Midagi teadmiseks võrdsest kohtlemisest
Autor: Kadi Viik
Sugu kui iga teine puue
www.ekspress.ee 03.04.2007
Lahkuva valitsuse esitatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu näeb ette uue institutsiooni loomist, kuhu inimene saab pöörduda, kui ta arvab, et teda on ebavõrdselt koheldud. Kui senini on ametis olnud soolise võrdõiguslikkuse volinik, kes jälgib meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte täitmist, siis nüüd otsustati tema pädevusse lisada ka kõik teised diskrimineerimise juhtumid rassi, rahvuse, nahavärvuse, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse või muu tunnuse alusel (loetelu ongi lahtiseks jäetud). Uus süsteem pole läbi mõeldud ning tagatud pole ka piisavad ressursid selle toimimiseks.
Kas diskrimineerimine on üldse mingisugune eraldiseisev nähtus, et seda võib menetleda keegi universaalne diskrimineerimisspetsialist? Umbes nagu üldpuhastusvahend Ajax, mis kõik plekid eemaldab? Ometi ei taha keegi üldpuhastusvahendiga hambaid pesta.
Probleemne on ka kõikide vähemuste kaitse tõstmine ühe inimese õlule. Mis ühendab näiteks erinevaid usurühmi ja seksuaalvähemusi? Vastus – praktiliselt mitte miski peale ühiskonnas esineva tõrjuva hoiaku.
Sooline ebavõrdsus on mitmekülgsem nähtus kui inimeste eelarvamused ja hoiakud eri vähemusrühmade suhtes. Sugu on oluline juba enne sündi. See on oluline imikutarvete poes, see vaatab meile vastu igalt reklaamiplakatilt ja telesaadetest, mõjutab seda, kuidas isa räägib tütrega, ema pojaga, õpetaja koolilastega ja koolilapsed teiste koolilastega (ja nii õpetajatel kui ka õpilastel on sugu). Sellest tuleneb seitsmeaastase tüdruku mure oma kehakaalu pärast ja soov olla “seksikas”, sellest tulenevad meeste ja naiste palgavahed ning erinev kohtlemine haridus- ja tööturul, meeste tervisekäitumine ja poiste kooliedu (või -edutus). Sugu on sotsiaalse positsiooni kujunemisel üks olulisemaid tegureid ja mõjutab inimese võimalusi ennast teostada nii eraelus kui ka ühiskonnas. Sugu ja soorollid määravad, keda ostetakse ja müüakse ning kes ostavad ja müüvad. Sugu määrab selle, kus sul on kõige turvalisem olla – kas tänaval või oma kodus. Soolise ebavõrdsuse kaotamise puhul tuleb rinda pista kivistunud arusaamadega soorollidest ja vahest kõigutada ka ühiskonna alustalasid, kui selleks on kas või arusaam, et ainult mehed peaksid käima koalitsioonilepingu üle läbi rääkimas. Seega on soolise võrdõiguslikkuse edendamine midagi enamat kui ühe vähemusrühma kaitse ebavõrdse kohtlemise puhul. Ja ei mehi ega naisi ei saa ju vähemusrühmaks lugeda.
Usuliikumised on üsna sageli võtnud teravaid seisukohti nii seksuaalvähemuste kui ka naiste küsimuses. Värske näide on Tallinnas valmiv sünagoog, kus naised istuvad rõdul ega pääse suurde saali, et meeste keskendumist mitte segada. Mitme usuliikumise puhul on mõeldamatu naiste töötamine juhtpositsioonil – heal juhul tohivad nad lilli sättida ja püha ruumi koristada. Seksuaalvähemusi süüdistatakse patus ning mõnd äärmuslikumat usuliikumist võib kahtlustada viha ja vaenu õhutamises. Võtame näiteks naise, kes pöördub voliniku poole kaebusega, et teda ei lubata oma kirikus vabalt ringi liikuda. Võrdse kohtlemise põhimõte põrkab kokku usulise ja kultuurilise veendumusega. Kelle inimõigused nüüd peale jäävad? K uidas peaks üks volinik selliste huvide konfliktide puhul üldse käituma?
Mis aga peamine, Eestis on juba loodud süsteem soolise võrdõiguslikkuse kaitseks. Seda süsteemi oleks vaja tugevdada, mitte lõhkuda. Läbimõtlemata ja kiiruga kokku vorbitud reformid võivad käimasoleva töö mitmeks aastaks halvata, ilma et tingimata midagi uut ja paremat asemele tekiks.
Autor on sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja.