ENÜ: Ikka perekonnaseadusest
Tere kõigile!
Eilsel Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil otsustati peale pikka punnimist, et seaduse mõjude analüüs siiski tellitakse.
Küsimus, millises mahus see saab toimuma ja mis tähtajaks peab tehtud olema, jäi aga lahtiseks. Komisjoni esinaine Heljo Pikhof peab selles asjas kokku leppima õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheriga. Õiguskomisjon soovib aga eelnõud võimalikult kiiresti menetleda. Esialgu planeeriti korraldada teine lugemine juba oktoobris. Suur oht on, et analüüs tehakse küll ära, aga väga pinnapealselt.
Väga huvitav oli jälgida komisjonis toimunud arutelu. Jaak Aab oli väga tubli, tõi välja mõjude analüüsi vajaduse sugupoole aspektist 🙂
Justiitsministeeriumi esindajad rääkisid ikka ja jälle tuntud teemadel, kuidas seadus kaitseb nõrgemat (lisamata, et sel juhul, kui tal on väga hea advokaat) ja kuidas uue seaduse vastu võtmisel muutub kõik abikaasade varasuhetes väga selgeks.
Sama juttu kordab Andra Olm ka täna Delfis (vt allpool).
Tervitades
Eha
Pereseadus kaitseb nõrgemat
Andra Olm, eraõiguse talituse nõunik, justiitsministeerium, www.DELFI.ee
12. september 2007 5:48
Uue perekonnaseaduse eelnõu on olnud meedias arutelude ja väitluste teemaks aastaid. Selle aja jooksul on seda palju kordi lahatud, selgitatud, põhjendatud ja veel kord selgitatud. Ja mõne aja möödudes võtab taas kord häälekalt sõna mõni isik või grupp, kes pole mõnest asjast hästi aru saanud.
Selge see, et küsimusi tekib ikka ja tõde sünnib vaidluses, kuid täieliku vale avaldamine massimeedias ja selle kaudu hüsteeria õhutamine on ääretult vastutustundetu, eriti sellise ühenduse poolt, kes naiste huvide eest hoopis seisma peaks. Seetõttu selgitan uue perekonnaseaduse abikaasade vara puudutavat osa uuesti.
Eelnõu kõige tähtsam eesmärk varaõiguse seisukohalt on nimelt majanduslikult nõrgema abikaasa kaitse. Eelnõu ei vii sisse varalahususe süsteemi. Lõpptulemus vara jagamisel on sama, mis praegusegi seaduse puhul — abielu ajal soetatu jagatakse pooleks. Uus süsteem peaks seda soovitud lõpptulemust vaid paremini tagama. Praegune seadus lähtub ühisvara juriidilisest mõistest, uus hakkab lähtuma ühisvara majanduslikust mõistest.
Seni kehtiva seaduse järgi on abielu kestel omandatu abikaasade ühine vara. Teoreetiliselt peaks praegune kord, kus kõik abielu kestel omandatu loetakse abikaasade ühisvaraks, olema tõhus ja õiglane. Kohtupraktika näitab aga vastupidist: lahutused on pikad ja keerulised ning enamasti lõppevad soodsalt paremini toime tulevale abikaasale.
Uue perekonnaseaduse eelnõu kohaselt hakkab majanduslikult nõrgemat poolt kaitsma kaks mehhanismi: kindlustatum pool peab tagama talle ja lastele kohase ülalpidamise ning abielu lõppedes on tal õigus nõuda poolt abielu kestel soetatud varast.
Samas annab uus seadus abikaasadele suuremad õigused oma vara kasutada. Abielu kestel soetatud vara ei ole enam ühine, vaid igaühe enda oma. Eelnõu annab kummalegi abikaasale võimaluse käsutada oma vara ainuomanikuna, kuid piirab seda vabadust siiski kohustusega arvestada seejuures ka abikaasa ja laste huve.
Eelnõu sätestab piirangud tehingutele perekonna jaoks olulise varaga. Näiteks kui ühine eluase või auto on ühe abikaasa ainuomanduses, on eelnõu kohaselt tagatud ka teise abikaasa õigus seda kasutada. Ka ei saa üks abikaasa sellega omatahtsi ümber käia ega seda äritegevuse turgutamiseks maha müüa või pantida. Kehtiva perekonnaseaduse järgi aga, kui perekonna ühine eluase on ühe abikaasa lahusvara (näiteks enne abiellumist mehele kuulunud maja), siis võib see abikaasa maja igal ajal piiranguteta maha müüa ning perekond jääb peavarjust ilma.
Lahutuse korral on kummalgi abikaasal õigus saada pool abielu ajal soetatu väärtusest: kui sissetulekut saab ainult üks abikaasa ja selle tulemusena kasvab ainult tema vara, siis on teisel abikaasal õigus nõuda endale pool abikaasa vara juurdekasvust. Nii suureneb mõlema abikaasa vara võrdselt. Ühtlasi tähendab see, et laste kasvatamine või majapidamise korrashoidmine võrdsustatakse palgatööga — mis on ka õiglane, sest ühe abikaasa pühendumine kodule on tihti teise abikaasa karjääri eelduseks.
Abielu jooksul soetatud vara jagatakse eelnõu kohaselt reeglina raha maksmise teel, kuid kokku võib leppida ka asjade jagamises. Väiksema sissetulekuga abikaasale on rahaline hüvitis kasulik seetõttu, et ta saab ise valida, mida saadava raha eest muretseda, ega pea leppima ühisvara jagamisel talle sattunuga. Siiski jääb ka võimalus, et vaidluse korral määrab kohus mõne asja kuuluvuse, arvestades abikaasa ja laste erilist huvi.
Eelnõu parandab selle abikaasa olukorda, kes ei olnud abielu kestel ühise kodu kaas- ega ühisomanik. Kui eluase omandati mehe nimele, võib kohus jätta eluruumi pärast lahutust kasutada hoopis naisele, kui naisel koos lastega pole võimalik leida endale kohe uut eluaset, samal ajal kui mehel on võimalik leida peavarju ka mujal — seda võimalust kehtivas seaduses pole.
Seega ei pea vastlahutatud ja lastega üksi jäänud ema kartma kodutuksjäämist. Samuti laiendatakse eelnõuga abikaasade vastastikust ülalpidamiskohustust. Olenemata põhjusest, miks üks abikaasa ise piisavat sissetulekut ei saa, on teine kohustatud talle tagama pere elustandardile vastava ülalpidamise.
Pärast lahutust on eksabikaasal õigus nõuda ka ülalpidamist, kui abivajadus on tekkinud seoses väikelapse hooldamise, kõrge vanuse või halva terviseseisundiga. Kokkuvõttes jääb kehtima senise süsteemi parem osa, kuid edaspidi oleksid majanduslikult vähemkindlustatud abikaasa — enamasti perele ja lastekasvatamisele pühendunud naise — õigused paremini kaitstud ning abikaasadel oleks oma vara lihtsam käsutada.