Liikumispuudega noored tuleb tuua tavakooli. Jaanus Rooba, Tartu Maarja Kooli direktor
Et erivajadustega lapsi tavakooli integreerida, tuleks Eesti koolis loobuda orienteeritusest üksnes tulemustele.
On riike, kus puuetega lapsi on hakatud õpetama tavakoolides. Eeskätt selleks, et kaasõpilased õpiksid maast madalast puuetega inimeste kui ühiskonna täieõiguslike liikmetega arvestama. Kas selline koolisüsteem oleks ka Eestis võimalik? Osaliselt kindlasti, kuigi selle saavutamine pole lihtne.
Näiteks juba kerge intellektipuudega laps vajab õppimist lihtsustatud õppekava alusel ja tema õpetajateks peavad olema eripedagoogilise haridusega spetsialistid. Veelgi enam vajavad spetsialiste mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega õpilased. Mõõduka intellektipuudega laps õpib tavaliselt ainult oma nime kirjutama ning arvutab kümne piires. Selliste teadmistega ei ole võimalik isegi tavakooli teisest klassist kaugemale jõuda.
Vabaneda „riigieksamite tondist”
Ka käitumisprobleemidega (hüperaktiivsus, agressiivsus) õpilastel on Eesti koolisüsteemis raske hakkama saada. Ilma tugisüsteemideta (eripedagoog, abiõpetaja, psühholoog, sotsiaalpedagoog jms) on see pea võimatu.
Samas saaks normintellektiga ja liikumispuudega noor väga edukalt tavakooliprogrammiga hakkama. Juhul kui õpetajad ja kaasõpilased on mõistvad ning koolis on tingimused näiteks ratastooliga liikumiseks.
Eesti koolisüsteem on tulemuskeskne ja astmeliselt üles ehitatud. Õpilastel tuleb sooritada tasemetöid ja eksameid järgmisele tasemele jõudmiseks. Kuni koostatakse koolide omavahelisi tulemusedetabeleid, on puuetega õpilased koolide jaoks takistav tegur „kõrgetele” tulemustele jõudmisel. Seegi asjaolu takistab puuetega laste integreerumist tavakooli.
Et tuua puudega laps tavakooli, peaks Eesti loobuma tulemuskesksest haridusfilosoofiast ning painavast „riigieksamite tondist”. Kogu õppekava peaks olema kantud hoiakust, mille sisuline eesmärk on elus hästi (eetiliselt) toime tulev inimene. Lihtsustatult väljendades tähendaks see õppekavas rohkem humanitaar- ja vähem reaalaineid. Nagu on näidanud Soome hariduselu kogemus, tõuseb just iseseisva mõtlemise õppimise ja loomingulisuse kaudu õpilaste tase ka reaalainetes.
Samuti oleks vaja tavakoolide juurde luua senisest enam tugisüsteeme, mis võimaldaks tuua kergema puudega lapsi senisest enam tavakoolidesse. Ning intensiivsemalt tuleks tegelda käitumisprobleemidega lastega, et nad põhikoolist välja ei langeks. Nii kujuneksid koolidest ühiskonna inimlikkust kandvad, tõelist hoolivust kasvatavad keskkonnad.
Näitab ühiskonna heaolu taset
Koolielus toimuv on ühiskonna peegeldus. Kahjuks on meie varakapitalistlikus lapsehaiguses paljude põhieesmärk individuaalne edukus. Edukust soovivad täiskasvanud nõuavad ka oma lastelt häid eksamitulemusi. See on katkematu stressi, depressiooni ja neuroosi allikas.
Suhtumine puuetega inimestesse näitab ühiskonna heaolu üleüldist taset. Totalitaarsetes riikides eraldati puuetega inimesed kinnistesse asutustesse (NSVL) või hoopis steriliseeriti (natsistlik Saksamaa). Suletud ühiskondades valitseb inimeste hingedes kas otsene või varjatud hirm süsteemi poolt tõrjutud saada. Hirmu all hakatakse ka ise tõrjuma neid, kes keskmisest erinevad. Avatud ühiskonnas selline hirm puudub. Alles siis, kui igal inimesel on individuaalne sisemine vabadus enesekohaseks eneseteostuseks, saavad sündida võrdsed võimalused. Mida enam on puuetega inimesed ühiskonda integreeritud, seda suurem on selle ühiskonna heaolu tase.