Võrdõiguslikkus kõrghariduses

Mis on võrdõiguslikkus?
Nagu pole olemas kahte ühesugust sebrat, pole olemas ka kahte ühesugust inimest. Erinevad nii meie iseloom, välimus kui ka vajadused täisväärtuslikuks eluks. Võrdõiguslikkuse kui filosoofilise idee eesmärk on tagada kõikidele võimalus osaleda täisväärtuslikult ühiskonnaelus, kusjuures eksivad need, kes arvavad, et taotluseks on hoopis muuta kõik ühiskonnagrupid ühesuguseks.

http://www.yliopilasleht.ee/825

Võrdõiguslikkus kõrghariduse kontekstis

Haridus on miski, mille kaudu saab igaüks realiseerida oma potentsiaali. Tööturul tähendab see, et kõrgem kvalifikatsioon tagab paremad töökohad ja parema sissetuleku koos kõrgema sotsiaalse staatuse ja elustandardiga. Kõrgharidusel on selles protsessis eriline vastutus. Seetõttu võime väita, et ligipääs kõrgharidusele on võti paremasse tulevikku. Heterogeenses ühiskonnas tähendab see, et ka kõigile vähemus- ja alaesindatud gruppidele tuleb tagada ligipääs kõrgharidusele. See idee kätkeb endas erisuguste oskuste ja huvide, erisuguse regionaalse päritolu, vanuse, sotsiaalmajandusliku, kultuurilise ja etnilise taustaga üliõpilaste tunnustamist ja hindamist.

Peale individuaalse arengu seisukoha peetakse kõrgharidust ja selle omandanud inimesi ka ühiskonna arengu seisukohast väga oluliseks. Uuringud näitavad, et kõrgharitud inimestel on parem elukvaliteet, nad on tervemad, tarbivad rohkem kultuuri ja nad on riigile väiksemaks julgeolekuriskiks. Kõrgkoole on aegade algusest peale peetud ühiskonna arengumootoriteks, demokraatia kasvulavaks ja väärtushinnangute alustalaks. Seega võib öelda, et kõrgkoolid mõjutavad ühiskonda nii institutsionaalsel kui ka üksikindiviidi tasandil.

Sotsiaalmajaduslikust taustast tulenev ebavõrdsus

Praegu on Eesti kõrgharidusmaastikul peamine ebavõrdse kohtlemise alus üliõpilase ja/või tema vanemate sotsiaalmajanduslik seisund. Olukord, kus enam kui pooled tudengitest peavad maksma Euroopa ühtesid kõrgemaid õppemakse, seab kõrgharidusele olulised ligipääsupiirangud. Intelligentsust ja teadmisi pole võimalik osta ja seega ei tohi ka kõrgkooli sisseastumisel saada otsustavaks teguriks mitte inimese rahakoti paksus, vaid ainult tema vaimsed võimed ning huvi haridust omandada. Lahti seletatuna tähendab see, et kõrgkoolikõlbulikkuse üle otsustamiseks tuleb paika panna aste, mis mõõdab inimese vaimseid võimeid ning mille ületades loetakse inimene pädevaks omandama kõrgharidust. Hetkel kehtib Eestis väga kummaline kord, kus osale inimestest – nn riiklikul koolitustellimuse kohal õppivatele – on kehtestatud üks standard, ent kui seda ei ületata, siis avaneb võimalus asuda õppima tasulisele õppekohale. See on äärmiselt diskrimineeriv ja toetab arusaama, et raha eest on võimalik osta kõike, isegi haridust. Seetõttu ongi Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) seisukohal, et õppemaksud tuleks Eestis ära kaotada ja minna üle täielikult tasuta õppele. See ei tähenda, et EÜL tahaks kõikidelt praegu raha eest õppivatelt tudengitelt võtta ära võimalust omandada kõrgharidust, vaid et tuleks välja arvutada reaalne ja ühtne alus, mille kaudu mõõdetakse kõikide inimeste vaimseid võimeid, ja see olekski ainus kriteerium, mille alusel soovijaid kõrgkooli lubatakse.
Peale õppemaksude loob Eestis õppimiseks ebavõrdseid tingimusi ka üliõpilastele suunatud kehv sotsiaalsete garantiide süsteem. Praegu saab ainult umbes 15% kõikidest üliõpilastest nn õppetoetust ja seda jagatakse õppekoormuse täitmise ning hinnete alusel, mis tähendab, et seda võib nimetada hoopis stipendiumiks. Lisaks sellele ei taga jagatav summa isegi põhivajaduste, nagu eluase, toit, õppematerjalid jne rahuldamist.

Regionaalne ebavõrdsus

Rahaliste vahendite kõrval mõjutab inimese valikuid hariduse omandamisel ka tema perekonna ja lähikondlaste sotsiaalne ja regionaalne taust. Erinevad uuringud näitavad, et suurema tõenäosusega astuvad kõrgkooli inimesed, kelle vanematel on kõrgharidus. EÜLi poolt 2006. aastal tehtud uuring näitas, et Eestis omandab kõrgharidust üsnagi homogeenne grupp inimesi – üliõpilaste vanemate haridustase ja majanduslik olukord oli keskmiselt 20% kõrgem kui keskmisel samasse eagruppi kuuluval eestlasel. Vaatamata sellele, et Eesti on väike riik, on erinevatest regionaalsetest piirkondadest pärit üliõpilastel märkimisväärselt erinevad võimalused kõrgharidust omandada.

Ühelt poolt seisneb probleem selles, et üldhariduskoolide haridustase on varieeruv. Teiselt poolt avaldub regionaalne piiratus äärealade oluliselt madalametes sissetulekutes, mis nii mõnelgi juhul ei võimalda muidu võimekal noorel kodust kaugele kõrgharidust omandama asuda. Nii ongi kerge tekkima olukord, kus näiteks Tallinnas asuvad kõrgkoolid teenindavad peamiselt vaid Tallinnast ja Harjumaalt pärit noori.

Üliõpilaste sotsiaalmajandusliku olukorra uuringust selgus, et elukoht on üsna sageli põhjus, miks valitakse üks või teine ülikool. Tasulisel kohal õppijatest pooled pidid valima kooli, mis asuks elukohale lähedal. Lisaks on regionaalne ebavõrdsus suuresti seotud ka üldise sotsiaalmajandusliku olukorraga. Eesti äärealadel, nt Sillamäel või Võrumaal üles kasvanud noorel polegi sageli muud valikut, kui minna kohalikku kõrgharidust andvasse kooli, sest rahaliselt pole võimalik kodust kaugele kolida. Samas ei pruugita seal õpetada seda, mis konkreetsetel juhtudel noortele kõige paremini sobib või rohkem huvi pakub.

Sooline ebavõrdsus

Soolise võrdõiguslikkuse eesmärk on kaotada soo stereotüüpide ehk soorollidega (näiteks naine kui koduhoidja või mees kui perekonna toitja) kaasnevad ootused, mis piiravad oluliselt mõlema grupi eneseteostusvõimalusi. Nagu paljudes teistes endistes sotsialistlikes maades, on naiste haridustase Eestis viimasel kümnendil olnud kõrgem kui meestel. Kõrghariduses ületab naiste osatähtsus õppurite üldarvus kõikidel õppeastmetel meeste oma, seda ka magistri- ja doktoriõppes (vastavalt 66,2% ja 53,5%). Seega puhtalt numbreid vaadates võib väita, et hariduses on sooline ebavõrdsus meeste kahjuks. Sellisel fenomenil on mitmeid põhjendusi. Alates 1990. aastast on järjest suurenenud nende keskkoolilõpetajate protsent, kes jätkavad õpinguid kõrgkoolis. Kuna tütarlapsi on gümnaasiumilõpetajate hulgas enam kui noormehi, on neid ka kõrgkoolis palju rohkem. Samas on pelgalt naiste ja meeste suhtarvu põhjal väga ennatlik väita, et Eesti kõrghariduses on naiste olukorraga kõik korras. Võttes vaatluse alla kõik keskkoolil-
õpetajad, kaovad naiste eelised meeste ees, sest viimaste puhul on tõenäosus kõrghariduses jätkata umbes 30% kõrgem kui naistel. Lisaks toimub kraadi edenemisega naistudengite osakaalu küllaltki järsk langus ning õppejõudude ja teiste akadeemiliste juhtpositsioonide sekka kiigates võib öelda, et kaalukauss on tugevasti meeste kasuks kallutatud (näiteks kuuest avalik-õigusliku ülikooli rektorist on vaid üks – kunstiakadeemias – naine).

Lisaks sellele on kõrghariduses ka selge sooline eristumine. UNESCO andmed näitavad, et meeste aladeks kõrgkoolis on kujunenud tehnika ja inseneriteadus (80% eriala lõpetanutest) ja infotehnoloogia ning naiste erialadeks on humanitaarteadused ja meditsiin (vastavalt 70 ja 77% naised). Veelgi enam, hoolimata muidu paremast esindatusest kõrghariduses on teaduses siiski naisi vähem, seda eriti tippteadlaste hulgas.

Infrastruktuuri puudused diskrimineerivad puuetega inimesi

Tänane kõrgkool ei soosi ka puudega õppureid – paljud õppehooned, ühiselamud ja raamatukogud ei võimalda ratastoolis inimese ligipääsu ning nägemis- või kuulmispuudega inimestele sobivate õppematerjalide ja -vahendite arv on väga piiratud. Kehtivate põhimõtete, seaduste ja rahvusvaheliste aktide alusel on aga kõigil õigus võrdsel määral saada osa ühiskonnas toimuvast. Puudega tudengeid on Eesti kõrgkoolides väga vähe. Üliõpilaste sotsiaalmajandusliku uuringu järgi on Eesti üliõpilaskonnas vaid neli protsenti õppureid füüsilise puude või tõsise kroonilise haigusega. Peamine probleem on puudega inimeste vajadustele mittevastav infrastruktuur. Lisaks jääb vajaka õppejõudude teadlikkusest ja valmisolekust organiseerida õppetööd nii, et see sobiks ka auditooriumis viibivale erivajadustega õppurile.

Rikkus peitub inimestes

Majandusarengu- ja Koostöö Organisatsiooni (OECD) 2007. aastal valminud analüüs Eesti kõrghariduse kohta ei hinda võrdõiguslikkuse olukorda Eestis just väga kõrgelt. Raporti koostanud ekspertide sõnul jääb mulje, et kuigi on väga palju märke Eesti kõrgharidussüsteemis toimuvast erisugusest diskrimineerimisest, puudub Eestis tahe võrdõiguslikkuse küsimustega tegeleda. Selline hinnang on enam kui kahetsusväärne. Riik on põhiseadusest tulenevalt võtnud enda kohuseks kohelda kõiki oma kodanikke võrdselt ning tagada neile võrdsed võimalused. Veelgi enam, üksnes võrdõiguslikkuse ideed reaalselt rakendades saab riik kasutada kogu potentsiaali, mida tema kodanikkond endas kätkeb. Eriti oluline on igasuguse diskrimineerimise vältimine kõrghariduses, sest sealt suundutakse juba edasi tööturule ja kõrgharitud inimesed on üks ühiskonda edasiviiv jõud. Hariduse ülesanne pole turumajandusest tingitud kihistumist mitte süvendada, vaid seda vähendada. Ja loomulikult on võrdõiguslikkus kõrghariduse sfääris hea ka iga indiviidi vaatepunktist, kuna tagab kõigile võrdsed võimalused omandada hea haridus ja kindlustada seega ka hea tulevik. Eesti on liiga väike riik, et raisata oma rahvast ja selle potentsiaali, sest meie rikkus just nendes peitubki. Loodetavasti astutakse tulevikus julgemaid samme nii kõrghariduses kui ka kogu ühiskonnas kõigile võrdsete võimaluste tagamisega ja tulevased raportid selles valdkonnas Eesti kohta on aina positiivsemad.

Maris Mälzer,

Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees sotsiaalpoliitika valdkonnas