«Puuetega naistelt küsitakse tihti, kas te tõesti seksite?!»

Naisteleht 30. mai 2008, autor Helen Eelrand

Kuigi nii rasedus kui Sebastiani esimesed elukuud olid ema Jelenale rasked, on noor naine praegu äärmiselt õnnelik: Vaatamata levinud suhtumisele «jalust haige, järelikult peast haige», abielule mehega, kel puudub pool jalga, mõlema puudest tingitud arvukatele olmelistele ja hingelistele raskustele, on tserebraalparalüüsiga ilmale tulnud Jelena Pipper lõpetanud ülikooli, töötab vaheldumisi kahes ametis, kasvatab väikest poega ja unistab tütrestki.

Naisteleht: http://www.naisteleht.ee/node/4815  

Jelena (32) tserebraalparalüüs (PCI) on õnneks kergemat sorti: ta suudab käia, küll raskustega, ja defektideta kõnelda. Paljud sama diagnoosiga inimesed veedavad elu ratastoolis ja kõnelevad arusaamatult, halvemal juhul on kehalise puudega kaasnenud ka vaimne alaareng. Jelena ema ei jätnud puudega tütart koduseinte vahele, vaatamata toona levinud suhtumisele, et kes on jalust haige, on seda ka peast. «Mul on kaks aastat noorem vend, kellel pidin lasteaias järel käima. Ja poodi saadeti mind ka alati,» on naine emale tänulik. «Ema pani mind tavakooli, kuigi talle alguses öeldi, et mine too Paldiski maanteelt paber, et tal on peas kõik korras.»

Kõverjalaks ja kõõrdsilmaks narriti Jelenat läbi koolipõlve: paralüüsi tõttu on tal üks silm nõrgem ja vajub pingutades vahel kõõrdi ning üks jalg on teisest sentimeetri võrra lühem.
Jelena unistas kunagi medõe karjäärist, kuid headele hinnetele vaatamata ei võetud teda meditsiinikooli vastu – et kuidas ta teisi aitab, kui on ise potentsiaalne abivajaja. Siis lõpetaski ta hoopis ülikoolis toiduainete tehnoloogia eriala ning töötab nüüd veterinaar- ja toiduametis ning Tallinna Heleni koolis keemiaõpetajana. Seal ümbritsevad teda kurdid lapsed, keda Jelena õpetab viipekeele tõlgi abil.
Kaasasündinud puudest on venelannale sedavõrd kasu olnud, et eesti keele omandas ta juba väikesena pidevalt Haapsalus taastusravil viibides. Nüüd on tal kodune keel samuti eesti keel – abikaasa Arvi Piiroja vene keelt eriti ei räägi.
Juba 14 aastat koos olnud paar tutvus invaspordiüritusel. Jelena on puudega inimeste seas üks tippujujaid, Arvi on aastaid harrastanud kelguhokit.
Arvi kannab alates 18. eluaastast jalaproteesi – motohullule noormehele sai saatuslikuks mootorrattaõnnetus. Praegu Arvit vaadates ei pruugi arugi saada, et tal poolt jalga pole, kuid tõde on see, et põrandavalmistajana töötav mees on koju jõudes raskest füüsilisest tööst nii väsinud ja protees päeva jooksul nii palju hõõrunud, et kodus liigub ta kas käpukil või ühel jalal hüpates.
See tähendab, et füüsilist tuge Jelenale temast majapidamises suurt ei ole. «Nõusid ta ikka peseb ja prügikasti viib välja, aga eks ma olen mõelnud, et mõni tervem mees teeks rohkem,» tunnistab naine.

Väga oodatud Sebastian

Lapseootusest sai Jelena teada kolme aasta eest aasta viimasel päeval. See oli rõõmus uudis, kuid erinevatel põhjustel kuulutati tema rasedus riskantseks ja tal tuli pikad kuud peamiselt voodis veeta.
Laps sündis keisrilõike teel – et ema haiged jalad pingutamisel krampi ei tõmbuks. «Tahtsin küll viimase hetkeni loomulikult ja võib-olla ka vette sünnitada, aga ma ju ei tea oma haigust lõpuni,» räägib naine.
Esimesed sünnitusjärgsed nädalad olid kohutavad. «Praegugi mõtlen, et kuidas ma seal olin … valud ja käia ei saa, keha oli kõik pinges,» meenutab Jelena.
Poeg Sebastian (2,5) on tubli ja terve poiss, kuigi tema esimestel elukuudel ehmatas lastearst Jelenat väitega, et poja jalad on spastilised. «Kus ma ikka ehmatasin – misasja, see ju ei kandu edasi. Aga võib-olla oli minu keha teda kandes sedavõrd pinges,» arvab ta tagantjärele.
Niipea kui Jelena oli sünnitusest kosunud, hakkas ta pisipojaga ujumas käima. Massaažis, võimlemas ja muusikatunnis käib naine koos lapsega samuti, kuigi ühistranspordiga liiklemine nõuab tõsist logistilist planeerimist.

Valmis küsimustele vastama

«Mu vasak jalg on nõrgem ja tasakaal väga ebastabiilne. Kui toetun, siis ainult ühele jalale. Siiani kardan last sülle võttes, et mis siis saab, kui ma kukun,» räägib noor naine. «Kui on vaja bussi peale joosta, on väga raske – lapsuke kaalub juba 12 kilo.»
Kui Sebastian imik oli, elasid Jelena ja Arvi tillukeses korteris neljandal korrusel. See tähendas igapäevast vankri tassimist trepist üles-alla. Lapse kasvades usaldas noor ema vankri teinekord maja ette jätta, kuni see viimaks varastati. Nüüd elatakse uues ja mugavamas kodus, mis aga tähendab 15aastast pangalaenu ja rasket töörühmamist eeskätt Arvile.

Arenenud riigid pakuvad noorele emale tuge imikuga toimetulekul, aga meil kohtab Jelena sõnul ametnike hulgas ikka veel suhtumist «mis te neist lastest teete, kui ise hakkama ei saa». «Keegi seda välja ei ütle, aga silmist näed ju.» Tema puudega sõbrannadelt, kes on naistearstile pöördunud, on näiteks küsitud: kas te tõesti seksite ka?
Jelena teab, et mingil hetkel hakkab ka Sebastian esitama küsimusi: miks minu ema ja isa on niisugused? «Ta juba praegu imiteerib abikaasa hüppamist ja roomamist. Aga oleme temaga käinud puuetega inimeste suvelaagris, kus ta on näinud, et on ka teisi samasuguseid inimesi.»
Ja öeldagu mis tahes, Jelena pole kaugeltki kõrvale lükanud mõtet teisest lapsest, soovitatavalt tütrekesest.
Ta möönab, et kõik raskelt kätte võidetu on temast teinud töökama ja ambitsioonikama inimese, kui ta ehk tervena oleks olnud. «Tunnen pidevalt, et pean mõnes asjas teistest parem ja targem olema, ennast rohkem kehtestama,» selgitab ta. «Kogu aeg tahad rohkem teada, õppida ja pingutada. Samas vaatad tervet inimest, kes joob ja käib prügikastides – et mis tal viga on?!»

Helen Eelrand