Skip to main content

Nõukogude naine – kolhoositaridest baleriinideni. Tanel Veenre

Nõukogude naise kujutis Teise maailmasõja järgses eesti kunstis ei tähenda pelgalt kivistunud näoga kangelannasid, Kumu näitusele leidsid kuraatorid ka hapra Nõukogude naise ideaali.

Kumu näitust „Nõukogude naine eesti kunstis” on võimalik vaadelda mitmest küljest. Kõigepealt võime neid naisi imetleda kui sotsrealistlikke kangelasi, kes on sündinud Nõukogude ikonograafia hirmuäratava konstruktsioonina – kaleda pilgu ja sirge seljaga töölisnaine inetutes riietes.

Näituse kuraatori Kädi Talvoja sõnul oli sellise konstruktsiooni tekkimise üks lähtepunkte 1936. aasta Stalini konstitutsioon, millega naisele anti NSV Liidus mehega võrdsed õigused kõigil majandusliku, riikliku, kultuurilise ja ühiskondlik-poliitilise elu aladel. Sellest tekkinud pinget ühiskondliku kuvandi ja inimlikuma poole vahel avab vägagi valusal moel näitusega kaasnev Kumu dokumentaalfilmiprogramm. Näiteks Mark Soosaare dokumentaalfilm „Elu ilma…”, mis räägib kalestunud lüpsja peretraagikast.

Kädi Talvoja näeb Nõukogude naises eelkõige inimest, kes pidi paratamatult alluma süsteemile, kes pidi hakkama meestega võrdseks, sest valikuvõimalust ei antud. Kuid ta lisab siiski, et näituse koostamisel jäeti puht inimlikkuse kaalutlustel välja naissõdurid.

Lisaks annab see näitus hulgaliselt peamurdmist feminismi – naiseks olemise ja ühiskondliku surve – vaatenurgast. Näitust ette valmistades ja paari varase naiskommunisti elulugu lugedes läbis küll Kädi Talvoja faasi, kus vaimustus naise võrdõiguslikkuse ideedest: „Osa naiste puhul see oligi vähemalt teoreetiliselt suureks õnnistuseks.”

Samuti sobitub see näitus suurepäraselt sotsrealistliku kunsti trendilainesse, mis on läänes olnud esil juba kümmekond aastat. Kädi Talvoja näeb selle laine põhjusena ootuspärast reaktsiooni sellele, kui poolkeelatu muutub ühtäkki võimalikuks. „Nõukogude Liidu ja kommunismi nostalgiat on praegu muidugi palju. Selle näituse juures polnud see käivitavaks jõuks, pigem vastupidi. Nüüd on tekkinud juba piisav ajaline distants, et tolle perioodi kunsti emotsioonivabamalt käsitleda. Egiptuse kunsti imetletumad näited on sündinud ju ka mõnes mõttes sarnasest kontekstist.”

Lääne inimeste jaoks on sotsrealism näiliselt nii lihtsalt loetav. „Ta võib oma naiivsuses ja paatoslikkuses või liialdatud optimismis lummata neid, kellel endal pole režiimi hirmutavat kogemust,” ütleb Talvoja. Mis puutub eksootikaihalusse kui sotsrealismi trendi käivitajasse, siis ilmselt on endiste sotsialismimaade aeg läbi saamas. „Ahned pilgud on juba suunatud Aafrikasse ja mujale.”

Teispool müüti

Kuid samal ajal on näitusel ka inimlikum mõõde – kuraatorite tandem püüab purustada müüti sotsrealismi jäikadest näpunäidetest ning toob vaatajate ette ka palju haprama Nõukogude naise ideaali – baleriinid.

Seda leidu kirjeldab Kädi Talv­oja nii: „Kuna suur osa teoseid pärineb sotsrealismi ajast, tekkis näitust tehes mingis faasis tunne, et tahaks seda propagandistlikku poolt kuidagi pehmendada, tahaks natuke ilu ka. Nii tekkis näitusele baleriinide nurgake.”

Baleriinid on hea näide sellest, kuidas Nõukogude ideoloogia kasutas enda huvides ära esmapilgul selleks täiesti sobimatuid kultuurivorme. „Balletist sai Nõukogude Liidu jaoks oluline külma sõja kultuurirelv ja üks väheseid glaruumielamuse võimalusi proletariaadile. Näiteks aastatel 1919–1920 jagati 85% balletipiletitest tasuta töölistele, teenistujatele ja sõjaväelastele.”

Propagandistliku ootuse ja inimliku haavatavuse heaks näiteks toob Kädi Talvoja Nikolai Kormašovi teose „Kevad Tallinnas”, kus uhkelt kerkivate hoonete asemel võtab nimetamisväärse osa maalilt enda alla suur tume auk. Selle serval seisavad neiud on kujult rohmakad kubujussid, ent maalist vastu vaatava tütarlapse suured säravad nööpsilmad, rätiku alt välja tunginud blond lokike ja lumivalgete hammastega naeratus mõjuvad juba üsna võrgutavalt. Alles teises järjekorras märkad, et naiste kõrval lebab ootevalmilt suru­õhuhaamer.

Paljude tööde puhul paljastub ideoloogiline aspekt ainult pealkirjas. Selliseid Nõukogude naise kujutisi, mis tõsist õõva tekitavad, on näitusel vähe, ja needki põhiliselt Nõukogude perioodi eelsete kommunistide portreed, näiteks Ernst Hallopi fotograafilise realismini küündiv „Viktor Kingissepa kaastöölise A. Toomingu portree” (1947).

Kuna näitusel on esindatud oluline osa aastate 1945–1965 kunstieliidist (Aino Bach, Eduard Einmann, Leili Muuga, Luulik Kokamägi, Valerian Loik, Voldemar Väli, Nikolai Kormašov, Kalju Reitel), siis avaneb võimalus süüvida pintslimustrisse ja unustada täiesti kogu „-ismidest” pungil tagala.

Kädi Talvoja vaimustus näitust ette valmistades tegelikult hoopis meisterlikest joonistustest. „Jaroslavli kunstnike hulka kuulunud Eduard Einmann, kelle paberil tööd polnud mulle seni silma alla sattunud, oli suurim üllataja. Neilt töödelt vaatavad vastu tõelised Nõukogude naised, medalitega ja puha. Samal ajal näeb süvenedes kolhoositaride silmist või kehahoiakust inimlikke jooni: hirmu, väsimust, isegi ebakindlust. Võib-olla polnudki brigadiriamet nii mõnus? Võib-olla see amet polnudki päris vabatahtlik?”

Näitus

Nõukogude naine eesti kunstis
•• 82 teost (maalid, skulptuurid, graafika, plakatid), lisaks kroonikafilmid kunstimuuseumi, Tartu kunstimuuseumi, Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi, ajaloomuuseumi ning teatri- ja muusikamuuseumi kogudest
•• Kuraatorid Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja
•• Näituse raames linastuvad Kumu auditooriumis 28. aprillil, 5. ja 12. mail filmid, septembris toimub seminar.
•• Kumu 4. korruse B-tiivas kuni 26. septembrini

Eesti Päevaleht 10. aprill 2010
http://www.epl.ee/artikkel/574778