Marina Kaljurand: hoolimata kõigest oli möödunud aasta ikkagi hea aasta

Postimees kuulutas aasta inimeseks Marina Kaljuranna (esimese naisena, muide). Marina sai ka Eesti Naiste Koostööketi Teenäitaja aunimetuse.

Marina Kaljurand: hoolimata kõigest oli möödunud aasta ikkagi hea aasta
Igor Taro,
Postimees 03.01.2008

Suursaadik Marina Kaljurand kinnitas, et vaatamata ühele koledale nädalale aprillis-mais oli möödunud aasta hea aasta. Ja ka sellel nädalal oli häid külgi – Eesti arvamusi kuulati Moskvas rohkem kui tavaliselt.

Kõlab ehk pisut banaalselt, aga kas läinud aasta oli teie jaoks korda läinud?

Arvan, et oli hea aasta. Oli palju sündmusi, palju tööd, rohkelt positiivseid ja üldse igasugu emotsioone. Kokkuvõttes ütleks, et oli hea aasta.

Pronkskriisi on Postimehe lugejad pidanud internetiküsitluse järgi läinud aasta olulisemaks sündmuseks, kui palju see kriis teie hinnangus kajastus?

Keeruline on hakata nüüd plusse ja miinuseid panema ning arvestama hakata, et kuhupoole ta siis ikkagi kaldub – kas pluss- või miinuspoolele. See on ju aasta, kus toimusid riigikogu valimised, kus toimus laulupidu ja lõppude lõpuks oleme selle aasta sees kuulunud ka üheksa päeva Schengeni viisaruumi.

Nii et kui me paneme kõik plussid ja miinused kokku, siis hoolimata kõigest võin öelda, et see oli ikkagi tore aasta.

Oli see nüüd rohkem ametniku või inimese hinnang?

Ma tõesti arvan niimoodi. Oli küll üks kole nädal seal aprillis-mais. Jah, see oli tõesti šokk. See oli šokk Eesti ühiskonnale, ilmselt ka šokk meie sõpradele-partneritele, kes ei osanud sellist asja oodata. Aga ei saa ju seda üle võimendada.

Oli ka teisi asju, mis jäid võib-olla osaliselt selle pronksimäsu varju. See, et me oleme Schengeni ruumis, tähendab, et meil on puudu ainult euro kasutuselevõtmine ja me oleme Euroopa Liiduga täiesti integreerunud. Nii et isiklikult loen ma seda täiesti positiivseks.

Mitu korda teil sel aastal tekkis mõte, et tahaks kõik sinnapaika jätta ja Moskvast ära minna?

(Mõtleb viivu ja hingab sügavalt.) No kui päris ausalt, siis seda mõtet ei olegi tekkinud. Pigem oli vastupidi… Seal aprilli lõpus ja mai alguses – kui sa tunned, et saad olla kasulik ja saad teha head, siis sa teed seda.

Too oli hetk, kui meid Moskvas väga palju kuulati. Meil oli väga suur ligipääs meediale, mida Eesti-sugusel riigil tavaliselt ei ole. Saime teha selgitustööd natuke rohkem, kui oleksime saanud mõne teise teema puhul, mis ei oleks nii palju tähelepanu pälvinud.

Ja kui ma pärast seda oma korralisele puhkusele tulin, siis pigem oli selline tunne, et läheks tagasi ja töötaks edasi, ja siis on juba hea suvel puhata.

Selle puhkusega oli vist nii, et pidite seda aprillisündmuste tõttu hoopis edasi lükkama?

Pidin puhkuse tõesti edasi lükkama. Pole ju saladus, et

26. aprillil on mu tütre Kaisa sünnipäev, kes sai 20-aastaseks. Meil oli ammu kokku lepitud, et tähistame koos tema sünnipäeva. Nii et jah, ma oleks pidanud olema 26. aprillil juba Tallinnas puhkusel…

Nii et kogu see jama on ka teie tütre sünnipäeva untsu keeranud?

Jah, tütre 20. sünnipäev läks tõesti untsu. Ta oli küll koos oma sõpradega, aga sellist perekondlikku tähistamist õigel päeval ei tulnudki. Saime seda alles nädal hiljem teha.

Kuidas perekond üldse teie mäsu keskel olemist läbi elas? Mitu korda päevas olite telefoniühenduses?

Seda võib öelda, et helistasime niipalju kui võimalik. Nemad mulle vähem, sest nad said aru, et helistan ise, kui võimalik on. Muidugi nad olid mures, eriti 82-aastane ema, kes jälgis kogu aeg raadiot ja telekat. Eemalt vaadates tundus ju see kõik kindlasti mitu korda jubedam kui siis, kui oled ise selle asja sees.

(Suursaadiku telefonist kostab filmi «Võimatu missioon» teemamuusika.)

Ega pere ei kartnud hiljem teie juurde Moskvasse tulla, pärast nende metsikute telekaadrite nägemist?

Esimene kord pärast seda tulidki nad minu juurde jõuludeks. Ja mitte selle pärast, et oleks midagi kartnud või poleks tahtnud tulla. Meil oli lihtsalt sedasi plaanitud, kuna nii sobis kõige paremini – neil ju ka: kellel kool, kel ülikool ja kellel töö.

Kuidas need sündmused mõjutasid teie vaadet Moskvale, moskvalastele ja Venemaa inimestele üldiselt?

Need sündmused näitasid, et see, mida räägib ametlik Venemaa, ei ole alati see, mida mõtlevad vene inimesed. Olen just vaadanud ka neid turiste, kes tulevad aastavahetuse pühasid Eestisse pidama.

Ja nemad on ka intervjuudes rääkinud seda, et tegelikult nad ei vaatagi seda, mis seal ametlikul või poliitilisel tasandil toimub.

On oluline, et inimestevahelised suhted on säilinud – venelased käivad Eestis, eestlased külastavad Venemaad. Nad ei näe siin vaenulikkust.

Moskvas – kas tänaval, teatris või kontsertidel käies – on vene inimesed pigem ligi astunud. Keegi pole kunagi halvasti öelnud. Pigem on öeldud: oh, me tunneme teid ära, te olete Eesti saadik ja tahame öelda, et me ei kiida heaks seda, mis toimus aprillis…

Ei kiida heaks pronkssõduri äraviimist või seda, mis toimus Moskvas?

Ikka seda, mis toimus saatkonna ümber. Nad ütlesid, et inimesed peavad omavahel rääkima. Nad on Eestisse sümpaatiaga suhtunud ja suhtuvad sümpaatiaga ka edaspidi.

Varem inimesed ei tundnud mind linnas ära ja kui mõni tundiski, siis nad ei pidanud vajalikuks seda öelda. Mul on tunne, et tavalisele vene inimesele oli see liig, kui nad nägid, et nende linnas võivad 21. sajandil toimuda sellised ründed, mis ületavad kõik mõeldavad piirid.

Meile helistati väga palju, saadeti meile, saadeti tavalise postiga kirju. Ma julgen öelda, et sajad inimesed tegid seda. Need on need inimesed, kes ütlesid lõpuks välja: me oleme teie sõbrad. Kui kõike seda poleks juhtunud, siis tõenäoliselt poleks nad otseselt meile seda ütlema tulnud.

Kui palju te saadikuna üldse olete omal nahal tundnud asukohariigi suhtumist Eestisse? Meenutada või juunikuist Venemaa päeva vastuvõttu Kremlis, kus kogu diplomaatiline korpus oli tunnistajaks, kuidas välisminister Sergei Lavrov teid silmanähtavalt ärritunult ja kõrgetel toonidel kõnetas… Kuivõrd tihti niisugust teatritegemist Vene välisministeeriumi poolt ette tuleb?

Need suhted on erinevad. Kui ma töötan Vene välisministeeriumi ametnikega, siis need suhted on olnud ja on edaspidi töised. Selles mõttes aprillisündmused neid mõjutanud ei ole…

Keegi pole siis endisest rohkem mossitama hakanud?

Ei ole. Kui kohtume asevälisministri Titoviga, kes kureerib suhteid Eestiga, siis räägime pikalt ning julgen arvata, et järjest avameelsemalt. Muidugi oleme täiesti ausalt teineteisele tunnistanud, et meie suhted sügisel ei olnud enam sellised nagu enne aprilli. Tegelikult terve selle aasta teine pool läkski olukorra taastamise peale.

Nii et viimasel vastuvõtul Kremlis enne riigiduuma valimisi keegi enam häält ei tõstnud?

Diplomaatias ei ole kohta emotsioonidel. Mind on endiselt kutsutud kõikvõimalikele sündmustele, mis on mõeldud Moskvasse akrediteeritud välissaadikutele, nii et mingit vahetegemist selles suhtes pole.

Lavrov enam ei pahandanud?

Ei, surusime kätte ja vahetasime viisakusi, nii et kõik oli normaalne.

Milliseks te hindate üldse võimalusi, et Eesti-Vene suhted sellest poolsurnud seisust välja tuleks?

Minu arvates on meie kahepoolseid suhteid liialt üledramatiseeritud. Kui me võrdleme Eesti-Vene suhteid nende suhetega, mis on meil teiste naabritega, siis see seis ei rahulda meid.

Samas kui me vaatame Euroopa Liidu ja Vene suhted, siis see näitab, et mõnel liikmesriigil on suhted võib-olla veelgi halvemad. Mitmetel riikidel on valusaid küsimusi.

Muidugi ei saa rahul olla, et naaberriigid ei suhtle kõige kõrgemal tasandil, aga tuleme nõksu allapoole – ametkondade vahelised suhted on head. Inimestevahelised suhted on ju säilinud.

Eesti-Vene suhete osas pooltühja klaasi nägemine on tahtmatult alati ka Moskva saadikutele üle kandunud – mitmed teie eelkäijad on saanud kriitika osaliseks. Siin tuleb mängu see võimatu missiooni teema…

Kusjuures, ma pole seda meloodiat oma telefonile pannud. Sellest on jälle tehtud õudne müüt. Sain Tallinnast IT-osakonnast selle mobiili, kus see meloodia oli vaikimisi pandud. Ma ei hakanud seda lihtsalt ära muutma. Kogu lugu. Kujutate pilti, mis varjundi on see juba saanud!

Kindlasti pole Moskva Eesti saadikutele kerge koht, aga ma hindan seda väga, mida tegid mu eelkäijad. Nad olid kõik väga head diplomaadid ja väga professionaalsed.

Nad kõik töötasid täpselt nii palju, kui neis oludes töötada said.

Ja see pole ju ühtlasi ka kõige populaarsem koht?

Nüüd on Moskva populaarsus kõvasti tõusnud. Sel aastal on Moskva kohtadele igal juhul kandideeritud ka niimoodi, et on üle ühe avalduse kohale.

Jätame nüüd selle telefonihelina loo kõrvale, aga Moskvasse tulite ju oma vabast tahtest, kui sellele kohale valitud Matti Maasikas ootamatult kantsleriks sai?

Loomulikult oli see mu vaba valik. Niipea kui minister selle ettepaneku tegi ja andis mulle natuke mõtlemisaega, siis tegelikult seda polnudki vaja. Leidsin, et see töö on väga huvitav, ja kuna ma valdan vene keelt emakeelena, siis loomulikult oli see riik mulle väga huvitav.

Suvel saab teie kolmeaastane lähetus läbi. Kui oleks teie teha, kas teine ametiaeg tuleks kõne alla?

Kindlasti ma külastan seda linna vahel turistina ja lähen sinna mõnda teatrietendust vaatama. Iga linn, kus sa elanud või töötanud oled, jääb kindlasti sulle südamesoppi. Jah, mulle meeldib seal töötada, mulle meeldib seal elada.

Aga see, et pere on olnud Tallinnas, ei ole olnud kerge ei nendele ega mulle. Kuigi abikaasa Kalle on olnud väga tubli ja hoidnud tagalat, et ma võisin Moskvas töötada, ikkagi ei ole see olnud kerge.

Marina Kaljurand

• Sündinud 1962. aastal Tallinnas.

• Lõpetas 1986. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude, 1992. aastal Eesti Diplomaatide Kooli ning 1995. aastal USAs Tuftsi Ülikooli rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia magistrina.

• Alates 1991. aastast töötab välisministeeriumis, aastatel 1996–1999 oli ta Helsingi saatkonna nõunik ning 2002–2005 asekantsler juriidilistes ja konsulaarküsimustes. Aastatel 2004–2006 oli mitteresideeriv suursaadik Iisraelis.

• Alates 2005. aastast on suursaadik Vene Föderatsioonis.

• Ta on abielus ja tal on kaks last.

————————————————————————-

Arvamused

 
Urmas Paet, välisminister:

Lõpuks taandub ikka küsimus sellele, kuidas üks või teine inimene kriisisituatsioonis hakkama saab ja oma rolli välja kannab. Marina Kaljurand tegi seda aprillis-mais väga hästi.

Meie Moskva esindus oli ka füüsilise rünnaku all, inimestel ei lastud nädala jagu magada, sest akende all käis möll, kunagi ei võinud teada, millises aknas kivi maandub.

Muidugi võinuks juhtuda nii, et mõni nõrgema natuuriga inimene lasknuks ennast kodumaale ära kutsuda. See olnuks ka täiesti mõistetav. Me käsitlesime asja nii, et saatkonnaliikmete perekond tuuakse ära, samuti ka need, kes leiavad, et ei pea pingele vastu. Aga neid tulijaid ei olnud üldse.

Tiit Matsulevitš, suursaadik Moskvas aastatel 1999–2001:

Keskkond tuli tuttav ette. Nii teravaks muidugi olukord toona (Matsulevitši saadikuksoleku ajal – toim) ei läinud. Muidugi olid ründed, muidugi tehti pikette.

Mingid pätid loopisid süütepudeleid ja üritasid maja põlema panna, kuid see ei õnnestunud. Põhjuse leiavad nad ju alati, konkreetset põhjust enam ei mäleta.

Marina Kaljurand sai absoluutselt hästi olukorraga hakkama. Selles osas pole pikalt vaja jahuda.

Toomas Hendrik Ilves, president, enne pronksööd ajalehele The Moscow Times:

Alati kui loen teadmatusest tulenevatest rünnakutest Eesti vastu või näen pilte, kus marodöörid skandeerivad absurdsusi, trambivad meie sümbolitel või põletavad Eesti lippu meie saatkonna ees, mõtlen ma Marina Kaljuranna peale.

Just tema, minu riigi suursaadik Moskvas, puhtavereline venelane eesti nimega, peab rohkem kui keegi teine taluma selliseid Eesti-suunalisi kallaletunge ja solvanguid. Mitte keegi ei paljasta Eesti kohta levivat desinformatsiooni paremini kui tema /…/.

Ma olen sageli mõelnud, kuidas saab keegi, kes on Marinat kohanud, uskuda kogu seda jaburust, mida Eesti kohta on räägitud. On see vaid seetõttu, et ta on läbi abiellumise saanud eesti nime? Võib-olla.