Skip to main content

Üks paar kümnest kogeb suhtes vägivalda.

Statistikaameti 2009. aasta uuringu järgi on pooled 15-74-aastastest küsitletutest, kes on suhtes olnud, elu jooksul vähemalt korra kokku putunud paarisuhtevägivallaga. Aastas kogeb oma suhtes vägivalda üks paar kümnest ja seejuures hõlmab see pooltel juhtudel ka füüsilist vägivalda.

Kõikidest 15-74-aastastest suhtes olnud küsitletutest on 39 protsenti kokku puutunud vaimse vägivallaga, kolmandik füüsilise vägivallaga ja 4 protsenti seksuaalse vägivallaga paarisuhtes.

Enam kui pooled on paarisuhtes vägivallaga kokku puutunud mitu korda, peaaegu viiendik rohkem kui viiel korral.

Merle Paats kirjutas Eesti statistika 2010. aasta kolmandas kvartalikirjas, et paarisuhtevägivalla kogemuse tunnistamine on Eesti ühiskonnas endiselt suur tabu ja kuulub inimeste eraelusse, mida ei soovita avalikustada. Seetõttu jõuavad paarisuhtes esinenud vägivallajuhtumid harva politsei või kohtu vaatevälja ja kajastuvad ametkondlikus statistikas.

Peale selle ei toeta paarisuhtevägivalla statistika kogumist Eesti seadused: paari- suhtevägivald ei ole eraldi isikuvastaste kuritegude liik, vaid karistusseadustiku järgi käib ähvarduste, füüsilise väärkohtlemise ja piinamise ning muu sellise alla. Sellepärast ei kajastu paarisuhtevägivald ka registreeritud kuritegude statistikas.

2008. aastal pöördus kodus aset leidnud vägivalla tõttu politsei poole 65 meest ja 475 naist. Jättes kõrvale vaimse vägivalla paarisuhtes, koges 2009. aasta turvalisuse uuringu järgi viimase aasta jooksul füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest, sealjuures raskemat füüsilist vägivalda 18 000 naist ja 5000 meest.

Kolmveerandi paarisuhte kogemusega 15–74-aastaste arvates on paarisuhtes esinev vägivald nii levinud, et see on Eesti ühiskonnas probleem. Samal ajal ei pea mitte kõik paarisuhtevägivalla tagajärjel füüsilisi vigastusi saanud paarisuhtevägivalda Eesti ühiskonnas probleemiks. Samuti ei pea kõik viimast endaga aset leidnud juhtumit paarisuhtevägivallaks või kuriteoks.

Ka rahvusvahelised uuringud on näidanud, et sageli peavad hoopis vägivallatsejad ise end ohvriks ja ohvrid süüdistavad vägivalla põhjustamises ennast. Ekspertide hinnangul ei otsi vägivallaprobleemidega partnerid piisavalt professionaalset abi. Suure tõenäosusega aitab sellele kaasa just teadmatus ja oskus mõtestada paarisuhtevägivalda probleemina, mille puhul peaks abi otsima.

Laste olemasolu ei vähenda paarisuhtevägivalla riski. Pigem on lastega leibkondades partnerite seas enam neid, kes on kokku puutunud paarisuhtevägivallaga: iga kümnes 15–74-aastane, kes elab lastega leibkonnas, on kokku puutunud vaimse vägivallaga paarisuhtes ja peagu sama paljud ka füüsilise vägivallaga, lasteta leibkonnas on sellise kogemusega inimeste osatähtsus peaaegu kaks korda väiksem.

Füüsilist vägivalda paarisuhtes koges viimase aasta jooksul 46 800 inimest, neist pooled kogesid kergemat füüsilist vägivalda — partner viskas neid millegagi, lükkas või lõi lahtise käega.

16 protsenti paarisuhte kogemusega 15–74-aastastest on viimase viie aasta jooksul kogenud ühte füüsilise vägivalla liiki, iga kümnes aga juba vähemalt kahte, iga kahekümnes vähemalt kolme ja 3 protsenti vähemalt nelja füüsilise vägivalla liiki paarisuhtes.

Toimetas Marina Lohk, vanemtoimetaja

http://naine.postimees.ee/?id=347433