Haruldase haiguse seljatanud naine: “Olin valmis, et suren”. Silja Paavle

“Mul on olnud aegu, kui mul pole olnud rohkem jaksu, kui sosistada: aita! Arstid on seisnud mu voodi juures, endal pisarad voolamas, ning öelnud, et ei suuda mind enam aidata. Aga – siin ma nüüd olen,” räägib noor naine, kes on elus mitu korda haua serval seisnud.

Tema päikeselist loomust arvestades ei usugi esimesel pilgul, et tal võiks tervisega probleeme olla. Kuid Piia Porr (33) ütleb, et on kõige õnnelikum inimene maailmas: tänu luuüdi siirdamisele ja kunstliku viljastamise teel saadud pojakesele Germanile.

Kuid nagu mainitud, ei ole see alati nii olnud. Kui Piia oli 19aastane, hakkas tal ühel päeval ninast verd jooksma. Jooksis nii kaua, et tuli kutsuda kiirabi. "Mind viidi Viljandi haiglasse. Kui pabereid vormistati, ei pööranud mulle keegi tähelepanu. Korraga tundsin, et kohe minestan," meenutab naine.

"Kogu lift oli verd täis"

Üks arst märkas kanderaamilt alla libisenud kätt ja siis hakkas tohtritel korraga kiire: toona pandi tilgutid käsivarde metallnõelte abil. "Mind veeretati kiirustades lifti. Tilguti voolikud jäid selle sahmimisega ukse vahele ja viimane, mida ma mäletan, oli see, et kogu lift oli verd täis," räägib naine. Hoolimatu tegutsemisega tõmmati tal nõelad käsivarres tagurpidi.

Kaks päeva hiljem ärkas ta intensiivravi palatis.

Järgmine mälestus on Piial luuüdiproovi võtmisest. Siis öeldi talle lihtsalt: ärge ehmatage, võtame ühe proovi, see pole valus. Pisteti puitpulk hammaste vahele, üks mees võttis noore naise kätest, teine jalgadest ja rindade vahelt suruti kehasse suur klaassüstal. "Mul oli tunne, nagu kogu mu sisemus voolab sinna sisse," meenutab Piia.

Pärast seda öeldi, et ta on nädala veel haiglas. Naine viidi aga Viljandi haiglast Tartusse, kus üks nädal järgnes teisele ja kojuminekut ei maininud enam keegi. Ega ka seda, mis viga võiks olla. "Kui arst läks puhkusele, ütles ta, et pärast seda kohtume. Ja teatas, et ma jään vähemalt pooleks aastaks haiglasse," räägib Piia.

Et suhtlejal naisel oli haiglas igav, sai ta jutule õdedega ja nägi nii ka oma haiguslugu. "Aplastiline aneemia," seisis seal diagnoos. Õdede toas diivanilaual olnud õpikust sai Piia teada, et tal on elada jäänud veel maksimaalselt viis aastat.

Aplastiline aneemia tähendab nimelt luuüdi haigust, mille puhul luuüdi ei ole võimeline tootma piisaval hulgal vereloomerakke. Need on inimese normaalse elutegevuse juures aga möödapääsmatud.

Kui naine koju saadeti, sõi ta ravimina kehakaalu tõstvaid hormoone ja käis elu sees hoidmiseks igal hommikul ja õhtul vereülekannet saamas. Vahepeal päeval tööl.

Kõikvõimalikud haigused võttis Piia külge justkui ühe sõrmenipsuga, nagu ta ise ütleb. Hullematest tõbedest põdes meningiiti ja neerupuudulikkust. "Mul kadus viimanegi jõud. Mul polnud rohkem jaksu, kui sosistada: aita! Arstid on seisnud mu voodi juures, endal pisarad voolamas, ning öelnud, et ei suuda mind enam aidata," kirjeldab ta.

Kuid Piia otsustas võidelda ega tea tagantjärele, miks ühel õhtul mõtles: homme tõusen üles ja lähen koju. Uuel hommikul tõusiski. "Arstid olid ka šokis. Koju ma küll ei saanud, kuid elutahet see ilmselt näitas," muheleb Piia praegu, sest pärast seda ütlesid arstid talle, et teda suudaks aidata luuüdi siirdamine.

Kui selleks tekib vajadus, võetakse esimesena luuüdi kelleltki lähiringkonnast – õdedelt või vendadelt. "Mul vedas, minu kahel õel oli minuga 100% sarnane luuüdi," tänab Piia taevast, et doonor oli omast käest võtta. Ja kutsub nüüd õde Piretit oma teiseks emaks.

Pärast siirdamist oli ainult luu ja nahk

Luuüdi siirdamist võrdleb Piia vereülekandega, aga hullem oli ees. Nimelt oodates, kas organism kohaneb võõra luuüdiga, on enesetunne ääretult halb. "Ma oksendasin 24 tundi ööpäevas, kahe nädalaga kaotasin 20 kilo. Ma ei teinud ööl ega päeval vahet. Ja mitte keegi ei saanud mind sel ajal aidata," ohkab ta. See õudus oli tema ainus võimalus terveks saada. Ja meenutab haigla õelt kuuldud lugu patsiendist, kes luuüdi siirdamisele tulles kaalus 160 kilo, haiglast välja minnes oli ta kaotanud sellest poole.

"Arst ütles, et kui ma nüüd seda läbi ei tee, võin aasta lõpuks kirsturaha kokku koguda," meenutab Piia. Jaanipäeval haiglasse läinud naine sai sealt välja novembris – tema organism otsustas võidelda ning õe luuüdi omaks võtta.

"Tõenäosus tervenemiseks oli 50%. Ma olin valmis selleks, et suren," tunnistab naine, et oli kõigile tuttavatele kirjutanud lahkumiskirja.

Luuüdi siirdamise tõttu polnud naisel aga enam ei küüsi ega munarakke, see tähendas, et noor naine ei saa enam lapsi. Haiglast välja saades oli ta nagu luu ja nahk. "Tuttavad kartsid mind. Isegi mu toonane elukaaslane magas teises toas, sest ütles, et kardab mind katki teha," räägib ta.

Mõne aja pärast leidis naine endale uue austaja, kellega tekkis soov ka lapsi saada. Ainus võimalus selleks oli kunstlik viljastamine.

"Tartu naistekliinikus pandi mind munaraku järjekorda. Järjekorra pikkus oli siis kolm aastat ja kunstliku viljastamise ülempiir 32. Olin väga mures, kas üldse jõuangi," räägib Piia.

Lagunevad hambad teevad meelehärmi

Kuid – juba kuu aja pärast helises Piia telefon ja selgus, et üks noor naine on valmis oma munarakke loovutama. Naise lühikese kasvu tõttu olid kõik Piiast järjekorras eespool seisjad tema abist loobunud.

"Ja siis juhtus uus ime – kuigi arst ütles, et esimese korraga seda ei juhtu, jäin ma kohe rasedaks!" naerab Piia oma kolmeaastast põnni silmitsedes.

Kas ta ei karda, et poega tabab kord sama tõbi nagu emalgi? "Ei, sest tal pole minust midagi. Mina olin talle vaid inkubaator," lausub Piia kindlameelselt.

Kuna naise vereringe on täielikult vahetatud, ei ähvarda ka teda ennast läbipõetud tõbi rohkem kui keda tahes.

Küll aga on noorel naisel peoga muid hädasid – hormoon- ja keemiaravi tõttu olid tal luud hõrenenud ja hambad lagunevad, samuti on nõrgenenud immuunsüsteem.

Ning ka inimeste suhtumine teeb teinekord haiget. Piia meenutab üht toredat sõpra, kes hülgas ta just puuduvate küünte tõttu. "Inimesed, kes pole kunagi raskelt haiged olnud, ei tea, mida tähendab elada, kuid teavad väga hästi, mida tähendab väline ilu," ütleb Piia veidi nukralt, et kas oma tavapärasest lühemate küüntega on ta kuidagi vähem väärtuslik naine.

Küüntest hoopis enam teevad naisele muret lagunevad hambad. "Kahjuks haigekassa hambaravi ei toeta. Kuid olgem ausad, kui emana on valida, kas osta lapsele talvejopp või parandada oma hambaid, siis enamik emasid otsustavad jopi kasuks," ohkab ta.

Kuid isegi see, et haigusega kadusid noorel naisel kõik sõbrad, pole teda kibestuda lasknud. Veelgi enam, just pärast tervenemist aitab Piia omakorda hädasolijaid. "Teiste aitamine on justkui minu elushoiu instinkt," kostab naine.

"Mul on minu tööandja, kes on mind toetanud kogu minu haigusaja. Mul on minu õde, kellele ma olen oma uue elu eest nii tänulik, et seda ei saa sõnadesse pannagi. Mul on minu laps ja võitlusvaim," võtab naine kokku kõik selle, mis talle elus tähtis.

Õhtuleht 20.09.2011 http://www.ohtuleht.ee/444321