Terve elu ratastoolis veetnud Tiia Järvpõld tööhõivereformist: „Ei saa oodata, et kõik sinu jaoks ära kohandatakse. Ise tuleb end ka kohandada.“Silja Paavle
„Mitte üks asi ei tule üleöö. Kuskilt tuleks pihta hakata, küll siis läheb ka paremaks,“ ei mõista terve elu ratastoolis veetnud Tiia Järvpõld tööhõivereformi vastu võitlejate paanikat.
AKTIIVSELT EDASI: Tiia Järvpõld (vasakul) ja Maarja Kaplinski on väga rahul, et said rääkida oma vajadustest seoses töötamisega töötukassa Tartu osakonnas. Olgu tööhõivereform milline tahes, nemad kavatsevad oma elu aktiivselt edasi elada. Ja kui hästi läheb, nõustavad nad tulevikus ka puudega inimeste tööandjaid.
Tiia Järvpõld (47) on naine, kelle toimetuleku keeras pea peale sünnitrauma. Ta teeb kõike jalgadega: kirjutamisest nõude pesemiseni. Käsi Tiia kasutada ei saa, sest need lihtsalt ei kuula sõna.
Tal on kõnedefekt, kuid ta suhtleb kõigiga häbenemata ning veab koos sõbranna Maarja Kaplinskiga, samuti puudega naisega, psühhodraama gruppi.
Tiia diagnoosi ametlik nimetus on tserebraalne paralüüs – ajuhalvatus, mis põhjustab liikumis- ja koordinatsioonihäireid.
Vajab tööalast abi viis minutit kuus
Vaatamata sellele, et Tiial oleks sarnaselt sadadele teistele tööhõivereformi üle põhjust nuriseda küll ja küll, naine seda ei tee. Nad on Maarjaga veendunud, et kogu reformiga kaasnev negatiivsus on väga väsitav.
„Kõik hea ei saa tulla võluvitsa väel. Tuleb ka ise miskit positiivselt vastu anda ja näidata,“ kostab Tiia, kes püüab läbi murda müüdist, et kõik puudega inimesed on saamatud ja vajavad toimetulekuks hulgaliselt tugiteenuseid.
Eelmisel nädalal pahandas Eesti liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liige Tiia Sihver riigikogulastega tööhõivereformi arutelul:
"Kas te tõesti usute, et teil, 101-l inimesel, kelle tööandjaks on valijad, on moraalne õigus seadustada kahe, teist enamikule ilmselt tänaseni detailides arusaamatu sisuga eelnõuga laialdane ja ohtlik sotsiaalne eksperiment enam kui 100 000 inimesega, keda karm elu on niigi valustalt löönud?".
Tiia Järvpõld jälgis kogu seda arutelu suure huviga, kuid pidi kokkuvõtteks nentima, et ei soovi, et keegi räägiks tema eest, nagu elu oleks teda karmilt karistanud.
„Las ma ikka ise otsustan, kui karm elu mul on või ei ole,“ kostab Tiia.
Kui puudega inimesed kogunesid erinevate linnade keskväljakutele protestima kavandatava reformi vastu, tegeles Tiia kodus isikliku elureformiga. Et naine oli pikka aega hõivatud nii näituste korraldamisega kui erinevate koolitustega, polnud ta tükk aega kodus olnud. Sestap ta hoopis koristas ja tegi tööd samal ajal, kui teised osalesid meeleavaldusel.
Tiial on alates 2007 aastast kehtiv tööleping ülemaailmse suu- ja jalaga maalijate ühinguga.
„See leping on konkreetne. Selles ei vaadata minu puuet, vaid minu töö kvaliteeti. See paneb mind endast maksimumi andma,“ räägib Tiia. Suu- ja jalaga maalivad kunstnikud on eestlastele enim tuntud enne jõule postkasti potsatavate postkaartide tõttu, ka tänavu.
Tiia ütleb, et ainus abi, mida ta seejuures vajab, on isiklik värvituubi lahtikeeraja. „Teda on mul vaja kord kuus umbes viieks minutiks, muidu jäävad maalid maalimata. Tuubide korgid on vahel nii kõvasti kinni, et neid ei jõua ka terve käega lahti keerata. Rääkimata jalaga keeramisest,“ naerab naine.
Selle jutuga jõuab ta järgmise müüdi murdmiseni. Sageli mõtlevad inimesed nimelt, et ühel puudega inimesel on palju erinevaid teenuseid. Tiia on viimased viisteist aastat kasutanud vaid isikliku abistaja teenust.
Tiia teab peast täpselt, et aastas on 8760 tundi, isiklikku abistajat on ta aastas kasutanud kuni 1440 tundi. Seejuures, vaid veidi rohkem kui kolmandiku isikliku abistaja tasust maksab Tiia koduvald, pea kaks kolmandikku tuleb naise enda taskust.
Tiia kinnitab kõigile uskumatutele, et vaatamata sellele, et ta askeldab kodus jalgadega, ei vaja ta isiklikku abistajat ööpäevaringselt ja saab vabalt kolm päeva järjest kodus üksi suurepäraselt hakkama. Sellel ajal saabki ta rahulikult tööd teha, nii arvutiga kui maalides.
„Pärast iga maalimist koristan tund aega, terve põrand ja jalad on põlvist saati värviga koos, vahel ka ratastooli kummid,“ naerab Tiia ja lisab, et mitte ükski isiklik abistaja pole aastate jooksul sellist pilti näinud. Tiia isiklik abistaja Triin noogutab nõustumise märgiks.
Tiia töötab kodus, kuigi unistab tööruumidest Tartus. Seda vaatamata sellele, et naine elab Tartust 15 kilomeetri kaugusel Kaagveres ja oma asjaajamistele sõidab liinibussiga. Ainult laupäevadeks on tal keeruline midagi planeerida, sest siis sõidab nende külast Tartusse vaid väikebuss, mille juhid ratastoole ja lapsevankreid peale ei võta.
Tiia kinnitab, et kavatseb vaatamata kõigele ka edaspidi, maksku mis maksab, elada aktiivset elu. Kuigi kogu tööhõivereformiga seonduv teeb ta südame raskeks ja paneb vägisi arvama, et lähiaastatel saab see olema hoopis keerulisem ja raskem.
Puudega inimesed peavad end ka kohandama
Tiia mõistab ka, et praeguse paanika taga võib olla ka puudega inimeste vähene iseseisvus.
„Kui lapsel on puue, keelavad vanemad neil ühtäkki oma peaga mõelda ja teevad neile kõik ette-taha ära. Kui inimene on terve elu kuulnud, et ta ei saa ja ei tohi ja nüüd ta äkki aktiivseks sunnitakse, tekibki paanika,“ nendib ta, et tööhõivereformiga tuleb ka kodudes alustada juba maast-madalast.
Neilt, kes ootavad reformilt valmissüsteemi, küsib Maarja: „Sageli räägitakse, et naine ei peaks enne emaks saama, kui ta selleks valmis pole. Kas ükski naine on selleks aga kunagi üldse valmis?“.
Ta räägib ka loo ühest prouast, kellel olid nõrga tervisega kaksikud. Arstid soovitasid lapsed erikooli panna.
„Mis siis edasi saab, kas edasi elavad nad erilist elu?“ küsis naine arstidelt ja pani lapsed täiesti tavalisse kooli.
Tiia tahab panna teistele puudega inimestele südamele, et puudega tööotsija ei saa endale seada eesmärki, et kohandage kõik ära, siis hakkan ma tööd otsima. „Meie ise peame end ka kohandama,“ lausub ta.
Oluliseks saab töötukassa ja omavalitsuste koostöö
Tiia Järvpõld on huviga jälginud kogu tööhõivereformiga seonduvat. Talle jäi silma, et ei töötukassa praegustes ega tulevastes teenustes ei ole ette nähtud isikliku abistaja teenust.
Sellest, kuidas selle teenuse olemasolu võib teda ja ka teisi puudega inimesi aidata, käis ta eelmisel nädalal koos sõbranna Maarja Kaplinskiga rääkimas Töötukassa Tartu osakonnas selle juhataja Jane Välile ning Töötukassa Töövõime hindamise ja töövõimet toetavate teenuste osakonna juhataja Sirlis Sõmerile.
Jane Väli sõnul püütakse uusi teenuseid kavandades mõelda, kuidas luua teenuseid üldistades nii, et igaüks tunneks end ka personaalselt puudutatud. Seejuures on olulisim, et inimestel oleksid baasvajadused täidetud, et neil oleks olemas kodu ja võimalus sealt välja pääseda.
Sirlis Sõmeri hinnangul ongi tulevikus eriti oluline töötukassa ja kohaliku omavalitsuse koostoimimine. Kui töötukassa osutada jäävad teenused, mis on keskendunud töökeskkonnale, siis omavalitsuste kanda jääb näiteks isikliku abistaja teenus. Lähiajal saavad omavalitsused selle teenuse arendamiseks ka Euroopa Liidult toetust küsida.
Jane Väli sõnul küsivad paljud puudega inimesed, mis on need töökohad, mis erivajadustega inimestele luuakse.
„Uusi töökohti ei looda. Need on needsamad töökohad, mis on turul saadavad. Juba praegu on töötus madal ja neid töökohti on raske täita," kinnitab ta. Tööhõivereformi võrdleb ta sellega, kuidas jalgrattaga sõitma õppis. „Esimest korda rattale saades vingerdasin ja korra riivasin ka hekki, aga ma tulin sealt välja, jalad kriimused, ja hakkasin sõitma!"
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/603677/
13. november 2014