Skip to main content

Kuidas elab Eesti naine?

On 16. mai ning rahvusraamatukogus algab foorum, mis peaks ühendama võrdõiguslikkuse ja naiste tervise teema. Koridoriseinal seisev väiksesse konverentsisaali juhatav värviprinteriga trükitud A4-leht küsib: “Kuidas elab Eesti naine?” Anna-Maria Penu uuris järele.

  http://www.epl.ee/artikkel/388177

 

Foorumi avab harrastusteatrile kaduma läinud Märt Treier, kes tutvustab foorumi patrooni Evelin Ilvest kui “proua presidenti”. Evelin Ilves tõuseb toolilt ja teatab Märdile, et nii ei tohi öelda, mille peale istuv Märt Treier arvab kui õige mees kunagi, et vanasti küll võis. Evelin Ilves kinnitab veel kord, et nii ei öelda, ning läheb asja juurde.

Sõnavõtt on lühike, aga kõnekas. Proua Evelin Ilvesele on jäänud mulje, et peredes on haiged just lapsed ja mehed, ning toob näite, et kui arsti juurde läheb mees, kel on rinnus ebamäärane valu, siis saadetakse ta kohe üleüldisele läbivaatusele, kui aga sama valuga on arsti ees naine, siis kirjutatakse talle antidepressantide retsept… Tjah!

Seejärel võtab presidendiproua istet foorumile kutsututele mõeldud valge laua taga, kus ootab ees esimesena oma nimesildi keskselt kohalt üles leidnud Jüri Pino. Riburada pidi lisanduvad äärtesse Iris Pettai, Liina Järviste, Aino Kiis ja Tiina Ristimäe.

Naised, tehke, mida ise tahate!

Ettekandeseeriaga alustab sotsioloog Iris Pettai, kes räägib võrdõiguslikkusest. Tuleb välja, et Eesti on selles valdkonnas arenenud riikidest 30–40 aastat maas, ja ilmselt seetõttu seisab seinal sinna projitseeritud küsimus “Mida on meestel võrdõiguslikkusega võita või hoopis kaotada?”.

Pettai usub, et kuna Eestis kardetakse feminismi paaniliselt, siis ilmselt pole selles väikeses saalis peaaegu kedagi, kes end avalikult feministiks tunnistaks. Ma tõstan käe. Vist ainukesena (ütlen vist, sest selja taga mul silmi pole). Samal ajal teeb seda ka ajakirjanik Jüri Pino, kes selgitab oma üleannetut tegu sellega, et ta on habemega naine.

Hõkk-hõkk, kõkutab saal kinnise suuga, ent hilisemas küsimuste ringis peab end vana-
emana tutvustanud daam teda ikkagi kaljukindlalt “tolleks prillidega vanemaks daamiks”.

Iris Pettai jätkab. Eesti on oma aegunud arusaamadega soorollidest täiesti patriarhaalne riik, kus ei rohkem ega vähem kui kolm neljandikku elanikest paneb just meestele põhivastutuse perekonna materiaalse poole eest. Märt Treier teeb märkmeid ja esitab hiljem paar ebaolulist küsimust, mida Iris Pettai siiski väga heaks peab.

Sotsioloogi enda tõstatatud dilemmale “mida on meestel võrdõiguslikkusega võita?” – seda kordab oma küsimuse pähe ka foorumi eestvedaja – vastamist alustab Pettai õpiku kohaselt. Kõigepealt räägib ta, et tegemist on väga hea küsimusega (muidugi – ise tehtud, hästi tehtud!), seejärel püüab ta meest veenda nagu last, selgitades rahulikult, võimalikult lihtsate lausetega, miks peab laps tegema midagi, mida ta eriti teha ei taha, näiteks tuba koristama.

Märt Treier katkestab ameerikalikku sõurütmi aeglustava naise ja annab sõna toolil lösutavale Jüri Pinole. Too vaatab pikalt saali, kus istub umbes 30 naist ja üks vanem härra, ja ütleb: “Olen sˇovinistlik siga, sellepärast mind siia kutsutigi! Aga et… Naised, ärge kuulake seda janti, mida teile pähe üritatakse ajada, ja mõelge, mida te ise teha tahate!”

Kui võtta tema juttu sõna-sõnalt – nüansse, tooni ja sümboolikat arvestamata –, siis on tal täiesti õigus! Kuigi selge on ka see, et suurem osa naisi ei taha tegelikult üldse seda, mille kohta Pino arvab, et kõik naised tahavad. Kui see nii poleks, siis ei tuleks tal pähegi “kinkida” naistele selliseid õpetussõnu võrdõiguslikkuse foorumil.

Oma sõnade mõju tugevdamiseks teeb ajakirjanik Pino järele ka naisüliõpilast, kes tema arvates räägib inisedes ning kasutab näiteks sellist lauset nagu “Olen end jube hästi teostanud, olen EBS-i magistrant!”. Lõpuks küsib ta ürgmatsˇolikult, naissugu ratsionaalsuse radadele juhtides: kas siis lapsed, kallid naised, pole eneseteostus?

Ei no selle “valgustusega” on kõik öeldud! Sedasama arvab ka Pino ise, sest edasi, kuni foorumi lõpuni, mängib ta oma punase mobiiliga, näidates vahepeal kõrval istuvale muigel suuga proua Ilvesele midagi naljakat.

Ebatüüpiline tunnus: naine

Südamearst Tiina Ristimäe jutust selgub, et alles hiljuti avastati tõsiasi, et aspiriinil on ennetav mõju vaid meestele. Seniajani oli seda aga ka naistele välja kirjutatud. Arvati sedagi, et naistel esineb infarkti vähem, ent nüüd selgus, et tegelikult esineb samal määral, lihtsalt haigusnähtude erinevuse tõttu on diagnoosiga alati traagiliselt hiljaks jäädud…

Ja siis ütleb Ristimäe järsku, nagu ta ise polekski oma ettekannet kuulanud: “Ebatüüpilised kliinilised tunnused: diabeetikud, vanurid, naised.” Ebatüüpilised? Oot-oot, mis see tüüpiline siis on? Ahjaa, õigus, meeste kliinilised tunnused!

Mõni hetk hiljem üritab Tiina Ristimäe oma lauanaabri Pinoga mesti lüüa, öeldes, et kui too on habemega naine, siis tema on habemeta mees. Saal ei kõkuta. Ristimäe jätkab, et üleüldse, “kui räägitakse naiste-meeste palgalõhest, siis on meditsiinilisi uuringuid, skriininguid jne, mida tehakse ainult naistele ja millest mehed saavad nii palju”. (Ja ta sõrmed näitavad nulli või OK-d – kuidas võtta.)

Liina Järviste hakkab selle jutu peale õhetama ja palub sõna, mida Märt Treier seekord ei anna. Järviste neelab mõtte alla.

Viimasena astub publiku ette Tallinna ülikooli esindav Aino Kiis, kes alustab väikese naljaga: “Ma olen eluaeg töötanud meeste kollektiivis ja üks päev küsiti mu käest, kas ma olen feminist, ja ma vastasin, et… ega ma enesetapja ole!”

Ei, ei saanud naljast aru! Aino Kiis saab aru, et saal ei saanud aru, ja alustab kiirelt oma ülilühikest ettekannet vanuritest. See oli mõtlemapanev ning asjalik. Aga mida ta selle naljaga öelda tahtis?

Ja siis algabki küsimuste voor. Esialgu esitab neid end saalist puuduva meessoo esindajaks pidav Märt Treier, kes ikka veel ei saa aru, milleks on meestele “seda võrdõiguslikkust” vaja. Iris Pettai arvab endiselt, et tegemist on väga õige küsimusega, ent ei suuda kiirelt vastata ning Treier väsib iva ootamast.

Ainukesena räägib piisavalt kiiresti sel teemal magistritöö kirjutanud Liina Järviste, kes selgitab, et põhiprobleem on selles, et “sektorid, kus peamiselt töötavad naised, on traditsiooniliselt vähem tasustatud kui sektorid, kus peamiselt töötavad mehed”.

Siis saab sõna publik. Paar väga asjakohast küsimust ja kommentaari, mille vahele eksib üks leekivpunase peaga daam. Ta näitab Märt Treierile esseed, mille ta on kirjutanud teemal, millises Eestis ta tahab elada, ent kuuleb siis, et essee ettelugemiseks aega pole. Kunagi pole, mõtleb too leekiva peaga daam kindlasti.

“Armastus on kõige alus,” hüüab ta siis õnnelikult. “Ja pere alus on armastus ja mina leidsin oma armastuse taevast…”

Laua taga, näoga saali poole istuvad esinejad ei tea, kuhu vaadata. Kas oleks sünnis naerda, nagu teeb seda publik, või mitte? Natukenegi? Märt Treier päästab olukorra, julgedes pakkuda, et punapeal on käekott kindlasti brosˇüüre täis, ja soovitab tal neid hiljem ukse peal jagada.

Mõned kommentaarid veel ning kui on jäänud viis minutit foorumi lõpuni, tõstab käe minu selja taga istuv keskealine daam ja teatab: “Ma ei saanud mitte millestki aru, millest siin räägiti!”

Eesti naine elab kehvasti

Torman ametliku lõpu järel tualettruumi, mis on rahvusraamatukogu kohta liiga räpane, haisev ja kole. Kui käsi pesema hakkan, näen, et ka presidendiproua seisab järjekorras. Mõtlen, mida tema pärast seda paaritunnist kaootilist siia-sinna hüplemist võrdõiguslikkuse ning naiste tervise teemadel asjast arvab. Kuidas siis elab Eesti naine?

Pärast kuuldut-nähtut ütleksin ma, et kehvasti. Eesti naine elab kehvasti. Saal on naisi täis ja nood kaks meest arvavad siiski, et nad domineerivad saali üle, et ka selles teemas on mehed tähtsamad kui naised. “Mis on meestel võita või kaotada? Mismoodi peame meestele seda serveerima?” Aga miks keegi ei räägi sellest, kui palju on sellistest küsimustest tuleneva kummi venitamisega naistel kaotada?

Juriidiliselt on Eestis soolise võrdõiguslikkusega muidugi kõik korras, ent sümboolne maailm, mida on raske selgitada, sest on silmale nähtamatu, ainult tajutav, kogemuslik, räägib sügavatest, põhimõttelistest probleemidest.

Samas, mis siin imestada, sest nagu Iris Pettai ütles, oleme nende teemadega arenenud riikidest lausa 30–40 aastat maas. Aga nemadki pole veel täielikku võrdõiguslikkust saavutanud…