Energia tõi pimedale neiule autasu. Autor: Kadri Ibrus

19. aprill 2008. Eesti Päevaleht.
Pimeda neiu energia inspireeris Lionsi klubi andma talle puudega noore stipendiumi.

http://www.epl.ee/artikkel/426202

“Aga ma näen valgust. See on nii meeletu vahe, kui päike hakkab kevadel paistma,” räägib Lionsi klubilt puudega noore teo eest stipendiumi saav Kristiina Peetsalu vahest tema ja nende vahel, kes elavad täielikus pimeduses. Peetsalu näeb näiteks valgusjuga, mis aknast sisse paistab.

“Laks käis 6. novembril 2005. aastal, kui ma pimedaks jäin. Minu jaoks oli see obadus, et ma ei näinud enam lugeda ega kirjutada,” meenutab ta. Parasjagu olid käsil eesti keele kui võõrkeele õpingud Tartu ülikoolis. Ülikool sai mullu edukalt lõpetatud.

Masseerija ja õpetaja

Nüüd töötab Peetsalu masseerija ning venelaste eesti keele õpetajana. Ja käib mööda maailma psühholoogiat õppimas. Ja juhib Põhja-Eesti pimedate ühingu tegemisi. Ja kirjutab projekte pimedatele inimestele, näiteks projekti, mis viis grupi pimedaid tüdrukuid tantsima ja reisima.

“See tema hirmus energia paelus meid kõige rohkem,” selgitas Lionsi klubi esindaja Matti Klaar, miks just Peetsalu valiti sel aastal 12 000 puudega noore seast stipendiaadiks.

Kuueaastaselt haigestus Peetsalu suhkurtõppe, 25-aastaselt jäi vaegnägijaks ja paar aastat hiljem pimedaks. Eelmise aasta novembris panid arstid ta neerusiirdamise järjekorda. “Praegu peaksin koomas olema. Ma korraldan siin imesid vaikselt,” ütleb ta.

“Massaaži tegemine annab mulle palju tagasi. Tunnen, et teen midagi oma kätega ja inimesel on parem. Sama on keele õpetamisega.” Psühholoogiaõpingud (millele Peetsalu kavatseb võidetud stipendiumi kulutada) ja õpingud üldisemalt on need, “mis ei lase hapuks minna”.

“Arvan, et kui kusagil on veel keegi, kes pole end üles leidnud, kes mõtleb: mis nüüd mina – ma tahan, et nad teaksid, et nad saavad end välja tirida. Et nad kirjutaksid projekte ja võtaksid asju ette ega jääks koju kopitama,” soovib ta.

Peetsalu jutt kisub alalõpmata enda juurest ära, seekord sõbranna Maarja juurde. “Eelmine aasta ma ei kandideerinud sellele stipendiumile, sest ma arvasin, et tema peaks selle võitma. See tema isiklik kasv, kuidas ta sirgus, see oli minu jaoks hämmastav,” kirjeldab ta. Kõlab nii, et Peetsalu enda sirgumine ei ole olnud mitte midagi vähemat kui hämmastav.