Skip to main content

Evelyn Kaldoja: sooküsimus lastelauas.

Mis on vahet Angela Merkelil ja Doris Packil? Mõlemad on naised, sakslased ja Kristlik-Demokraatliku Liidu poliitikud. Merkeli nime teab ilmselt igaüks, kes tunneb piisavalt palju tähti, et lugeda seda teksti siin. Packi oma? Ei tea? Seda seepärast, et Merkel juhib sisuliselt ELi, Pack aga on Euroopa konservatiivsete parteide naiskogu president. Kuigi Merkel on praegu ühtaegu Euroopa tuntuim naine ja konservatiivse partei liige, ei ilutse tema pilt ometigi partei naiskogu voldikul. Samas kogus ei liigu ka Saksa kaitseminister Ursula von der Leyen ja vaevalt kipub nende ettevõtmistele Läti peaminister Laimdota Straujuma. Sest need kogud on nagu sünnipäeva lastelaud – väiksesse roosasse nurgakesse istunuil võib ju isekeskis lõbus olla, aga ülejäänud vaatavad neist lihtsalt üle, kui just pisikeste kilked täiskasvanuid eriti hullusti ei sega.

Olen veendunud, et naiskogude algidee oli õilis: aidata poliitikas ikka veel ebaõiglaselt alaesindatud sugu edasi. Kahjuks on lõpptulemus pigem vastupidine. Sinna suundub seltskond, kelle enamik sooneutraalses liigas mängida ei jaksa, ning asub siis sõna võtma kõigi naiste nimel – mandaadiga, mida kõik naised neile andnud pole. Minus tekitavad sügavat õõva poliitiku suust tulevad sõnad «Mina naisena…» – kui jutuks pole just mingi günekoloogiline asjaolu, ei ole tal mingisugust pädevust väita, et kõik on nagu tema. Mõned meist kaotavad une, mõeldes kodututele koertele, teine osa ei saa sõba silmale, sest mõtleb liitlaste kaitsekärbetele. Mõni arutab sõbrannaga värsket horoskoopi, teine kirjutab doktoritööd füüsikas. Mõni valib lojaalselt sotse, teine Reformierakonda. Mõnikord tundub, et naistest on loodud mingi üldkuvand, mille vaste meeste puhul oleks kõik oma päevad roostes autopanni putitamisega täitev jõmm.

Loomulikult ei taha ma väita, et sooline diskrimineerimine pole tõsine teema. Alle­s paar päeva tagasi kuulsin tuttava tuttavast, kellele taheti maksta poole väiksemat palk­a kui sama tööd tegevale mehele. Mõne riigiasutuse puhul on mul raske mõista, miks andekad naised peaksid oma talenti seal raiskama – ebaõiglased edutamata jätmised ja meeste põhjendamatult kiirem karjäär on isegi kõrvaltvaatajale ilmselgelt liiga sagedased. Tundub, et reaalsus kinnitab statistikat, et kui erasektoris on Eesti soolises võrdõiguslikkuses pigem üle ELi keskmise, siis eriline jala­lohistamine käib just riigi tasemel ehk turg tunnistab naiste võimeid selgemini.

Aga sooküsimust tulekski nimetada sooküsimuseks: lisaks naisi kimbutavale palgalõhele ja klaaslaele tuleks arutada ka seda, miks mehed noorelt surevad ja koolist välja kukuvad. Vähe sellest, silm tuleks peal hoida ka uutel ohtudel: veenda naisi, et koos võrdsuse kasvuga ei pea nad jooma sama palju kui meeste halvim osa, leidma lohutust neile valgetele keskealistele meestele, kellele võrdsemas maailmas enam lihtsalt mees olemise eest juhikohti ei jagu.

Avaldatud: 08. märts 

Autor:

Evelyn Kaldoja

Allikas:    http://arvamus.postimees.ee/