LIISA PAST: Uskumatult mitmekülgne süüdimatus
Tegelikult on halb tunne kirjutada palju räägitud prostitutsiooni õppefilmist. Nagu ikka, teadagi, mida pilpaga segades. Sest segamisele järgneb teatavasti haisemine.
http://www.epl.ee/artikkel/391427
Prostitutsioonist kõnelev ning koolides ja politsei kaudu jagatav kuriteoennetusfilm “Tegi pätti 5” on parimal juhul keskpärane, kohati aga lihtsalt surmigav. Oma keha müümist kajastab film nagu iga teist ametit, vormilt vägagi sarnaselt tisleri ja traktoristi elukutset tutvustavate õppematerjalidega, mida näidati paarkümmend aastat tagasi poiste tööõpetuse tundides.
Kuigi just gümnasistid on filmi sihtrühm, on raske ette kujutada keskkooliõpilast, kes Pärdi muusika ja graafiliste lehtedega kaunistatud, üsna vähedünaamilise pildikeelega ning monotoonse süzˇeega teost suure huviga jälgiks. Seega ei saa ka ehk tõeks naisühenduste ja sotsiaaltöötajate hirm, et film mõjutab kellegi elukutsevalikut.
Kuivõrd film ei ole õppekava osa, on see ühegi kooskõlastuseta koolidele laiali jagatud ning näitamise vastutus pedagoogide õlule pandud. Arvatavasti otsustavad vähesed õpetajad seda näidata ning veel vähemad õpilased mingilgi viisil jälgida. Ning seda mitte filmi moraalse positsiooni, vaid tuima sisu tõttu.
Tendentslikud valikud
Filmitegijate subjektiivsetest kunstilistest valikutest tõmbab veidra linateose puhul rohkem tähelepanu autorite valik ametit pigem ülistada. Kuigi autorid on filmi tegemise käigus väidetavalt kohtunud kümnete prostituutide ning klientide ja vahendajatega, ei ole kuulda ühegi inimkaubandusse negatiivselt suhtuja häält. Allikatena kasutatakse hoopis filosoofi, endist kupeldajat, kriminaalpolitseinikku ning rõõmsalt tegutsevat hoora.
Rezˇissöör Jaano Rässa kinnitas telefonivestluses, et ta püüdis kaasata ka seksitöötajate nõustajaid ning palus neilt kontakte inimkaubanduse ohvritega. Üks tema viidatud prostituutide rehabilitatsiooni vallas tegutsejaid nentis aga, et filmi algfaasis kutsuti teda tõesti ühele kohtumisele, kuid hiljem katkes kontakt täielikult.
Sama lugu, muide, on ka filmi väidetavate tellijate (haridus- ja teadusministeerium) ja koostööpartneritega (keskkriminaalpolitsei), kes oma sellist staatust eitavad. Kui autorite sõnul kasutati ohtralt keskkriminaalpolitsei kontakte ning mitteavaldamiseks mõeldud uurimuse andmeid (filmis aga ei kuule kordagi ühtegi arvu), siis ametkonna pressiesindaja kinnitas, et nende kaasatus piirdus ühe komissari intervjueerimisega.
Palju laiem probleem
Juhtum valgustab laiemalt õppematerjalide ja sotsiaalse suunitlusega filmide rahastamises valitsevat korratust. Prostitutsioonifilmi rahastas hasartmängumaksunõukogu haridus- ja teadusministeeriumi vahendusel, selle tegi Kuriteoennetuse Sihtasutus, mille juhataja rezˇissöör Jaano Rässa ühtlasi on.
Nii rahastaja kui ka töö teostaja kinnitab, et sedasorti tegemiste finantseerimisel ei toimu mitte mingit kvaliteedikontrolli ega toote sisulist ülevaatamist. Ministeerium tutvub projektiga enne selle rahastamist. Hiljem nõutakse kuluaruannet, millega saab kinnitada vaid projekti tehnilist – mitte sisulist – toimumist, rääkimata siis veel loovtöö sisu ja kvaliteedi kontrollimisest.
Ka Eesti Päevalehega eile vestelnud hasartmängumaksunõukogu töös osalev haridusametnik nägi rahastuses pigem kolmanda sektori tegevuse toetamist. Samas oli toetuse eesmärgiks just konkreetse filmi valmimine, mitte töö mõnes mittetulunduslikus ühingus iseenesest.
Pea veerandmiljonilise toetuse puhul on rahastaja suhtumine uskumatu. Kui kommertsettevõte finantseeriks sellise summa eest enda eesmärke – no näiteks limonaadi või muruniitjate müüki – käsitlevat audiovisuaalset materjali, oleks paigas ka töö vastuvõtmise kord ja kvaliteedistandardid.
Kui lepingupartnerit koheldakse kommiraha vajava väikevennana, siis ei ole tal mitte mingit motivatsiooni korralikult käituda. Õppefilmi tegemiseks antav toetus erineb fundamentaalselt loovtöötajatele jagatavatest elamise ja säramise stipendiumitest ning vajab tingimata kvaliteedikontrolli. Kuni ei ole paigas tööde vastuvõtmise rutiin, on riik ebaprofessionaalne rahastaja, kes justkui ootab, et talle müüdaks siga kotis ja siis see kott pähe tõmmataks.