Skip to main content

Töövõimereformiga vihma käest räästa alla. Tiina Kangro tiina.kangro@linnaleht.ee, 12. juuni 2014

Kümnendi suurima sotsiaalvaldkonnas tehtava reformiga lubab riik hakata töövõimetuspensionäre aktiviseerima, kuid need, kes juba on tegusad, võivad sattuda rataste vahele.

„Riigijuhid arvavad vist, et puuetega inimeste huvi on muudkui raha saada ja manguda. Tegelikult huvitab meid võimalus takistuste ja bürokraatiata end realiseerida. Just riik ise on aga nüüd see, kes püüab meie niigi käänulisele teele üha uusi kaikaid loopida,” ütleb Sven Kõllamets, kes õpib Tallinna tehnikaülikoolis õigusteadust. Lisaks on ta ametis kogemusnõustajana: ta aitab erivajadustega tudengitel ülikooliellu sisse elada ning parimal võimalikul moel õpingute ja elukorraldusega toime tulla.

„Töövõimereform, nii nagu see praegu on mõeldud, ei aita näiteks minul kuidagi rohkem ühiskonda panustada. Küll aga halveneb mu võime ise end aidata. Minu töövõime võib seega hoopis väheneda, rääkimata motivatsioonist olla aktiivne,” jätkab ta. Reformiga hakatakse osalise töövõimega inimeste pensioni vähendama ja kaotatakse see üldse alates Eesti keskmisest palgast. Arvatakse, et kui inimene juba suudab teenida keskmist palka, siis ta on täiesti tavaline inimene ning peab oma jõul hakkama saama. Ei arvestata aga sellega, et puuetega inimestel tuleb pidevalt teha lisakulutusi elementaarsetele asjadele, milleta nad ei saaks aktiivsed olla.

„Minu puudest tulenevat „kuluhüvitist” reformiga vähendatakse, aga kui tahan end samamoodi teostada, pean jätkuvalt maksma mitmesuguste igapäevaste lisakulutuste eest, mis on eelduseks, et ma üldse liikuma ja tegutsema pääseksin,” selgitab Sven.

Nõiaring

„Mulle tegelikult ei meeldi rääkida oma kuludest, sest kogu maailm ei pea kuulma, mida ma täpselt teen ja milles mu probleemid seisnevad. Aga et olla see ressurss, keda sõbrad ja kolleegid hindavad, ning et olla iseseisev ja vajalik ka ühiskonnale, tuleb mul käia välja üsna palju raha. Näiteks ei püsi ma vormis regulaarse taastusravita. Mu töövõimet toetava taastusravikuuri omaosalus on 132 eurot ja kuure on vaja iga mõne aja tagant. Suve jooksul, kui on rohkem vaba aega, ostan veel umbes 200 euro eest juurde muid taastusraviteenuseid, mille eest pean aga maksma täismahus ise, sest riigi meelest on minu „limiit” läbi. Lisandub transport, sest väga paljudesse kohtadesse ma ei pääse tavalise ühistranspordiga. Sellega ongi minu paari kuu kuluhüvitised (ehk töövõimetuspension) otsas. Aga sarnaseid kulutusi elutähtsatele teenustele ja toodetele tuleb mul teha igas kuus,” räägib Sven.

„Ma teen neid kulutusi sellepärast, et tahan olla võimeline ühiskonda panustama. Teine võimalus on, et istun kodus ja muutun järjest kehvemaks. Siis kulutaksin vähem, aga siis poleks ka ühiskonnal minust midagi kasu. Ja kui edasi mõelda, siis varsti jõuaksin seisu, kus minu peale hakkaks kuluma järjest rohkem meditsiinisüsteemi raha,” lisab ta.

Õigest otsast

Sveni meelest võiks pensionite vähendamisest rääkida alles siis, kui kõik lubatud teenuseuuendused, ligipääsetavus, puuetega inimestele sobivate töökohtade tekke võimalused jne on loodud. „Raha peab siin olema vahend. Aga meil Eestis on nüüd äkitselt raha säästmine puuetega inimeste pealt kujunenud eesmärgiks omaette. See ei too kohe kuidagi riigile kokkuhoidu. Raha ehk ressurssi tuleb kasutada inimeste inspireerimise eesmärgil ja nõnda aitaks see ka kokku hoida,” jätkab Sven. „See reform praegusel kujul ei inspireeri mind. Kui eesmärgiks on pensionikassa kulu üleviimine töötukassasse, siis siin ei ole puuetega inimeste jaoks mitte midagi inspireerivat. Kui inimene ja tema väärtus on oluline, räägiksime hoopis teistest asjadest ja teistmoodi. Me jõustaksime tugimeetmed enne, mitte pärast.”

Sven Kõllametsa hinnangul suurendatakse praeguse reformikavaga üksnes hirmu, muret, lootusetust, heitumist ja loobumist. Hoopis võib-olla tööturult lahkumist ja töövõime vähenemist. See on aga ju täpselt vastupidine sellele, mida tahetakse saavutada. „Meil ehitatakse uus hoone liftita või sunnitakse omaksehooldaja töölt koju jääma (lühiajaline kokkuhoid) ning siis imestatakse, millest küll pikaajaline kulu tuleb, kui inimesed on töölt eemale jäänud, küsivad omavalitsusest toimetulekutoetust ning samas on riigis puudu kvalifitseeritud tööjõudu. Hoitakse kokku sotsiaalteenuste kulult, muudetakse seega endale märkamatult keskkond puuetega inimestele ligipääsmatuks ning siis imestatakse – miks nad tööl ei käi?” toob ta näiteid tegelikkusest.

Ei kuulata

„Samuti ei ole mõistetud, kui palju aega – tasuta tööd – panevad aktiivsed puuetega inimesed, nende lähedased ja spetsialistid mängu ministeeriumites toimuvatel lõpututel koosolekutel, kus kümneid kordi kõike räägitakse, aga lõpuks mitte midagi ei arvestata. Ametnikel on see tööaeg, mille eest nad saavad palka. Aga kaasarääkijad tulevad kohale oma ajast, teevad seda tööd tasuta ja maksavad veel ise peale, kui nad kasutavad näiteks kohalesõiduks invatransporti või paluvad pereliiget end sõidutada,” avab Sven veel ühe tahu.

Reformi eesmärk peaks tema sõnul olema uudne mõtlemine, vintsutuste, bürokraatia ja reeglite liigsuse ja dubleerimise vältimine, ebakindlustunde ja motivatsiooni hävitamise vältimine, mitte selle suurendamine. „Mina praktilise inimesena mõtlen meetmetest, mida muuta sisuliselt. Sportimisvõimaluste tagamine puuetega inimestele, mis jõustaksid rehabilitatsiooni. Korraliku hariduse kättesaadavus suurendaks konkurentsivõimelisust tööturul. Juba reformikava mõtte tekkides oleksin riigi asemel investeerinud raha uutesse koolitusprogrammidesse, et õpetada välja pädevaid puuetega inimesi töötukassa ametnikuks, noorsootöötajaks, psühholoogiks jne, vastavalt nende huvidele. Ma astuks samme sobivate elamiskohtade loomiseks, et osalise töövõimega töötu, kes on aastaid aktiivsest ühiskonnaelust eemal olnud, saaks tulla kodukohast teise linna oma kompetentsi parandama,” pakub ta järjest mõtteid.

„Aga paraku kuulen ma ainult sellest, et toetust on vaja vähendada, eelnõu peab jõustuma enne jaanipäeva ja küll siis need vajalikud teenused, mida puuetega inimesed küsivad, ka kunagi järele tulevad. Kuidagi pahupidi on asjad.”

Allikas: Linnaleht http://www.linnaleht.ee/583626/toovoimereformiga-vihma-kaest-raasta-alla