine on tõestanud end olema väga homofoobne ja sel on endiselt raskusi arvamaks kaasa puuetega inimesi etnilistest vähemustest (näiteks mustanahalised ja mustlased) ja et naistel võiks olla juhtpositsioon. Sama võib öelda ka lesbi, gei, bi- ja transseksuaalide (LGBT) liikumise kohta, kel on raskusi nii LGBT puuetega inimeste kui ka etniliste vähemustega inimeste kaasamisega. Seal ei ole praktiliselt mingit erinevust etniliste vähemuste ja teiste gruppide puhul seoses väljaarvava käitumisega. See rõhutab vajadust kaasaarvamisel ja erinevuste tähistamisel pigem positiivsest kui negatiivsest või problemaatilisest vaatenurgast. Kõikide liikumiste sees on mehed enamasti alati norm ning naised mängivad juhtpositsioonides alamat rolli.  

Minu radikaalne ettepanek on, et kui keegi tahab jõuda poliitikas nii paljude inimesteni kui võimalik, siis kujuteldav subjekt ei peaks olema mitte norm, vaid isik, kes kaldub kõrvale mitmetest standardi aspektidest. Subjekt, keda enamikes poliitikates silmas peetakse, on heteroseksualne valge mitte-puudega mees või naine, kes räägib soravalt rahvuskeelt, on iseseisev, majanduslikult hästi toimetulev, suudab teha otsuseid ja ei kannata rassismi, homofoobia ega võimetuse all. 

Tahan esile tõsta printsiipi, et mis on hea alamgrupi jaoks, on hea ka gruppide ja üksikisikute jaoks, kes on eelistatumates positsioonides. See, mis on hea puudega naisele, see tähendab uus mõtteviis tööjõust, väiksemast koduvägivallast, majanduslikust iseseisvusest, paremast toest seoses reproduktiivtervisega seotud teemadega, on hea ka teistele naistele ja meestele. See ei ole pöördvõrdeline. 

Lõpumärkused 

Vaadates tagasi peaaegu 60 aastale feministiks, 25 aastale puudega ja 30 aastale lesbi- ja geiaktivistiks olemisele ning saavutustele, milleni ma olen jõudnud, vaatan neile tagasi kui takistuste ületamisele ja nähes kokkupuutepunktide aspekte, mis mõnikord mind takistavad kui selged muutujad, mis ei anna kogusummat kokku nagu näiteks kolm või neli kihti riideid. Olles feminist ja aktivist, sillutas see teed Euroopa Naiste Lobby’sse, saamaks nende kõige esimeseks puudega naispresidendiks, seda isegi nii kaugele, kui me naiste globaalse liikumise ajaloos teame. Minust sai aktivist Rahvusvahelises Lesbi ja Gei Assotsiatsioonis, kes on - erinevalt HIV/AIDSi ellujääjate liikumisele – endiselt suutmatusega toimetulevad, aga kahjuks vähem avarad, kui puude-liikumine on seoses homofoobiaga. Kõik mu positsioonid nendes kodanikuühiskonna liikumistes lõid avatud uksi Euroopa ja rahvusvahelise kodaniku- ja valitsusorganisatsioonide seas ja see toetas mind mu hilisemas töös visandamaks ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste ja eriti naiste, tüdrukute ja sooparagrahvides.  

Minu spordi- ja akadeemiline karjäär (kui puude-, soo- ja sotsiaalteadlane) lisas mu kompetentsusele rahvusvaheliseks soo- ja puudeeksperdiks olemise. Alati võttes kaalumisele, milline aspekt minust endast oli takistavaks, on see tihti naiseks olemine, mõnikord mu puue ja harvematel juhtudel lesbiks olemine. Viimane neist mängib suuremat – negatiivset – rolli minu praeguses aktiivsuses olles naiste spordiekspert just eriti islamimaades ja arenguriikides, vähem aga seoses soo või puudega. 

Kõigile puuetega naistele, olenemata nende vanusest, seksuaalsest orientatsioonist, rahvuslikust kuuluvusest, religioonist jms, on hädavajalik kindlaks määrata, milline element valdavalt diskrimineerib sind kindlatel aegadel. Olles puuetega naiste seas ei ole puue esimene takistav element, samuti ka mitte sugu naiste seas; vaadates kokkupuutepunktide aspekte, kui muutujaid, mis muutuvad aja, koha, keskkonna ja grupiga. Nii tehes me saame eristada paremini viise tulla toime erinevate aspektidega ja luua adekvaatseid poliitikaid puuetega naiste ja tüdrukute jaoks. 

  • On oluline, et kokkupuutepunktidega seotud mõtlemine saaks osaks otsustajate tööriistakomplektist üle kogu Euroopa, mitte ainult koheldes õiglaselt muutuva rahvastiku keerukusi, vaid ka teha andmed puuetega naiste ja tüdrukute ning mitte-puudega naiste ja tüdrukute ning puuetega meestega võrreldavaks, kaasates kõiki teisi kokkupuutepunktide aspekte nagu klass, seksuaalne orientatsioon, rahvuskuuluvus, vanus, religioon, kodakondsus jne.

 

  • On vaja, et oleks loodud ühendusi puudega naiste ja mitte-puudega naiste organisatsioonide vahel, et oleks poliitikasuunajaid ja naisuuringuid erinevate Euroopa rahvuste puhul selleks, et teha häid poliitikaid puuetega naistele ja tüdrukutele seoses vaesuse, vägivalla, reproduktiivsete õiguste ja tervisega, rahvuskuuluvuse, usu, rahvuse ja seksuaalse orientatsiooniga.

 

  • Euroopa ajaloo valguses, mis on torganud vahele ebavõrdsuse ja ülima vägivallaga teatud inimgruppide suhtes (enamasti naiste suhtes), keda peeti alamas klassis olevaiks, me peaksime olema teadlikud sellest, et teha häid poliitikaid, ei ole see tähtis vaid mõndade iseenesest mõistetavate vigade korrigeerimine siin ja seal, aga et me oleme valmistatud vaatamaks väljaarvamise süstematiseerimisele, asümmeetriale ja hierarhiseerimisele otse silma. Ainult sel viisil on meie võimuses ületada puuetega naiste ja tüdrukute alahindamine.

 

Olen nüüd peaaegu kolmanda elu künnisel – vananemisel, või pigem nimetaksin seda saamaks osaks „Eminence Grice“-ist (hall kardinal), aga kui ma kuulan või loen negatiivseid kõrvaltähendusi, mis on rahvastiku vananemisele Euroopa Liidus omistatud, kardan ma, et mu töö aktivistina ei ole veel läbi ja peab lisama veel hulga aktivismi dekaade praegustele 60 aastale olemaks feminismi, 25 aasta puude aktivismi ja 30 aastale võitlemaks homofoobia vastu. 


Inglise keelest tõlkinud Kairi Rohtmets

DeepCMS