Skip to main content

Mehed kardavad minna läbi pimeda pargi? Aga naised? Autor: Maris Meiessaar

Eesti Päevaleht, 12. detsember 2009.

Kui hipiajastu lääne üldsuse tähelepanu seksile pööras, tõusis ka Rootsi ühiskonnas huvi seksuaalsusega seotud teemade vastu. Sealt saigi alguse, nüüd aastakümneid seksuaalhariduse ja soolise võrdõiguslikkusega pead vaevanud Katarina Lindahli tee.

„See oli Grupp 8 aeg. Abort ja seksuaalsus olid siis uued teemad ja mind on alati huvitanud võrdõiguslikkuse küsimused,” sõnab Lindahl oma elutöö esimestele sammudele tagasi vaadates.

Grupp 8 oli Rootsis 1968. aastal asutatud „uus” feministlik liikumine, mis tegeles selliste küsimustega nagu abordi võimaldamine naise vabal valikul ja naise õigus oma tingimustel seksi nautida. Neil olid moodsad vaated abordile – kui eesmärk on hoida ära soovimatu rasedus ja soovimatu laps, siis on abort üks selleni jõudmise vahendeid. „Vanad” feministid samal ajal pelgasid vabalt kättesaadavat aborti. Üks nende põhjendusi oli, et kui aborti on lihtne teha, siis võivad mehed kasutada seda argumendina naiste vahekorda sundimiseks.

Peale abordi kuuluvad Lindahli pädevusse väga laiad seksuaalsusesse, seksuaalharidusse ja -poliitkasse kuuluvad valdkonnad. Nüüdseks on Lindahl n-ö erus ja tegeleb „ainult” loengute andmise, kirjutamise ja debattides osalemisega. Töötanud on ta aga sotsiaaltöötaja ja ajakirjanikuna, teinud meediatööd naisõiguslaste organisatsioonidele ning olnud 15 aastat Rootsi seksuaalhariduse assotsiatsiooni (RFSU) tegevjuht.

— Ütlete, et olete feminist. See on selline mõiste, mida teinekord kuritarvitatakse. Mida feminism tänapäeval ja teie jaoks tähendab?

— Usun, et meestel ja naistel on tulevikus võrdsed õigused ja võimalused. Praegu ei ole see nii.

Sugudevaheline ebavõrdsus on hiiglaslik. Vaadake kas või selliseid valdkondi nagu seksuaalsus, järglaste saamine, majandus või isiklik vabadus…

Olen nende probleemidega töötanud 20 aastat nii rahvusvaheliselt kui ka Rootsis ja see on ainult tugevdanud mu usku sellesse, et need küsimused on olulised, kui me tahame maailma muuta. Ma ütleksin, et naised on allasurutud mehed. Vaadake või palkasid, vägivalda ja prostitutsiooniprobleemi. (Rootsi keelas prostitutsiooni ostmise 1999. aastal – M. M.)

Naistel on raskem teha oma seksuaalsust puudutavaid otsuseid.

— Mulle on jäänud mulje, et paljudele tundub sooline võrdõiguslikkus pseudoprobleem – mis neil kahe silma vahele jääb ja miks on sellest probleemist nii lihtne mööda vaadata?

— Kui inimesel endal on head töötingimused ja hea elu, siis on ju loomulik, et kaitstakse olukorda, millega rahul ollakse. Siis nad eitavadki reaalsust ja kes­kenduvad näiteks oma perekonnale. Aga oma elu pealt niimoodi üldistusi teha on petlik, sinu reaalsus ei ole kõigi inimeste reaalsus.

Siin tuleb mängu feminism, mis on hea viis probleemi analüüsimiseks. See on kasulik kõigis ühiskondades. Mitte ainult neis, kus ei ole võimalusi ise oma elu üle otsustada, vaid ka sellistes, kus probleemid on vähem ilmsed. Otsuste tegemist piiravad mitte ainult vaesus ja halb tervis, vaid ka sugu.

— Eestis on naiste keskmine palk meeste omast kolmandiku võrra madalam, see on halb seis. Mida selle muutmiseks tegema peaks?

— Esimene asi, mida teha, on seisu dokumenteerimine. Teiseks tuleb poliitikud probleemi tähtsust nägema panna. Kolmandaks tuleb julgelt meediat kasutada.

Teil on see erinevus ikka tõesti suur… Rootsis on see kõigest mõni protsent. Muidugi on see meil aastakümnete pikkuse võitluse tulemus. Seda ei ole lihtne saavutada. Tänapäeval on naisliikumine Rootsis ka palju vähem populaarne, sest sooline ebavõrdus on oluliselt väiksem kui varem. Teil on alles vaja see võitlus ära võidelda. Ega siin muud saladust ole, kui et peate järjekindlad olema, siis tulevad lõpuks ka tulemused.

— Kuidas neid asju Rootsis tehtud on?

— Rootsis oleme teinud palju teaduslikku uurimistööd ja dokumenteerimist, mis on andnud meie käsutusse faktid.

Faktid aitavad probleemi poliitikutele ja avalikkusele kohale viia. Veel üks asi, mida naisliikumine teha saab, on mõelda välja tabavad one-liner’id (üherealine sõnum – M. M.), mida poliitikud kasutada saaks. Sellel on mõju.

Veel oleme püüdnud saavutada seda, et feministid oleks pidevalt poliitikasse kaasatud ja kandideeriksid tähtsatele ametipostidele. Tänapäeval on meil pool parlamendist ja valitsusest naissoost. Samal ajal on majanduselu sellega halvasti kaasa tulnud – liialt paljude ettevõte juhatustes domineerivad mehed.

Kaasama peab ka kultuuri ja meedia. Rootsi avaliku televisiooni eetris on ikka laupäeviti ainult meessaatejuhtidega sõud. See võib olla väike asi, aga signaal sellegipoolest.

Kui ma töötasin veel ajakirjanikuna, kogunesime teiste naisajakirjanikega ja otsustasime, et hakkame süstemaatiliselt võrdõiguslikkuse teemadel kirjutama. Ülemused ei teadnud meie agendast ja kokkuleppest midagi, aga meil oli vastu võetud otsus, et see teema – mis tahes nurga alt käsitletuna – peab pidevalt meedias üleval olema.

Oleme nõudnud, et naistel peaks olema pool võimust ja terve palk. Selle saavutamiseks on vaja tõhusat kampaaniat.

Peab endale aru andma, et soolise võrdõiguslikkuse eest võideldes populaarsusvõistlusi ei võida. Vähemalt mitte alguses.

— Eestis ei ole seni naisi vägivalla eest kaitsvaid seadusi, koduvägivalla mõiste puudub seadustes täielikult. Isegi võimuesindajate seas on levinud suhtumine naistesse kui vägivalla provokaatoritesse. Kuidas sellise mõtteviisiga võidelda?

— (Rootsis hakkas 1998. aastal kehtima naistevastase vägivalla akt, kus rikkumistena on defineeritud naise või lapse terviklikkuse rüvetamine või raske rüvetamine ehk naise korduv väärkohtlemine. Akti juures on uudne kumulatiivne lähenemine – kõik „väikesed müksud”, solvangud ja alandused, mis mees endaga lähedases suhtes oleva naise pihta korda saadab, saab kokku liita ja lähevad kohtus arvesse. Nii on kohtumõistmise aluseks mitte üksik pisirikkumine, vaid kõigi rikkumiste summa. Süüdimõistmise korral on võimalik saada kuni kuue aasta pikkune vanglapuhkus – M . M.)

Kui mehed tänaval kaklevad, siis ju ei ole vastuvõetav öelda: „Meid ei huvita, kuna väiksem ja nõrgem alustas.” Miks peaks see kodus vastuvõetav olema?

Soolisel erinevusel põhinev vägivald on ülemaailmne probleem. WHO (Maailma Terviseorganisatsioon – M. M.) on selle kallal tööd teinud ning lausa ära hinnanud, kui palju raha see ühiskonnale maksma läheb.

Ma usun, et seda seadust on kindlasti vaja. Kui ma elaksin Eestis, püüaksin selle toeks liikumise luua. Koos seadusega, mis keelaks täiskasvanutel laste laksamise ja muu lastevastase vägivalla. Enamikus ühiskondades ju ei aktsepteerita lahkarvamuse puhul kolleegi löömist, miks peaks see siis pere keskel vastuvõetav olema?

Samuti on haridus väga oluline, sest süsteem peab seadust toetama. Selleks on vaja haritud politseinikke, juriste, sotsiaaltöötajaid, meedia esindajaid, kooliõpetajaid… Asjad tuleb sättida nii, et uus põlvkond oleks juba teistsugune.

— Meil nagu oleks naisi juhtivatel kohtadel, aga ikka ei võeta vastu kuigi palju naisi soosivaid otsuseid? Mis nõu teie kogemus annab?

— Mõnest juhikohal olevast naisest ei piisa, et ühiskonda muuta. Neil on vaja tuge ja kaaslasi, naisi peaks olema 50 protsendi ringis. Nüüd kerkib küsimus, miks peaks mingi ühiskonnarühm – naised – võtma vastutuse ja hakkama muutma traditsioonilisi mõtlemise ja tegutsemise malle, isegi kui see puudutab neidsamu naisi.

Ühest küljest on see ühiskonna väärikuse küsimus. Ja muidugi on see küsimus ka meestele. Mehed peavad muutma oma nägemust ühiskonnast ja aru saama, et võrdsusele ehitatud ühiskond toimib paremini.

Räägin nüüd selgituseks ühe loo. Mõned ettevõtted korraldasid töötajatele kursusi, kuidas üksinda metsas keerulises olukorras ellu jääda. Osa meeste seas olid need üsnagi populaarsed, kuigi samal ajal tundub, et neil oleks hoopis rohkem vaja olnud kursust selle kohta, kuidas igapäevaeluga toime tulla ja kodus köögis hakkama saada. Võimalus, et nad kööki satuvad, on ju hoopis suurem, kui üksi metsa sattumise võimalus.

Samuti tuleks noortele anda positiivset eeskuju. Ka koolides peaks soolise võrdõiguslikkuse teemalised arutelud olema kohustuslikud.

Demokraatiat pooldava inimesena on lihtsalt võimatu leppida asjaoluga, et pool rahvastikust on alla surutud ja keerulisemas olukorras kui teine pool, ning seda kõigest naiseks olemise pärast.

— Olete soost tulenevaid probleeme näinud üle terve maailma. Kui palju need paikkonniti erinevad?

— Ma ei ütlekski, et erinevused on nii väga suured. Mis puutub seksuaalsusesse ja soojätkamisse, siis on meil kõigil üle maailma rohkem ühist kui erinevat. Probleemi vundamendiks on väga elementaarsed õigused: õigus otsustada selle üle, millal, kuidas, kus ja kellega seksida ja lapsi saada. Minu kogemus ütleb, et individuaalsel tasandil, inimestena ei ole vahet, kus me elame, ikka kogeme sedasama naudingut, hirmu, väärkohtlemist ja igatsust.

Mis piirkonniti erineb, on valmidus riskida, sest seksuaalsus on väga tihti lähedalt seotud vaesusega. HIV on Aafrikas noorte naiste seas palju kordi levinum kui noorte meeste seas ja just tüdrukud on siin kõige kaitsetumad. Nende seksuaalsust ei nähta kui midagi, mis on nende oma. Sama arusaama võib kohata ka Aasias.

Vaesus ja sooline ebavõrdsus vähendab inimeste võimalusi pakkuda lapsele turvalist hoolitsust, teha aborti, saada kooli- ja seksuaalharidust ning arstiabi. Samuti on vägivald väga suur probleem ja unustada ei maksaks ka homoseksuaalsete inimeste olukorda. Ja need on vaid kõige väljapaistvamad probleemid…

— Olete öelnud, et seks on võimuga väga lähedalt seotud – ehk selgitate lähemalt…

— Olen selle all peamiselt mõelnud meeste võimu. Võimukaid mehi peetakse tihti atraktiivseks ja nad kasutavad seda selleks, et astuda vahekorda endast vähem võimu omavate naistega. Mõned näited on arst ja meditsiiniõde, direktor ja assistent, vanem mees ja noor naine.

Mõelge vastupidise peale. Kui naisel on võimu, siis ei peeta teda atraktiivseks. Pigem saavad nad nõia tiitli. Mõnel juhul hakkab võimukas naine mehi huvitama, nad ütlevad, et neile meeldivad tugevad naised. Ka sel juhul on naine sunnitud etendama mingit rolli, teda peetakse atraktiivseks mitte tema enda pärast.

Naised on ikka veel liiga nähtamatud ja neid võetakse liiga harva kuulda. Nagu räägiks liiga vaikse häälega. Mehed viitavad parema meelega üksteise öeldule ja harvem sellele, mida on öelnud naised.

Samuti on tüdrukute jaoks piiratud seksuaalne ruum. Nad ei saa initsiatiivi üles näidata või oma arenevast seksuaalsusest huvitatud olla, ilma et keegi koleda sõnaga nimetaks. Samal ajal imetletakse poiste juures seda, kui neil on palju tüdrukuid või boyfriend’e.

Kui vaadata enda ümber, siis on näha, et naised kardavad läbi pimeda pargi jalutamist rohkem. Naistel on rohkem hirmu kui meestel – ka see on võimu küsimus.

Rääkimata sellest, et Kongos kasutatakse vägistamist sõjarelvana… Või sugar-daddy’dest, sugulastevahelisest seksist ja seksiga kauplemisest.

See kõik läheb tagasi vundamendi juurde: sul ei ole võimalik otsustada, kellega sa seksid.

— Milline peab olema hea seksuaalharidus? Missuguseid vigu tehakse?

— Meil Rootsis on tänapäeval kõige suurem puudujääk see, et õpetajatele ei olegi kohustuslik läbida seksuaalkasvatuse kursus. Lausa häbi, et see nii on.

Nüüd, kui üldhariduskoolides on seksuaalkasvatus olnud 50 aastat kohustuslik, on meil seksuaalkasvatust saanud vanaemade ja vanaisade põlvkond. See on ühiskonna suhtumist positiivselt mõjutanud.

Sisult peaks seksuaalharidus olema avatud, positiivne ja mitte ähvardav. Täiskasvanute jaoks on noorte seksuaalsus sageli probleem. Siis nad ähvardavad igasuguste koledate asjadega, mis juhtuda võivad. Hoopis tõhusam oleks rääkida hoopis nii: „Kui tahad seksi nautida parimal võimalikul viisil, hakka ise otsustajaks.” Seda on lihtne öelda, aga keeruline teha.

Hea seksuaalhariduse jaoks ei ole probleem, et rasestumisvastased vahendid on noortele kättesaadavad. Seksuaalne tegevus ei ole haigus ja ennetusvahendite kasutamine on mõistlik ja kohusetundlik käitumisviis.

Samuti ajab asjad segaseks moraali ja ennetusvahendite koos käsitlemine. Kuuleme täiskasvanuid ikka ütlemas, et noor seksigu alles siis, kui on küps ja tõesti armunud. Selle peale ütlevad noored, et nüüd nad on küllalt küpsed ja armunud (vähemalt täna). See suhtumine ei aita kuidagi. Armastus ei kaitse inimest HIV-i eest, kondoom kaitseb.

Noored tahavad rohkem rääkida tunnetest, kuulda vähem hoiatusi ja mitte keskenduda ainult haigustele ja paljunemise küsimustele. Lisaks veel see, et kui su õpilane tahaks oma kaaslasel esimest korda käest kinni võtta ja pabistab higiste peopesade pärast või muretseb esimese suudluse pärast, siis kõned rasedusest hoidumise teemal lähevad temast ju mööda.

Pealegi on meil tehtud uuringuid, mis tõestavad, et noored teavad tegelikult kõiki õigeid vastuseid. Probleem on hoopis selles, kuidas teadmisi kasutada. Päriselus on komistuskiviks häbelikkus ja suhtlemisraskused – partneriga turvaseksi osas kokkuleppele jõudmine. Põhiline seksuaalhariduse viga ongi kes­kendumine ohtudele ja suhtlusoskuste arendamata jätmine.

— Mida loete oma suuremateks saavutusteks?

— Olen jõudnud veendumusele, et kommunikatsioon on muutuste alus. Olen väga palju õppinud tänu sellele, et mulle on antud võimalus kohtuda inimestega terves maailmas ja nendega tähtsaid probleeme arutada. Selle kaudu olen aru saanud, et seksuaalsuse ja soojätkamise probleemid on üllatavalt sarnased, isegi kui võimustruktuurid erinevad.

Mis puutub RFSU-sse, siis on mul hea meel, et organisatsioon hakkas tegema head ja tähtsat rahvusvahelist tööd. Olemas on head projektid, mis jõuavad ühiskonna eri tasanditeni. Olen õppinud, et muutus on koostöö ja lugupidamise, mitte käskimise-keelamise küsimus. Väärtused saavad muutuda. Tugevad ja vaprad inimesed, kes julgevad olla muudatuste esirinnas, vajavad tuge ja huvitatust. Rohkem kui need, kes ei nõustu ja takistavad.

Raportid ja arvud on väga kasulikud annetajatega tegelemiseks. Kuid mis juhtus ja miks, on inimestega kohtumise, lugude jutustamise küsimus.

Üldiselt olen panustanud sellesse, et seksuaal- ja reproduktiivsed õigused on Rootsi poliitilises agendas sees ning et ka rahvusvaheline mittetulundusorganisatsioonide ja feministide vaheline koostöö on paranenud.

Need saavutused on lisaks minu tütrele ja kahele lapselapsele, kes on mulle elu ja õnne kohta väga palju õpetanud.

Kes ta on?
Katarina Lindahl
Sündinud 1949. aastal
•• 1975 lõpetas Stockholmi ülikooli sotsiaaltöö erialal
•• 1969–1975 õppur ja reporter Aftonbladetis
•• 1975–1976 sotsiaaltöötaja Stockholmis
•• 1976–1978 sotsiaalplaneerimise juhataja (Secretary for Social Planning)
•• 1978–1987 vasakpartei infojuht
•• 1987 lahkus poliitikast ja asus tööle Rootsi seksuaalhariduse assotsiatsiooni (RFSU) tegevdirektorina, 1994 sai rahvusvahelise osakonna tegevdirektoriks, 1998–2007 oli peasekretär ja 2007–2009 nõunik.
•• 2010 lahkus RFSU-st ja jagab vabakutselisena nõuandeid, peab loenguid, kirjutab, korraldab kohtumisi ja kursusi, võtab osa uurimistööst ning jagab kogemusi 30-aastasest tööst mittetulundusorganisatsioonidega.
•• Elab Stockholmis
•• Tal on tütar, kelle ta adopteeris 1985. aastal Etioopiast, ning kaks lapselast.

http://www.epl.ee/artikkel/484679