Kas eesti naine tassib siiamaani Linda kive? IIvi Jõe-Cannon, politoloog 08. märts 2010 08:00
Artikli pealkiri viitab raamatule „Carrying Linda’s Stones: An Anthology of Estonian Women’s Life Stories”. Raamat käsitleb Teise maailmasõja ja okupatsioonide perioodi elulugusid, sisaldades Eesti lähiajalugu, eestlaste raskeimat aega 20. sajandil.
Linda kivide tassimine – kuidas Kalevipoja ema oma mehe hauale raskeid kive tassis – peegeldab ilmselt kõige tabavamalt eesti naise olukorda läbi sajandite.
Aga milline on eesti naiste olukord praegu? Kas eesti naine tassib siiamaani Linda kive? Võtan luubi alla üksnes eesti naise osalemise tööturul.
Värskeimate andmete järgi on Eestis naised tööga rohkem hõivatud kui mehed: tööl käib 288 100 meest ja 307 700 naist. Seega võiks öelda, et naistel oleks justkui tööturul meestest parem positsioon. Aga kas ikka on?
Alates 2004. aastast, kui Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks, võrdleme ennast teiste liidu liikmesriikidega. Peale selle paneb meie geograafiline asend ja kultuuriline lähedus Põhjamaadega meid võrdlema ennast – vähemalt psühholoogiliselt – sealsete naabritega.
Meenutame, et aasta tagasi levis Eestis teave meeste ja naiste 30-protsendise palgavahe kohta, mis on Euroopa suurim. Sellele statistikale on ka meedias tähelepanu pööratud.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Margit Sarv ütles intervjuus (Sigrid Kõiv „Margit Sarv: vanemliku võrdõiguslikkuseni on Eestis veel pikk maa” Postimees, 12.05.2009): „Lisaks sellele, et võrdse töö eest ebavõrdne palk, on Eesti puhul märgatav ka töökohtade sooline jaotumine. Mehed ja naised teevad meil väga erinevaid töid. Naised on üle-esindatud sellistes valdkondades nagu sotsiaaltöö, haridus ja tervishoid. Kuna need valdkonnad on niigi madalamalt tasustatud, siis riigi makstavate palkade ühtlase kärpimise korral oleks nende valdkondade töötajad, neist enamik naised, ka ühed suuremad kaotajad.”
Sinna saab lisada veel majutuse ja toitlustuse (hotellid ja restoranid) ning jaekaubanduse. Üldiselt on asi nii, et teenindavad tegevused on madalapalgalised, kui jätta välja avalik haldus ja riigikogu.
Volinik Sarv on tõdenud, et palgalõhe asjus oleme Euroopas nn must lammas. Meil peaks sellise olukorra pärast häbi olema. On raske mõista, kuidas riigijuhid on söandanud propageerida riiki edukana ja demokraatlikuna, kui samal ajal suur protsent inimesi ei saa võrdse töö eest võrdset palka.
Heidame hetkeks pilgu palkadele eespool nimetatud valdkondades. 307 700 töötavast naisest pea pool – 136 800 – töötab hariduses, tervishoius, sotsiaalhoolekandes, jaekaubanduses, majutuses ja toitlustuses. Nende keskmine brutopalk oli mullu laias laastus natuke üle 11 000 krooni kuus, see tähendab umbes 1000 krooni vähem kui riigi keskmine.
Alahinnatud naiste töö
Meie põhiprobleem seisneb selles, et Eesti ühiskond on täna-päevani sügavalt patriarhaalne. Sellise hinnangu annavad Eestile paljud teadlased. Naiste töö on alahinnatud. Ebaõiglane on naisi enda ebavõrdse palga pärast süüdistada, kui otsustajad – nii ettevõtjad kui ka seadusandjad – on pahatihti veendunult patriarhaalse maailmavaatega ja meedias taastoodetakse stereotüüpe.
See, et naiste palk on võrdse töö eest 30 protsenti väiksem kui meestel, ja see, et naised on üleesindatud valdkondades, mis on madalamalt tasustatud, annab põhjust väita, et eesti naine „tassib kive” siiani.
Veel statistikat: 2008. aastal Eestis sündinud poiste oodatav eluiga on 68,7 aastat ja tüdrukutel 79,5 aastat. Seega elab eesti naine ligi 11 aastat kauem kui eesti mees. Ehk teisisõnu: eesti naisel tuleb matta oma mees ja üksinda edasi elada (eluraskusi kanda), nagu oli Linda saatus.
Ka mehed kannatavad soolise ebavõrdsuse all: peale lühema eluea on neid harjutud pidama perekonna materiaalsete hüvede kindlustamise eest põhivastutajaks.
Ma ei võtnud endale ülesandeks pakkuda lahendusi. Mu eesmärk on suunata fookus olukorrale, mis viitab demokraatliku arengu takerdumisele riigis. Usun, et ei ole ülearune siinkohal nimetada demokraatlikku printsiipi, mille kohaselt kõikidele ühiskonna liikmetele tuleb tagada võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine.