Skip to main content

ANNA-MARIA PENU: Emadus: miks me peaksime?

Alati, kui loen või kuulen jälle, kuidas naised peavad sünnitama rohkem, kui nad ise parajasti otsustanud on, ja tegema seda kohe, sest muidu sureb eesti rahvas välja, tekib küsimus: miks me peaksime?

http://www.epl.ee/artikkel/466209 22. aprill 2009

Väga kerge on madalas iibes süüdistada naisi. Kuid ei, ei ja veel kord ei. Lapsi sünnib vähe, sest suur osa mehi pole tahtnud osaleda aktiivselt laste eest hoolitsemises. Ka ühiskond mitte, kes taastoodab automaatselt soopõhiselt kaheks jaotatud maailma ning peab seetõttu enesestmõistetavaks, et laste eest hoolitsemine kuulub ainult naissoo kohustuste hulka.

Arhailised soorollid, mis on Eestis hirmtugevalt kinnistunud, näevad naise elu mõttena laste sünnitamist. Ülejäänud tegevused, nagu karjäär, teadustöö, eluaegne õppimine ja/või loomine, võivad olla, aga nende tähtsus on väike. Muidugi mitte mehe elus, kuid naise omas küll. Sest naine on ema. Ja kuigi naine on siinkohal kirjutatud ainsuses, loetakse siit välja viide tervele naissoole. Kõik naised on meie kõikide eest hoolitsevad, meid kõiki armastavad ja meie kõigi järel koristavad emad. Naised peavad olema head, hoolitsevad, tingimusteta armastajad, andestavad, leplikud. Nad peavad teiste jaoks alati olemas olema, jooksma esimesena meie haavu tupsutama, taluma meid isegi siis, kui teised seda ammu enam ei tee…

Kujutelm ootavast emast

Kui me lastena venna ja kahe sugulasega maakodus sõda mängisime (za rodinu!), käisid nemad kolmekesti puupüssidega metsas jooksmas, võitlemas, samal ajal kui mina ootasin neid meditsiiniõena tagalas. Vahel läks tunde. Oi, kui igav oli! Surmani igav. Aga mind metsa kaasa ei võetud. Sest ma olin tüdruk. Naine. Tulevane ema. Ja emade koht on tagalas-kodus oodata, olemas olla, kui neid peaks teistel vaja minema. Mõelda vaid, mis saaks siis, kui sõdur tuleb kriimus põlvega tagalasse ja meditsiiniõde polegi teda tohterdamiseks vastu võtmas, sest läks ise, puupüss õlal, vaatama, mis seal puude taga metsas siis ka on. Sõdur võib surra, uusi sõdureid pole meditsiiniõde vahepeal juurde sünnitanud, sõda kaotatakse. Ja kes on selles süüdi? Täpselt, meditsiiniõde!

Kuna naine on ennekõike ema, siis paneb ühiskond (töö)kor­raldusele isalikult toetava õla alla, et naine, vaatamata ahvatlustele, ei kalduks ettenähtud saatusest millimeetritki kõrvale. Sest mida muud üritavad need ajast aega kehtivad tõkked – naiste väiksem palk, kehvemate tingimustega ametikohad, viljakas eas ja eriti väikelastega naiste raskused töö leidmisel, peamiselt naistele suunatud osaajaga töö, mis kärbib juba eos karjäärivõimalusi ja sellest tulenev eemalejäämine poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemisest –, kui mitte naiste suuremat teistele pühendumist? See on kaua sedasi olnud ja meie mõtteloogikasse sügavalt juurdunud, nii et takistused, mida paljud ambitsioonikad naised töötamisel eest leiavad, hakkavad lõpuks tunduma millegi saatuslikuna, mille kohta võib mõelda „ju pole ma selleks loodud”. Ja siis otsustavad naised justkui vabatahtlikult madalama töökoha, vähema vastutuse, osalise tööaja või täielikult kojujäämise kasuks.

Sest mida annab kindla, korraliku sissetuleku olemasolu? Iseseisvuse. Ja naiste iseseisvus on hirmutav oma võimalustes, kuid ka vastutuses. Ka naistele endale, sest lapsest saati õpitud ning terve elu sisendatud rollist on väga raske end teadlikult välja võidelda. Oodata-loota, elada ja olla ilus selle nimel, et keegi teine, tähendab, mees, pakuks turvalisust, selle asemel et ise seda endale pakkuda. Õpitud abituse süvenemisele aitab väga kindlalt kaasa ühiskonna müütilis-rituaalne, süstematiseeritud elukorraldus, mis on jaotatud meeste ja naiste vahel ning mis lisaks prestiižile (meeste tehtud töö ja öeldud mõtted on alati kuidagi auväärsemad kui naiste omad) annab ka ebavõrdse sissetuleku.

Fantastiline eluplaan

Nii tundubki lihtsalt suurepärane rahvasuus tuntud emapalk (mida ametlikult korrektselt vanemahüvitiseks nimetatakse), mis „aitab” jääda aastateks koju, seega tööelust kõrvale enamasti just naistel. Ja kui lapsel on isa, mis paistab pigem erand kui reegel (lapsi toovad kured? Sünnivad Pühast Vaimust?), siis tema (töö)elus ei muutu pere suurenedes suurt midagi. Või kui, siis paremuse poole. Pere suurenedes – mis naiste juures on tööturul puue, kuid meestel lisaväärtus – tõstab ülemus „peretoitjal” veel palkagi. Edutab karjääriredelil, mis pikendab tööpäevi, tihendab komandeeringuid ning lisab mehe päevaplaani igasuguseid hästi vajalikke kursusi. Aga kui mehel on töötamiseks lõputult aega ning liikumisvabadus, siis tähendab see, et tema elus on keegi, kes hoolitseb tema privaatsfääri eest. Keegi, kes toidab, peseb, põetab ja viib lapsi arsti juurde, sel ajal kui mees väljaspool kodu töötab.

Sest laps sünnib ju emale. Ja kui ta juba niikuinii kodus on ja alaealistega koosolemist armastab, siis on tal aega ka lapsi hoida (milleks rohkem riiklikke lasteiakohti?), koristada, pesu pesta, süüa teha ning meest oodata. Üksi. Kas pole fantastiline elu­plaan, naised?!

Miks me peaksime tahtma rohkem sünnitada riigile, kus naisest kui isiksusest, kui võrdsest ei hoolita? Sest sünnitamine pole mitte ainult bioloogiline akt, vaid ka sotsioloogiline. Enamiku naiste ainuke elueesmärk ei ole emaks saamine. Emadus, nagu isadus, peaks kuuluma laiema, mitmekihilisema eluprojekti sisse ning seda valikulise õiguse, mitte kohustusena. Sest kõik naised ei ole emad. Aga kõikidel naistel on eluprojekt. Naised, nagu ka mehed, tahavad elada võrdsete võimaluste, õiguste ja vabaduste keskel. Tänapäeva Eestis on see teoorias justkui võimalik, kuid praktikas äärmiselt keeruline. Iive on madal, sest ei paljud mehed ega ka ühiskond taha aktiivselt laste eest hoolitsemisega tegelda – kõik lü­katakse naiste kaela, kes peavad mingi uduse rahvuse tulevikupildi pärast matma maha oma isiklikud ambitsioonid ning pühendama oma aja teiste ja mitte iseenda jaoks. Öelge, miks me peaksime?