[ELIL] Tartu PM: Heljo Pikhof: läbi raskuste … tööturule
Head sõbrad,
selle artikliga seoses tahan veel kord meelde tuletada, et kõigil töötavatel puudega inimestel sõltumata vanusest, on võimalik saada töötamise toetust. Loomulikult peab tehtud kulu olema puudest tingitud. Helistasin SKAsse ja pärisin veel mõne asja kohta:
1. pensioniametites puudub spetsiaalne taotlusblankett, tuleb ise lisada kirjalik selgitus puudest tingitud ja töötamisega seotud lisakulu vajaduse kohta.
2. ametnikel puudub juhis, mis on puudest tingitud ja mis ei ole puudest tingitud lisakulu. Seega saab otsustavaks teie lisatud põhjalik selgitus iga kuludokumendi kohta. Ma päris huviga ootan, kuidas lahendatakse vaidlusküsimused – liig oleks vist loota, et kõiki põhjendusi niisama lihtsalt aktsepteeritakse.
3. kõik kuludokumendid koguge kenasti kokku, neid ei pea esitama igakuiselt, võib kord aastas, kord kahe-kolme kuu tagant, nii, nagu teile sobiv on. Rahaline limiit on ju teada – 4000 kr kolme aasta kohta. Kui limiit täis, pole sel teemal enam pensioniametisse asja.
4. kellel on raske minna ise pensioniametisse, võib dokumendid saata posti teel või kellegi teisega. Sellel teisel peaks olema teie omakäeliselt kirjutatud lihtvolitus a la: mina, see ja see + isikukood või dok nr, volitan seda ja seda + isikukood või dok nr, esindama ennast selles ja selles küsimuses. Kaasas peavad olema enda ja volitaja isikuttõendavad dokumendid.
Lisan ka kord juba listis olnud Sotsiaalkindlustusameti ametliku selgituse töötamistoetuse kohta:
Töötamistoetust makstakse 16-aastasele ja vanemale töötavale puudega inimesele, kellel on puudest tingituna tööga seotud lisakulutusi.
Töötamistoetust makstakse puudega inimese enda poolt tehtud puudest tingitud töötamisega seotud tegelike kulutuste osaliseks hüvitamiseks kuni 10-kordses sotsiaaltoetuste määras kolme kalendriaasta jooksul toetuse esmakordsest määramisest arvates. Kui kolme kalendriaasta jooksul tehtud lisakulud on maksimumsummast väiksemad, makstakse toetusena välja puudega inimese poolt kauba või teenuse eest tegelikult tasutud summa.
Toetusega hüvitatavad kulutused peavad olema tehtud töötamise ajal. Enne töötamise algust ja peale töötamise lõppu tehtud kulutuste hüvitamiseks toetust ei maksta. Toetust makstakse vastavalt esitatud kuludokumentidele kalendriaasta kestel tehtud kulutuste eest. Eelmisel kalendriaastal tehtud kulutuste eest makstakse toetust, kui avaldus toetuse saamiseks on esitatud hiljemalt jooksva aasta 31. märtsil.
Toetuse taotlemisel tuleb lisadokumentidena esitada:
1. tööraamat või muu töötamist tõendav dokument;
2. dokument töötamisega seotud kulude kohta;
3. kirjalik selgitus puudest tingitud ja töötamisega seotud lisakulu vajaduse kohta.
Tervitab Auli
Tartu Postimees
http://tartu.postimees.ee/050208/tartu_postimees/arvamus/310046.php?heljo-pikhof-labi-raskuste-tooturule
Heljo Pikhof: läbi raskuste … tööturule
05.02.2008 00:01
Heljo Pikhof, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees (sotsiaaldemokraat)
Tänavu aastast tõuseb tööealiste puudega inimeste toetus keskeltläbi 30 protsenti. Uuringud näitavad, et kõigist elanikkonnarühmadest on just nemad pidanud seni kõige kasinamaga leppima. Näiteks vanaduspension on päris tuntavalt suurem kui töövõimetuspension.
Ka on appi võetud päris uudne meede – töötavatele puudega inimestele hakkab riik maksma töötamistoetust, mis on mõeldud osaliselt katma nende töötamisega seotud lisakulutusi – näiteks transpordikulusid või väljaminekuid lisaabile ja abivahenditele.
Iga mehe mõõtu töö
Jutt käib tööeas inimestest, kelle jaoks kõige loomulikum ja ka väärikam viis oma eluga toime tulla oleks tööd teha. Praegu on tööealistest puudega inimestest hõivatud vaid 17 protsenti.
Miks nii vähe, sellel on palju põhjusi. Esiteks muidugi see, kust me tuleme: pikki aastakümneid olid erivajadusega inimesed nelja seina vahele surutud, ühiskond vaatas neist lihtsalt mööda.
Kuhu me jõuda tahame? Viieteist aastaga ehk sinnamaani, et pooled tööeas puudega inimesed oleksid tööga hõivatud, oleksid sotsiaalselt aktiivsed. Et see pole ilmvõimatu eesmärk, näitab paljude demokraatiariikide kogemus. Ennekõike on see seotud hoiakute või õigemini hoiakute murdmisega. Iga inimene tahab tunda end vajalikuna.
Kui ühiskond ega ka inimene ise ei keskendu sellele, mida üks või teine puue temal teha ei lase, vaid õpib mõtlema nende tööde-tegemiste peale, mida ta teha suudab ja mis talle teha meeldiks, on pool võitu juba käes.
Tõsi see on, et vaegnägija ei sobi näiteks rongi- või bussijuhiks. Ometi on kümneid, kui mitte sadu talle jõudumööda töid.
Teistest riikidest on tuua ilusaid näiteid, kus isegi täielikult töövõimetuks tunnistatud inimesed on jõudnud ministritoolini välja. Tähtis on mitte käega lüüa, et kes mind ikka tahab.
Tahame küll! Puudega inimest oma töötajaskonna sekka oskavad juba oodata need tööandjad, kellel on olnud tahtmist ja südant märgata inimese erivajadusi ning tema tööpaik vastavaks kohendada.
Vastupidi levinud arvamusele ei nõua see kaelamurdvaid ümberkorraldusi, sageli piisab pelgalt värskest pilgust, mitte eriti kulukatest abivahenditest või isegi tööülesannete pisukesest ümberjagamisest.
Igatahes on puudega inimesi tööle rakendanud juhtidel kindel teadmine: läbi raskuste tööle tulnud inimene on enamasti kohusetundlik ja pühendunud ega kipu, saba seljas, esimesel võimalusel parematele jahimaadele kaduma.
Vähetähtis pole seegi, et lisaks jooksvale sissetulekule tagab töötamine ka kindlustuskaitse – õiguse töötushüvitisele ning suuremale pensionile tulevikus.
Ja lõpuks – kiiresti vananeva rahvastikuga riigis ei saagi me endale lubada, et osa inimesi, kes tahaksid ja suudaksid tööd teha, jääksid tööturult kõrvale.
Kännu tagant lahti
Iseäranis rõõmustav on see, et puudega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsiooni väljatöötamisest võtsid osa ka erivajadustega inimeste esindusorganisatsioonid. Esiteks on see samm kodanikuühiskonna poole ja teiseks – kes teaksid veel paremini oma vajadusi kui need, kes päevast päeva oma puuet trotsivad.
Ühiselt jõuti ka järeldusele, et ei ole otstarbekas läheneda eri earühmadele ühtviisi. Lastel on peatähtis soodustada nende arengut ning hariduse ja elukutse omandamist. Jutt käib ka näiteks õppevahenditest ja tugiteenustest koolis.
Tööeas ja tööst huvitatutest tuleks aga võimalikult paljud tööle aidata. Kui inimese enda ja tema perearsti käest on kogutud rohkem teavet, on sügisest kavas muuta toetamine inimesekeskseks, nõnda et see paremini vastaks igaühe individuaalsetele vajadustele.
Kõrvalabi vajadus, mille sageduse järgi praegu puude raskusastet määratakse, ei ole ainus ega ka vältimatu puudega kaasnev nähtus. Eakad inimesed vajavad aga eeskätt senisest paremat hooldust ja kõikvõimalikke teenuseid, mida omavalitsused suudavad täna veel väga ebaühtlaselt pakkuda.
Sellest lähtuvalt lepiti omal ajal kokku, et toetusi tõstetakse järguti. 2006. aastal suurenesid toetused lastele. Kännu taha takerduti möödunud aastal, kui oleks pidanud tõusma tööealiste inimeste abiraha. Eelmine valitsus seda teha ei suutnud, seega tuleb seda teha meil – kännu tagant, nagu öeldud, saime nüüd siis lahti.
See, et puudega inimeste toetuste tõstmises jäi aasta vahele, on tekitanud palju arusaamatust, sest puudega pensionärid on oodanud hõlpu enestelegi. Ja õigusega. Õli valasid tulle veel Keskerakonna ja Rahvaliidu eestkõnelejad – mõlemad erakonnad olid endises, asjaga kimpu jäänud valitsuses –, kes siis, kui riigieelarve oli juba koos, oma parandusettepanekud letti lõid.
Keegi ei ole ju selle vastu, et ka eakate toetamise probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, kõige vähem veel sotsiaaldemokraadid. Paraku ei saa kõike kohe ja korraga. Omalt poolt tahame teha kõik selleks, et ka eakate puudega inimeste küsimus leiaks juba 2009. aastal parima lahenduse.