Skip to main content

PUUETEGA INIMESED: „Reaalses elus meid ei näe” Autor: Maria Kupinskaja

Kipakad teed, hilinevad sotsiaaltoetused ja kehv ühistransport – kuidas puudega inimesed hakkama saavad? Millised on nende võimalused hariduses ja tööl?

http://www.epl.ee/artikkel/455778

Viimastel nädalatel on palju poleemikat tekitanud puudega inimeste toetuste hilinemine. Mis tundega olete neid sündmusi jälginud?

•• Maarja Haamer (Vil­jan­di kul­tuu­ria­ka­dee­mia pä­ri­mus­muu­si­ka eriala tu­deng): Kurb on. Olen üks neid ini­me­si, kes is­tub ja oo­tab oma ra­ha. Kui loen aja­le­hest, et kõik peak­sid raha kät­te saa­nud ole­ma, siis and­ke an­deks, aga mi­na po­le see kõik. (Vestlus toimus 16.01 – toim.)

•• Margit Rosental (MTÜ Hän­dikäpp ju­ha­tu­se lii­ge): Puu­de­ga ini­me­sed jäe­ti vä­ga ras­kes­se olu­kor­da. Ini­mes­tel jäi ju lei­va­ra­ha saa­ma­ta.

Kui palju on Eestis puudega inimesi?

•• Monika Haukanõmm (sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi puude­ga ini­mes­te po­lii­ti­ka juht): Ees­tis on um­bes 117 000 puu­de­ga ini­mest, mis teeb um­bes 8–9 prot­sen­ti kõigist ela­ni­kest. Ühes te­le­saa­tes öel­di just: „Oi, kui pal­ju meil neid on!” Mi­na ütleks, et see on täies­ti ta­va­li­ne Eu­roo­pa kesk­mi­ne – me ei saa kui­da­gi öel­da, et ole­me puu­de­li­se­mad kui naab­rid.

Tööealisi puudega inimesi on Eestis 38 000. Tööl käib neist vaid veidi üle 6000. Miks nii vähe?

•• Haukanõmm: Võrrel­des muu Eu­roo­pa­ga on meie puude­ga ini­mes­te tööhõive väik­sem, aga ei saa eel­da­da, et kõik puu­de­ga ini­me­sed saak­sid töö­ta­da ava­tud töö­tu­rul. Ala­ti jääb tea­tud hulk ini­me­si, näi­teks vai­mu­puu­de­ga või psüühi­ka-h­äi­re­te­ga ini­me­si, kes on võime­li­sed töö­ta­ma ai­nult kaits­tud, toe­ta­tud töö­koh­ta­del, päe­va­kes­kus­tes.

•• Rosental: Aga rää­gi­me nen­dest, kes on võime­li­sed kon­ku­ree­ri­ma ava­tud töö­tu­rul! Ees­ti rii­gi ela­nik­kond on vä­ga väi­ke, ko­gu aeg rää­gi­tak­se sel­lest, et meil on puu­du ini­me­si, kes mak­sak­sid mak­se. See on Ees­ti jaoks ma­ha vi­sa­tud res­surss, kui puu­de­ga ini­me­sed, kes peak­sid ole­ma võime­li­sed en­da­ga toi­me tu­le­ma, ei saa tee­ni­da pal­ka ja maks­ta mak­se – ol­la rii­gi­le ka­su­li­kud.

•• Haukanõmm: Kaks aas­tat ta­ga­si vii­di lä­bi uu­ring, miks puu­de­ga ini­me­sed töö­le ei lä­he. Sel­gus, et kõige roh­kem va­ja­tak­se tu­ge nõus­ta­mi­se näol – et kee­gi ai­taks neil tööd lei­da. Al­les seejä­rel ni­me­ta­ti täien­dus- ja ümberõpet ning järg­mi­se suu­re küsi­mu­se­na trans­por­ti.

•• Rosental: Mi­na ei tea oma ko­du juu­res ku­na­gi, mis kell tu­leb ma­da­la põhja­ga buss. Ma ei saa ju tö­öand­ja­le öel­da: „Ma ei tea, mis kell ma tä­na töö­le jõuan. Tu­len siis, kui buss tu­leb!”

•• Haamer: Mi­na Vil­jan­dis põhi-mõtte­li­selt bus­si­ga ei sõida, sest seal ei öel­da pea­tus­te ni­me­sid ja va­hel jäe­tak­se pea­tu­si va­he­le.

Millised suuremad probleemid tekivad avalikus ruumis liikudes?

•• Haamer: Mi­nu jaoks on häs­ti olu­li­ne see, mi­da ma tun­nen ja­la­ga. Kui kõnni- ja sõidu­tee va­hel po­le ää­re­ki­vi, siis võin sõidu­teel seis­ma jää­da – ma liht­salt ei tea se­da.

•• Monica Lõvi (Tar­tu Emajõe koo­li sot­siaal­pe­da­goog): Ra­tas­too­li ka­su­ta­ja­le po­le hea, kui on ää­re­ki­vi, pi­me­dal on aga lii­ku­des va­ja nn juhtmär­ke või -ra­du. See-pä­rast te­hak­se äär nup­su­li­ne või muud­moo­di rel­jeef­ne, et see oleks ka val­ge ke­pi ka­su­ta­ja­le ära­tun­tav. Olen mär­ga­nud, et mõne­des uu­tes ehi­tis­tes on põran­da­pin­nad ju­ba nup­su­li­sed, kui­gi need on vist pan­dud de­ko­ra­tiiv­sel eesmär­gil, mit­te juht­ra­jaks.

•• Haamer: Mul oli vä­ga hea meel, kui mi­nu ma­ja et­te tek­kis „seb­ra”, mil­lel on kes­kel rel­jeef­ne ohu­tus­saar ja pi­me­da­te märk! Märk tek­kis sin­na tä­nu kor­te­ri­kaas­la­se­le, kes rää­kis mi­nust Vil­jan­di lin­na­va­lit­su­se­le. Aga po­le­gi va­het, kes sel­lest rää­kis – ar­mas oli just see, et „seb­ra” tek­kis just mi­nu ma­ja et­te, kust ma mi­tu kor­da päe­vas üle käin.

•• Rosental: Tih­ti­pea­le te­hak­se ka to­be­daid vi­gu, näi­teks ehi­ta­tak­se kald­tee, mis on nii kal­du, et sel­lest ei saa üles, või pan­nak­se ki­vist prügi­kast kald­tee ot­sa, nii et sealt ei saa möö­da.

•• Haamer: Ma ei leia näi­teks Vil­jan­di kul­tuu­ria­ka­dee­mias tre­pi kä­si­puud, sest kä­si­puu al­gab hil­jem kui ast­med. Vä­ga nal­ja­kas näi­de on Tal­lin­nas pi­me­da­te ühin­gu ma­jas: seal on kald­tee, mis on vä­ga järsk, ja lõpus, en­ne kui üles jõuad, on kaks as­tet. Nüüd, kui mul on juht­koer, sõltun ma ka vä­ga pal­ju lif­ti­dest, sest ma ei saa koe­ra­ga lii­ku­va­test trep­pi­dest käia – koe­ra kä­pad jää­vad sin­na va­he­le.

•• Haukanõmm: Te­ge­li­kult on sea­du­ses ju vä­ga täp­selt re­gu­lee­ri­tud, mil­li­sed peak­sid ole­ma kald­teed, mil­li­se nur­ga all. Aga siin ker­kib küsi­mus: miks me se­da tee­me? Kas sel­leks, et saa­da kät­te ka­su­tus­lu­ba, või tee­me se­da mõtte­ga, et se­da on va­ja konk­reet­se­le ini­me­se­le? Kõik me võime ol­la ühel het­kel eri­va­ja­du­se­ga. Kui ma mur­rak­sin tä­na ja­la­luu, siis ei saaks ma näi­teks per­roo­nilt ron­gi pea­le, kui seal oleks suur va­he – ma ku­kuk­sin sin­na.

Kui rahul saab olla puuetega inimeste haridusvõimalustega? Maarja, sina said keskhariduse tavakoolist. Kuidas oli korraldatud sinu õppetöö?

•• Haamer: Al­gu­ses pi­di kee­gi mul­le kõike et­te lu­ge­ma ja mi­nu ema pan­di mul­le abiõpe­ta­jaks. Aga see lõppes rut­tu: ma ei ta­lu­nud, et ema mind õpe­tab, tülid läk­sid lii­ga suu­reks. Põhi­koo­lis te­gin ek­sa­meid pi­me­da­te kir­jas ja need kir­ju­ta­ti pä­rast ümber. Gümnaa­siu­mi lõpuek­sa­mid te­gin ar­vu­ti teel ja pi­me­da­te kir­jas ek­sa­mitöö oli kõrval.

•• Lõvi: Rii­giek­sa­meid te­hak­se pi­me­da­te­le täp­selt sa­ma­su­gus­tel alus­tel kui ta­va­koo­lis, aga ühe eri­ne­vu­se­ga: on võima­lik saa­da li­saae­ga, sest punkt­kir­jas teks­ti lu­ge­mi­ne on pal­ju ae­ganõud­vam. Üks ta­va­kir­jas leht võrdub um­bes kol­me le­he­ga punkt­kir­jas.

Kas puudega laps võiks õppida eri- või tavakoolis?

•• Lõvi: Näi­teks nä­ge­mis­puu­de­ga õpi­las­te­le peak­sid kät­te­saa­da­vad ole­ma mõle­mad va­rian­did: siis on võima­lik te­ha konk­reet­se­le lap­se­le so­bi­vaim va­lik. Prak­ti­ka näi­tab, et pal­jud eri­koo­li õpi­la­sed pea­vad se­da vä­ga heaks õppi­misvõima­lu­seks, aga ka ta­va­koo­lis on tub­lis­ti hak­ka­ma saa­vaid pi­me­daid õpi­la­si.

•• Rosental: Kui puu­de­ga noo­red käi­vad ta­va­koo­lis, siis vä­ga tih­ti lei­tak­se min­gi põhjus, miks noor ei saa õppi­mist jät­ka­ta. Ta muu­tub koo­li jaoks tüütuks: te­ma­ga peab te­ge­le­ma, tal on va­ja abi­va­hen­deid.

•• Haamer: Kuid va­na­lin­na ha­ri­dus­kol­lee­giu­mis, kus ma õppi­sin, on käi­nud ka lii­ku­mis­puu­de­ga õpi­la­si, kus­juu­res see on va­na ma­ja – meil ei ole ol­nud eri­tin­gi­mu­si.

•• Haukanõmm: Ei saa mõel­da ai­nult sel­le­le, et puu­de­ga laps muu­tub koo­li jaoks tüütuks, sest te­ge­li­kult an­nab puu­de­ga laps koo­li­le to­hu­tult pal­ju juur­de! Näi­teks mi­nu ka­hek­sa-aas­ta­ne laps tu­li mi­nu juur­de ja ütles: „Tead, em­me, meie koo­li tu­li puu­de­ga laps. Ma ei kar­da tal­le juur­de min­na ja küsi­da, kas ma saan ai­da­ta.”

•• Haamer: Küsi­mus on inim­lik­ku­ses. Mind on vä­ga pal­ju ai­da­nud üli­kool ise, näi­teks tut­vu­misõhtul ütles õppeo­sa­kon­na ju­ha­ta­ja kõigi­le: „N­äe­te, pa­lun ar­ves­ta­ge, et nüüd on sel­li­ne ini­me­ne ma­jas.” Sügi­sel, kui ma sain juht­koe­ra, saa­bus tu­den­gi­te mei­li­lis­ti ki­ri, et nüüd on ma­jas juht­koer, pa­lu­me ar­ves­ta­da – ja ma ise­gi ei ol­nud pa­lu­nud se­da te­ha.

Mida ülikoolis õppimine puudega noorele tähendab?

•• Rosental: Ku­na ma sain kesk­ha­ri­du­se ko­duõppes, siis üli­koo­li sis­seas­tu­mis­kat­sed olid mi­nu jaoks sot­siaal­ne šokk. Kool ei ole ju ai­nult ha­ri­du­sa­su­tus – see on koht, kus õpi­tak­se suht­le­mist ja ea­kaas­las­te­ga koos ole­mist. Se­da, mi­da mi­na pi­din õppi­ma üli­koo­lis esi­me­sel kur­su­sel, õpi­vad lap­sed ta­va­li­selt ju­ba algk­las­si­des.

•• Haamer: Ei ole mõel­dav­gi, et Ees­tis olek­sid mi­nu eria­la õppe­ma­ter­ja­lid pi­me­da­te kir­jas. Li­saks on va­ja mõne ini­me­se­ga kok­ku lep­pi­da, kui ta­han ku­hu­gi min­na – poes ei saa ju üksi hak­ka­ma. Tea­tud poo­di­des ja näi­teks ap­tee­gis saan ma le­tist küsi­da, aga mu­jal küll mit­te.

Olen elanud Eestis 24 aastat, kuid ei ole puudega inimestega peaaegu üldse kokku puutunud. Koolis neid ei olnud, trennis ka mitte, ülikoolis ka mitte. Miks?

•• Rosental: See näi­tab­ki se­da, et reaal­ses elus me puu­de­ga ini­mest Ees­tis ei näe. Puu­de­ga ini­me­ne ei käi koo­lis, ei käi tööl, suht­leb vä­he ja pi­gem oma­de­ga. Kus sa te­da nä­ha saak­sid­ki?

•• Haukanõmm: Tih­ti eel­da­tak­se, et kui on puue, siis see on mis­ki, mi­da on sil­ma­ga nä­ha: ini­me­ne on siis ra­tas­too­lis või na­gu si­na, Maar­ja, juht­koe­ra­ga. Aga te­ge­li­kult lii­gub meie ümber ini­me­si, kes on küll puu­de­ga, aga ei afišee­ri se­da. Puu­de­lii­gi­ti on Ees­tis kõige roh­kem lii­ku­mis­puu­de­ga ini­me­si ja järg­mi­ne suur grupp on üld­hai­ges­tu­mi­ne. See ei pruu­gi ju mit­te ku­sa­gilt pais­ta! Või näi­teks psüühi­kah­äi­re – kui sa just ei käi­tu tä­na­val ime­li­kult või ei tee mi­da­gi kent­sa­kat, siis mit­te kee­gi ei saa aru, et sul on psüühi­kah­äi­re.

•• Lõvi: Mõned nä­ge­mis­puu­de­li­sed ei ta­ha ka­su­ta­da val­get kep­pi – see pais­tab ju väl­ja ja eris­tab. Soo­vi­tak­se ol­la ja ela­da võima­li­kult ta­va­li­se ini­me­se elu.

Eestis on praegu majanduslangus. Mida toob tulevik?

•• Haamer: And­ku tae­vas, et neid as­ju, mis meil ju­ba on, ei ha­ka­taks kok­ku tõmba­ma. Se­ni on meil – ar­ves­ta­des aja­loo­list taus­ta – läi­nud siis­ki suh­te­li­selt häs­ti. Prob­lee­me on igal pool. Mis siis, et näi­teks Soo­me on meist ees – prob­lee­mid on seal­gi. Lä­tis ja Lee­dus ei ole juht­koer­te koo­li­gi…

Tar­tu üli­koo­li mee­dia­ma­gist­rant Ma­ria Ku­pins­ka­ja on Ees­ti Päe­va­le­he ar­va­mus­toi­me­tu­se prak­ti­kant jaanuarist kuni veebruarini 2009.