Puudega naise ema: hooldekodus saaks mu tütrest seksiobjekt. Kaarel Tigas 1. aprill 2013

“Tütre kaks kooliõde on praegugi hooldekodus. Nende emad on surnud. Kui veel elasid, viisid tütreid tihti aborti tegema. Üks neist pidas ametnikega maha sõja, kus teda häbistati kui viimast kurjategijat. Ta palus vaid puudega tütre steriliseerimist,” räägib ligi neli aastakümmet sügava puudega tütart kasvatanud Reet.

64aastane Reet on oma elu ja tervise ohverdanud sünnitrauma tagajärjel sügava puude saanud 38aastase tütre Monica heaks. Ülikooli ajal sünnitanud, vahetas ta toona maalikunsti eriala Peterburi Kunstide Akadeemias kunstiajaloo vastu ja lõpetas kooli kaugõppes.

Reet oli üks esimesi, kes 1975. aastal hakkas kodus kasvatama raske vaimse ja füüsilise puudega last. Edaspidi muutus see ühiskonnas tavalisemaks. Nüüd aga on toonased sünnitajad ja pärastised kasvatajad-hooldajad juba nii vanad, et peagi tuleb riigil hakkama saada terve põlvkonna keskealiste puudega inimestega, kes on elanud kodus, kes vajavad ööpäevast valvet, ent on hoolitsevast perest ja lähedastest ilma jäänud.

Avalik alandamine ja mittemõistmine

Paljud Monica-sarnased on elu jooksul liikunud ka ilma saatjata, kuid Monica vaimupuue ei võimalda tal teha loogilisi järeldusi. Ta tunneb tähti, ent lugeda ei oska. Kui ta kodumaja ei näe, ei suuda ta sinna ka minna. Kui Monica ilma saatjata kuhugi läheks, ei oskaks ta enam tagasi tulla.

Kõigi nende aastate jooksul on Reet Monica juurest ära käinud vaid õige üürikeseks. Tütar on tema kõrval ka maganud, kuna ärkab öösiti ja vajab rahustamist. Reet arvab, et abikaasa on tema kõrvale jäänud just seepärast, et kooselu põhineb armastusel ja lapsi – nii Monicat kui ka kaht nooremat – oodati väga.

Veel aasta eest ise tervisega väga kimpus olnud ja valudes vaevelnud Reet šokeeris telesaates "Puutepunkt" avalikkust, öeldes, et ta on kaalunud elust lahkumist koos tütrega. "Toona tõesti mõtlesingi nii, lihtsalt ei jaksanud enam. Nüüdseks olen tervisehädadele leevendust saanud ja tean ka, et mees ja lapsed ei jätaks Monicat hätta. Ega ma ei suudaks tegelikult kelleltki elu võtta."

Koos tütrega avalikult liikudes on Reedal tulnud taluda palju kiusu, alandamist, mittemõistmist ja halvustavaid hinnanguid. Netikommentaare ei suuda ta lugeda juba aastaid, ehkki peab lihtsamaks välja kannatada seda, mis kirjas, kui otsest togimist tänaval. Säärase käitumise põhjust ta ei tea. Milles teda süüdistatakse? Ta hooldab oma tütart siiani pereringis ja on suure hulga maksumaksjate raha kokku hoidnud. 38 aastat järjest.

Väga paljude sarnase saatusega laste puhul ei teata tema puude ulatust ja arvatavat eluiga. Vanemad ikka loodavad, ja kui laps on juba mõne aasta vanune, ei suudeta temast loobuda.

Väheste tööaastate tõttu saab Reet miinimumpensioni: isegi kui see abikaasa pensioniga kokku panna, ei jätkuks summast Monica hooldekodusse saatmiseks. Reeda terved järeltulijad peaksid oma palgast juurde maksma.

Bussitäite kaupa aborti tegema

Värskelt remonditud või suisa nullist ehitatud hooldekodude eurofassaadid on Reeda meelest ilusamad kui see, mis nende seinte vahel sünnib. Süsteem lähtuvat töötajate, mitte hooldatavate mugavusest.

Armastava pere keskelt hooldekodusse sattunud haige pole aga halvaga kokku puutunud ja stress murrab ta mõne aastaga.

Et inimesed mure suurusest aru saaksid, soovib Reet rääkida probleemist, mida mõningates ringkondades teatakse, kuid millest avalikult ei

kõnelda: "Isegi mitte see poleks nii suur mure, kui mu laps hooldekodus läbi pekstaks, teda terroriseeritaks või temalt asju võetaks. Seal kehtib reegel, et tugevam saab kõike, mis soovib. Nõrgemale kaitset pole.

Hooldekodusse tulnud noori vägistatakse ja kasutatakse hiljem lõputult seksiobjektidena. Seda ei tee mitte ainult hooldekodu elanikud ise.

Nüüd, kus aiad kõik on ära võetud, veavad ümberkaudsed noori tüdrukuid hooldekodust kaasa oma pidudele. Naljaviluks. Mis viga selliseid ullikesi kas või kommipakiga meelitada? Te ei kujuta endale ettegi, kui kaitsetud nad tegelikult on. Miks keegi ei tee midagi, et lõpetada see neidude ja naiste vägistamine?! Ja mis siin noormeestestki rääkida, kõlbavad tegelikult kõik," ahastab Reet.

"Mu tütre kaks kooliõde sattusid hooldekodudesse ja on praegugi seal.

Nende emad on surnud. Kui veel elasid, viisid tütreid tihti aborti tegema. Üks neist pidas ametnikega maha sõja, kus teda häbistati kui viimast kurjategijat. Ta palus tütre steriliseerimist. Ema süda lihtsalt ei lubanud piinata oma last lõputute abortidega," räägib Reet ja nimetab ka kahe hooldekodu nimed, kus need naised elavad.

"Tegelikult veetakse naisi hooldekodudest iga kuu bussidega abordile.

See on kohutav avalik saladus ja see on üks peamisi põhjusi, miks hetkelgi häirekella löön," lisab mures ema.

Tuttav keskkond tagaks normaalse elu

Reet leiab, et just seetõttu ei saa siin lähtuda printsiibist, et hooldekodude elanikud on vabad inimesed, kes võivad minna, kuhu soovivad. Aedu on vaja, et tagada nende julgeolek ja tervis, et need inimesed ei saaks ise ennast tappa. "Milleks anda neile vabadus, kui nad ümbritsevat adekvaatselt ei taju? Vabadus end oma teadmatusest tappa?"

Reeda sõnul on kodus elavad ja praegu keskikka jõudvad vaimupuudega inimesed ja nende vanemad seni tihedalt läbi käinud. Üksteist tuntakse.

Tuttav on ka keskkond. "Siin on omajagu tõtt ütluses, et iga vald saagu oma santidega ise hakkama – just omade keskkond oleks see, mis neil inimestel aitaks elu väärikalt lõpuni elada," ütleb Reet.

Vaimupuudega inimeste vanemate appikarje

"Leiame, et ka meil on õigus eluõhtul rahuliku südamega magama minna, teades, et meie lapsed on erihooldekodudes elus ja terved, hoitud ja hooldatud," seisab päevakeskus Käo Pae keskuse lapsevanemate pöördumises, mis edastati mitmetele riiklikele instantsidele.

Pöördumises käib jutt täisikka jõudnud, vaimupuudega ja psüühiliste erivajadustega inimeste tulevikust. Nõutakse, et riik täidaks sotsiaalhoolekande seadust, et erihooldekodude töötajad mõistaks oma vastutust ja see oleks ka lepingutes kirjas. Lisaks oodatakse, et olukord kaardistataks ja kodudes varjul olevatest vaimupuudega inimestest saadaks ülevaade.

Allikas: Õhtuleht, 1.04.2013: http://ohtuleht.ee/515500