Skip to main content

Tütred talusid neli aastat maniakist isa vägistamist, peksu ja mõnitusi. Janar Filippov

Oma kaht tütart aastaid peksnud, mõnitanud ja seksuaalselt kuritarvitanud pereisa sai rahulikult tegutseda, sest kohaliku valla sotsiaaltöötaja keeldus uskumast, et pealtnäha vaguras mehes peitub monstrum.

http://www.ekspress.ee/2009/10/29/eesti-uudised/45739-tytred-talusid-neli-aastat-maniakist-isa-vagistamist-peksu-ja-monitusi

 

"Ma olen isa käest küsinud, miks ta seda teeb. Ta vastas, et võib teha, mida tahab ja kellele tahab. Ütles, et ma olen tema lits. Ma ei ole ju mingi lits. Selliseid asju ei tohi ju lastele tegelikult teha."

Nii ütles politseiuurijale 12aastane tüdruk, keda tema isa oli aastaid terroriseerinud ja ahistanud. Ülekuulamise ajal ümbritses tüdruku paremat silma värske sinikas, mis jäigi isa viimaseks "kingituseks" tüdrukule.

Isa oli just vahi alla võetud. Ta sai kahtlustuse ja seejärel 14 aasta pikkuse vangistuse oma kahe tütre räige kuritarvitamise, peksmise ja korduvate vägistamiskatsete eest. Kuriteod algasid siis, kui üks tüdruk oli kümene ja teine kaheksane, ning kestsid neli aastat.

Aeg-ajalt tüdrukud põgenesid õuduste kodust, võttes kaasa ka kolmanda, veelgi noorema õe, keda nad alatihti hoiatasid: "Saad natuke vanemaks ja siis hakkab ta sedasama sinuga tegema."

Nad ööbisid kodu lähedal metsas või luusisid tänavatel, kuni veendusid, et isa magab ega ründa neid vähemalt sel ööl. Võite ette kujutada, kuidas niisugune eluviis mõjus õppeedukusele ja läbisaamisele klassikaaslastega. Rääkimata noorte neidude tulevikust.

Kõik see juhtus ühes Eesti edukamas, jõukas vallas. Paigas, mis oli teistele Eesti maakohtadele eeskujuks juba nõukogude ajal. See on vald, kus kõik on hästi nagu mõnes muinasjuturiigis.

Mõni aasta tagasi, kui sealset vallavanemat üritati korruptsioonis süüdi mõista, see ei õnnestunud – tunnistajad, kelle seas oli üks eksminister, "unustasid" kohtupäevaks, mida nad uurijatele olid rääkinud. Äsjased valimised võitis vallavanem jälle ülekaalukalt.

Kui kõik on kogu aeg hästi, ei taheta halbu asju enam näha. Tehakse nägu, et halba pole olemas.

Kui selle loo "kangelane" vahistati, tegi valla sotsiaalnõunikuna töötav staažikas proua jahmunud näo: "Minu imestus oli suur, sest ta oli rohkem nohiku kui elumehe tüüpi."

Tegu oli väga vaese perekonnaga, keda vald oli toetanud materiaalselt küll ja küll, ent mis toimus koduseinte vahel, jäi võimudele saladuseks.