Skip to main content

Anna-Maria Penu: Ära roni seelikuga puu otsa!

Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon (FIBA) on otsustanud, et alates järgmisest hooajast peavad Euroliiga naiskonnad kandma uusi, „lühemate, liibuvate pükstega ja kitsamaid, kehavorme järgivaid võistlusvorme“.
FIBA sõnul „muutub võistlusvorm nõnda atraktiivsemaks ning aitab suurendada huvi naiste korvpalli vastu“.

Olgu lisatud, et võistlusvormide muutmisotsus meeskondi ei puuduta.

Otseselt ei mainita, kelle jaoks tahetakse naiskorvpallureid platsil atraktiivsemaks muuta ja kelle huvi tõstmist läbi naissportlaste välimuse rõhutamise, mitte mänguoskuse, silmas peetakse. Siiski võime vastust kergesti aimata. Seksistlik otsus räägib soolisest ebavõrdsusest ja naiste objektistamisest selgemini kui pealtnäha objektiivsetele põhjustele rajatud erikriteeriumid mees- ja naissportlaste rahastamises ja edendamises.

 
 

See otsus räägib veelgi enamast — riietuse tähtsusest, selle sõnumi(te)st ja tähendus(t)est vaatajale, aga ka kandjale endale. Kusjuures see nähtus laieneb pea igale elualale: naised oleks justkui olemas (seega peaks riietuma) meeste jaoks, keda huvitab ja erutab ainult naiste keha. Muul viisil on naistel mõttetu loota meeste tähelepanu (ja seeläbi sageli just meeste jagatava raha jaotust), võrdset poliitikat või meediakajastust.

Igas meile teadaolevas inimühiskonnas, ka kõige primitiivsemates, on peetud tähtsaks, et naiste ja meeste riietus oleks erinev. Mida rangem, traditsioonilisem ühiskond, seda suurem erinevus naiste ja meeste riietumises. Seda seetõttu, et riietuses peitub sõnum, sellel on tähendus(ed) ja eesmärk.

Üks eesmärkidest on teha kohe esmapilgul selgeks, kes on kes, et vältida segadust teise inimese kohtlemisel. Tegemist on reegliga, mida vanema põlvkonna jaoks rikkus näiteks seitsmekümnendate imidž naiste pükste ja meeste pikkade juustega. Praegu tekitavad sarnast reaktsiooni peamiselt transseksuaalid ja androgüünsed noormehed, kes näitavad maailma lavadel koos teiste, nendega äravahetamiseni sarnaste modellidega naiste moodi. Vastupidist pole näha.

Siin võib oma osa mängida ka tõsiasi, et naiseks riietumine on lihtne. Naiselikkuse märgid on kergesti eristatavad, jäljendatavad ja pealegi näib see paljudele naljakas: ei leidu vist meest, kes poleks mõnel peol rinnahoidja väel ja tikkontsadel komberdanud, taustaks naerurõkatused. Naiste meheks riietumine tekitab täpselt vastupidise reaktsiooni, mõjudes pigem vastumeelselt, hirmutavalt, ebardlikult.

Selles pole enamuse jaoks kunagi midagi koomilist, justkui naise meheks riietumine tähendaks naise tegelikku, tõsist soovi olla hoopis mees, iha trügida teistele reserveeritud keelatud maale. Samal mõjub mehe naiseks riietumine oma ülepakutuses äärmiselt humoorikana isegi naistele, kuigi naeruvääristab meie kultuuriruumis valitsevat ja taganõutud naiselikkust. Naiselikkust, mis pole muud kui naiseks maskeerimine; rituaal, mida miljonid naised hommikust õhtuni peegli ees kohusetundlikult täidavad.

Taolise naiselikkuse tunnusjoonteks on seelikud, kõrged kontsad ja dekolteed, mida nii paljud „õige, tõelise naise“ seljas näha ihkavad. Samal ajal pole kuhugi kadunud arvamus, et miniseeliku ja avara dekolteega naine on end ennekõike meeste seksuaalseks rahulduseks välja pakkunud. Naine (riides või ilma) on justkui mehi provotseeriv olend, nende tähelepanuavaldusi nooliv ja seega vastutav kodus või tänaval toimuva seksuaalse ahistamise ja/või rünnaku ohvriks sattumise eest.

See naispühaku ja -pattulangenu vastandus peegeldub meile vastu suuremates religioonides, mida esitatakse universaalsetena, kuid mis on kõigest meestekesksed. Seega puudulikud. Mõte, et „naisi peetakse tavaliselt kütkestavamaks sugupooleks“ läbib kõiki pühaks peetud tekste, kuid peab ometi paika vaid heteroseksuaalsete meeste ja homoseksuaalsete naiste seisukohast. Heteroseksuaalsed naised ja homoseksuaalsed mehed peavad tavaliselt kütkestavamaks sugupooleks mehi. Biseksuaalsetel nii selgepiirilist eelistust pole…

Kuid too meeste himurate pilkude tähtsustamine on pidevalt meie ümber, meie sees ning kinnitab, et naise riietuse reeglid tingib esmajärjekorras meeste seksuaalsus, mis meestekeskses religioonis on enesestmõistetavalt (meeste jaoks) kõige olulisemal kohal. Teisisõnu on nende sõnul naine vastutav iga mehe, isegi selle, kellega ta juhuslikult tänaval kohtub, seksuaalse käitumise eest. Kui sa oled sündsalt riides, varjad kõik, mis võib mehes iha tekitada (ja jumal ise teab, et kujutlusvõime on inimesel üüratu), siis oled sa austust vääriv ja sinuga ei juhtu midagi. Vastupidisel juhul provotseerid naisena, et sind ahistataks, solvataks, vägistataks või rünnataks.

Piirid “austust väärivate”, võrgutavate ning “avalike” (ÕS-i tähenduses: kõigile mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev) naiste vahel on väga hägusad ning nende ümber laveerimist õpivad tüdrukud juba üsna noorelt. Köietantsijate moodi. Riietuse kaudu toimivat kasvatust on palju kirjeldatud, rõhutades, et naiselik moraal kehtestatakse eelkõige pideva väljanägemisele suunatud distsipliini kaudu, mis puudutab kõiki kehaosi ning millele on antud kõlbeline tähendus.

Jälgige järgmine kord, kuidas suunatakse väikeseid tüdrukuid: ära roni seelikuga puu otsa ega istu kunagi jalad laiali, sest see on vulgaarne, ebasünnis, inetu ning mitte sugugi naiselik, nagu ka liiga kõva häälega naermine või räigete sõnade kasutamine. Ja siis minge tööle ning jälgige selle kõige aastakümneid hiljem ilmnevaid tulemusi. Kuidas istuvad koosolekuruumis mehed? Jalad laiali, lõdvalt, endale piisavalt palju, mugavat olemist lubavat ruumi võttes. Ja siis vaadake tikksirgelt, jalg üle põlve, kõht sisse tõmmatult istuvaid naisi, kelle eesmärk oleks justkui end võimalikult nähtamatuks muuta, võimalikult vähe ruumi enda alla võtta.

Kõik meile juba lapsepõlvest tuttavad manitsused „tüdrukud nii ei tee, nii ei istu, nii ei räägi“ jutustavad sellest ja ainult sellest, et tüdrukule pole lubatud see, mis poisile ja vastupidi. Ning selle taga peitub ähvardus: „muidu ei taha sind mitte keegi“.

Ja naistes on meeldida tahtmine sügaval-sügaval sees, sest meid õpetatakse, kasvatatakse olenditeks, kes oleks nagu mõeldud teiste jaoks. Taolise sotsialiseerimise tulemusena piitsutab meid, eriti nooremas eas, ülim soov tekitada mehes iha — olles ilus ja meeldiv, kuid samas endale nõudmata ega ohustamata mehe tähtsust, võimu ning positsiooni.

Mida räägib niimoodi mõistetud naiselikkus ning sellele vastanduv vägivallale ja agressiivsusele rajatud mehelikkus meie ühiskonnast, meie omavahelistest suhetest? Igatahes muud, kui seda, et meil valitseks reaalne vabadus ja võrdsus.

FIBA otsus on vaid üks näide mõtteviisist, mis püsib visalt ning rõhutab, et naise seksualiseeritud keha on me ainus väärtus ja seega ainus võimalus (meestekeskses) maailmas midagi saavutada. „Väärtus“, mis röövib naiselt inimlikkuse, muutes meid automaatselt tarbeesemeteks.

www.DELFI.ee