Skip to main content

Käopesa kasvandikud Tekst: Epp Petrone

“Kas te ikka teate, et meil on siin enamikus erivajadusega lapsed?” küsib juhataja Tiiu Reek, kui alustan ühepäevast külaskäiku Käopesa lastekodus.

Seda ma ei tea. Ühmatan vastuseks midagi ebamäärast.
Piilun koridorist sisse. Lastekodu – või õigemini asenduskodu, nagu seadused seda nüüd nimetavad. Ka “puuetega lapsed” pole korrektne väljend – tuleb öelda “erivajadustega”.

http://www.eestinaine.ee/93986

***
Kõnnime koos lastearst Marje Kleemanniga mööda koridori kõige “raskemate” – nagu neid siin nimetatakse – laste tubade poole. Arsti võimuses on teha nende elu vaid mugavamaks, näiteks leevendada ja ära hoida krambihoogusid.
Marje räägib, et nii mõnigi praktika ajal siia sattunud tudeng hakkab nutma ja väidab pärast, et ei taha kunagi sünnitada. Neile tuleb meelde tuletada statistikat: valdav enamik lapsi sünnib tervena. On juhtunud sedagi, et lahkutakse ummisjalu. Kord tuli üks naine heas usus proovima abikasvataja ametit. Läks poole päeva pealt “korraks poodi” ega tulnud enam tagasi.

***
Läheneb lõunauinaku aeg.
Pealtnäha tundub, et siin ruumis on neli võrevoodit, kus lebavad aastased lapsed. Tavalistest beebidest erinevad nad selle poolest, et nende keha on veidi pikemaks veninud. Iga voodi kohal on silt, millel kirjas voodis lamaja sünniaeg. Suure üllatusega tõden, et nad on tegelikult teismelised! (Arst: “Tugeva närvikahjustusega lapsed jäävadki tavaliselt titakaalu. Pikkust tuleb natuke juurde, aga lihaskude on õrn ja kerge, sest enamik neist ei liigu.”) Lisaks on iga lapse nimesildil kirjas, mitu aastat on ta käinud lastekodu ruumes tegutsevas koolis. (Arst: “See on toimetulekuõpe ja emotsioonide kasvatamine, igaühele tema tasemel: lamav laps üritatakse õpetada istuma ja istuv laps saada roomama…”)
Püüan kinni esimese pilgu ja ulatan käe. Laps haarab terve pihuga ja pigistab nagu tubli paarikuine beebi.
“Nad kõik kontakteeruvad, ainult et oma tasandil,” ütleb arst kõrvalt.

***
“Oi, sõbrakene, kust sa selle kätte said, mis sa teinud oled?” Oleme arstiga kõndinud voodi juurest voodi juurde ja rääkinud laste diagnoosidest: kellel on sünnikahjustus, kellel kromosoomipatoloogia… Viimane diagnoos kuulub ulaka ilmega S.-ile. Vanuse järgi teismeline noormees põlvitab uhkelt keset oma võrevoodit. Ta on suutnud end võre najal niikaugele upitada, et on saanud aknalaualt kätte lillepoti. Voodi on mulda täis ja S. vaatab väljakutsuval ilmel meie poole…
“Ei püsi pudeliski paigal,” võiks talle vist ka diagnoosiks panna. Poisi jalad küll ei kanna, aga kui panna ta koridori põrandale, liigub ta tagumiku peal nii kiiresti, et taga ajada tuleb jooksujalu. Praegu koogutab ta edevalt meie poole, ilmselgelt nautides tähelepanu.

***
Üks voodil liikumatult lamanud pisikest kasvu laps aevastab nii, et kardan hetkeks, et ta tegi oma kaelale liiga. Nõnda kummaliselt jääb ta peake hetkeks lõnkuma.
Viirushaigusi kipubki siin majas olema rohkem kui tavalistes kodudes: siinsetel lastel on nõrgem immuunsus ja suurem tüsistuste oht. “Tavalaps liigub ringi ja köhib röga välja,” selgitab arst. “Lamaja laps ei saa seda teha: kui tema jääb bronhiiti, siis on suur tõenäosus, et see läheb üle kopsupõletikuks.”

***
Ja kolmas tuba.
M. – temalgi on kaasasündinud kromosoomihaigus. Kissis silmadega poiss põlvitab keset võrevoodit. Ta peaks kandma prille ja kuuldeaparaati, aga ta tõmbab need peast ühe minutiga. Mänguasjade suhtes on tal oma kindlad tujud: tal on kaks komplekti plastmassist võtmeid, millega vooditundide ajal mängida. On päevi, mil ta viskab ühe komplekti solvunult minema ja on päevi, mil ta kangekaelselt kiigutab ja loksutab oma voodit – see on tema suhtlusmeetod –, kuni saab mõlemasse kätte erineva võtmekimbu. M. magab põlvili: tema jalad ei paindu sirgeks. Poiss paneb oma pea madratsile kägaras jalgade kõrvale või peale.

***
Kõrvalvoodis ootab lõunaund lastekodu kõige suuremate silmadega tüdruk. Tumepruunid sügavad silmad ja naeratav nägu. Tema vaateväljas on seesama voodit lõgistav M. ning aken, kust paistab taevas ja katusesiil.
Mulle tundub, et see pisike seitsmeaastane tüdruk on õnnelik. “Ta ei ole mitte kunagi nutnud, on väga vaikne ja omaette laps,” kinnitab mu tunnet ka kasvataja Laine Turu. Ta räägib S.-i loo: sünnitusmajast koju läks tüdruk tervena, aga emal oli ilmselt juba varem olnud herpes, mis lõi lapsel välja kahe nädala pärast. Tekkis ajukahjustus ning ema loobus tütrest.
S. jääbki naeratades vaatama, kui ma edasi astun.

***
Veel üks tuba.
Selle tüdruku peentest näojoontest on näha, et tal on olnud ilus ema ja ilus isa. Ta asub fotograafi poole suure suuga naeratama ja häälitsema, ajades vahepeal ka keelt suust välja ning pööritades silmi üles-alla.
“Ebaselge ajukahjustusega,” jutustab kasvataja N.-i lugu. “Ta elab siin teisest eluaastast, alguses oli kodus, aga siis jäi areng seisma…” Ega nad lastekodus täpselt ju tea, aga tundub, et puudega laps oli üks põhjus, miks vanemate abielu lagunes. Ema leidis uue kaasa ja nüüd on tal uus, terve laps. Esialgu käis ta sageli N.-i vaatamas. Siis võttis uus laps üha enam energiat ja nüüd käib ema peamiselt vaid sünnipäevadel.
N. on üks väheseid siinseid kasvandikke, keda vanemad vahel vaatamas käivad. Osa vanemaid on kas haiged või alkohoolikud. Teine osa vanemaid on korralikud inimesed, aga eelistavad mitte tulla. Juhataja Tiiu möönab: “Mõni ema ütleb, et ta on pärast siin käimist mitu päeva või lausa terve nädal töövõimetu. Olen öelnud, et kui see teeb hinge haigeks, siis ärgu tulgu!”
Lisaks muule on nii mõnelgi perel valehäbi. Kasvataja Laine räägib loo: “Tean ühte last, kes elab siin meie juures, aga kelle ema lasi kirjutada oma sõbrannadel aastaid tagasi matusekuulutuse, et laps on surnud. See laps on täitsa elus, tubli laps Downi tõvega!”

***
Lastekodust lapsendamise puhul kehtivad kindlad reeglid ja seaduspärasused: Eesti pered tahavad endale ainult tervet last, välismaale lapsendamiseks lubatakse vaid neid, kellele pole leitud Eestis kasuvanemaid. Need lapsed on tavaliselt mingi puudega. Siit majastki on igal aastal välismaale lapsendatud: peamiselt Soome, Rootsi ja Ameerikasse.
Kohe algusest peale seati lastekodus sisse reegel, et last ei saa endale välismaale tellida nii-öelda posti teel. Pere peab tulema kohale ja vähemalt nädal aega oma väljavalitut vaatamas käima või temaga linnas aega veetma. “Tuleb ju ikka järele proovida, kas lapse ja võimalike vanemate vahel on vastastikune sobivus,” selgitab Tiiu Reek. Vahel juhtub ka, et selle nädala jooksul otsustab lastekodu, et ei usalda peret. Hiljuti näiteks oli külaliseks abielupaar Ameerikast, kes elab farmis ja peab kümneid hobuseid. Ega nad eriti oma väljavalitud lapsega suhelnudki, aina rääkisid hobustest. Jäi mulje, et laps võetaks avaliku arvamuse rahuldamiseks: peres peab ju ikka laps ka olema. See asjaolu ning mingi kummaline sisetunne panid töötajad otsustama: see pole õige koht, kuhu lubada meie kasvandikku adopteerida.
Lapsele muidugi ei öelda varem, et “välismaa onu ja tädi tahavad sinuga mängida sellepärast, et sind võib-olla lapsendada”. Ei öelda, aga lapsed loomulikult aimavad. “Selle sooviga – leida endale vanemad – elavad nad siin kõik,” märgib vanemõde Svetlana.

***
Iga kord last kasuperesse saates panevad lastekodu töötajad tulevasele emale-isale südamele: palun saatke kas või kord aastas kiri, kuidas tal läheb, sellel on meile suur emotsionaalne tähendus. “Eesti pered enamasti ei saada, ma ei tea, miks,” räägib juhataja nõutult. Välismaised pered asuvad aga peaaegu kõik lastekodule pilte ja kirju saatma, suviti käiakse Eestis ja Käopesas külas. Väiksematel põnnidel jääb eesti keel võõrsil tavaliselt kängu, aga on ka neid peresid, kes hakkavad lapse huvides eesti keelt tönkama. “No oli meil näiteks Ameerika pere, kellel olid siin lastekodus kohanemise ajal seinale kleebitud suured plakatid, peal eesti- ja ingliskeelsed sõnad.”
On juhtunud, et kasvatajad ei tunne pärast äragi last, kes on vahepeal aasta-paar välismaal elanud ja seal iluoperatsioonid läbi teinud. “Näiteks oli meil poiss, kel oli suulaelõhe ja üsna inetu huul. Aga nüüd, pärast plastilisi operatsioone on ta niiii ilus poiss!” Juhataja Tiiu Reek naeratab uhkelt.

***
Osa asju on Käopesas praegu paremini kui nõukogude ajal. Juba kas või maja: endine kroonuhaigla sai pärast korralikku remonti lastekodule. Kui vanasti magas toas üheskoos kuni 14 last, siis nüüd kõige rohkem neli.
Parem on seegi, et laps elab samas majas kuni täisealiseks saamiseni. Omal ajal viidi neid ühest kohast teise, ühtede kasvatajate juurest teiste juurde. Nagu meenutab vanemõde Svetlana: “Mul on selgelt meeles, kuidas viisime Abja väikelastekodu direktori kabinetti neli last. Kõik klammerdusid säärte külge: ärge minge ära, ärge minge ära. Vaikselt hiilisime sealt minema… Ka meile oli see suur trauma.”
Üht-teist oli aga endisel ajal siiski paremini. Toona oli lastekodus haigeid hoolealuseid vähem, aga tööl olid peaarst, lastearst, logopeed, füsioterapeut, defektoloog ja neuroloog. Nüüd ei ole peale meditsiiniõe kedagi ametlikult ette nähtud! Eelarvega mängides on juhataja suutnud pidada poole kohaga tööl ka lastearsti ja füsioterapeuti. Kõik meditsiiniõe haridusega töötajad on samuti endiselt tööl, sest neile meeldib siin. Ainult et nad on kaotanud oma kvalifikatsioonis ja palgas, olles ametlikult hariduseta lasteaiakasvatajad.

***
Lastekodus kiindutakse samamoodi nagu tavalistes peredes. Näiteks suuresilmne kerge vaimupuudega teismeline poiss R., kes sai väga suureks sõbraks kokatädiga. Armastus oli vastastikune, nad hoidsid teineteist tohutult, kuni kokk suri. Pärast seda käib R. juhatajale peale: “Kas sa oled ikka hoolega otsinud, kusagil peab ju olema see pere, kes mind tahab?” Varsti saab poiss 17, nii et tõenäosus lapsendatud saada väheneb iga nädalaga.
Mis saab erivajadustega noorest inimesest pärast täisealiseks saamist? Üksi ei saa ta eluga hakkama, aga hooldekodusse saatmiseks on liiga tragi. Põlva lähistel on erivajadustega inimestele loodud Maarja küla, mida otsast tasapisi suuremaks ehitatakse, aga “ega see üks küla ka kummist ole,” ütleb Tiiu Reek. Maarja külasid oleks Eestimaale vaja mitu.

***
Pärast lõunaund saab osa spastilisi lapsi endale mõnutunni “valges ruumis”. Tuba on peaaegu otsast otsani täis vesivoodit. Plaadilt kostab tuult, merekohinat ja linnulaulu, valguseks tuleb seinast helerohelist rahustavat värvidemängu. Tund aega silitamist, kallistamist ja masseerimist füsioterapeudi hoole all, siis võtab kasvataja hoolealused ükshaaval sülle ja tassib tagasi tubadesse. Homme hommikul ootavad uued mõnud: mullivann!
Samal ajal on viidud ratastoolides osa lapsi rõdule värsket õhku hingama. Siin on päris linnulaul, tuul ja kevadelõhn. Rivis istuvate laste silmad on päikesest kissis, ninad pööratud valguse poole.

***
Pärastlõuna. Koolibuss on toonud kasvandikud koju kuuest Tartu erivajadustega laste koolist.
Minu juurde tuleb arukate silmadega tõmmu neiu. “Mis sa üles kirjutad?” pärib L. aeglaselt, vaadates, kuidas pastakas jätab märkmikusse jälgi.
“Kõike, mida ma näen.”
“Ahaa. Mitu sõna sul lehekülje peale mahub?” Hetk hiljem, kuuldes, et olen ajakirjanik: “Mitu ajakirjanikku Eestis on?” ja “Mitu inimest töötab seal majas, kus sina töötad?”
Need on küsimused, mille peale ma pole kunagi mõelnud. Autismidiagnoosiga L. aga mõtlebki numbrite ja sümbolite abil. “Ma olen tüdruk, ma olen xy kromosoomikombinatsioon!” teatab ta. “Tule, vaata mu tuba. Mitu tuba on selles majas, kus sina elad?” Jälle ei tea ma vastust.
Suuremate laste korpuses on noored kahe- kuni neljakaupa tubades kahekordsetes voodites. L. otsib välja lahtised lehed: siia kirjutab ta oma mõtteid. “Õues on pungadest lehed tulnud. Oskan veel suuta.”

***
Paar suuremat last aitab toita väiksemaid. See on lastekodu tava juba aastaid: iga suur saab endale väikese, keda ta aitab õueminekuks riidesse panna, kellele annab süüa või kellega istub lihtsalt mängunurgas. Ei, see pole kohustus. “Vanema rühma lapsed on ju siinsamas väiksemate rühmades kasvanud,” selgitab kasvatajatädi Laine. “Nad teavad, et mina olen siin alati olemas ja nad saavad pärast kooli läbi astuda, abiks olla.”

***
Ühes lastetoas magab veel, käsi põse all, üks eriti armas kolmeaastane tüdruk. Inglilokkidega B.
“Oi, milline armas laps tema oleks lapsendamiseks, terve, ilus ja hea,” õhkab kasvataja Laine. B. ema on vaimselt haige, aga seaduse järgi ei saa sellistelt inimestelt vanemlikke õigusi ära võtta… Laine ohkab. Ükskõik kui palju ta oma lapsi armastab (“Ja ma armastan neid kõiki palju ning võrdselt!”), leiab ka tema, et igale lapsele oleks hea kodu parem kui hea lastekodu.
Lainele teeb muret üks lastepaar: õde-venda R. ja M., kelle vanemad olid mitu aastat vangis ja pääsesid vabadusse möödunud sügisel. Pärast lastekodusse sattumist rääkis vanem laps oma varasemast elust. “Ta on näinud asju, mida mina pole näinud,” ohkab kasvataja, aga detailidest ei taha kõnelda. Aastate jooksul on need jutud laste sisse ära kadunud, nagu ka paaniline hirm politsei ees. See-eest jutustab vanem laps alalõpmata oma versioone sellest, miks ema pole jõudnud neid enda juurde tagasi võtta.
“Vanemad lubasid sel nädalal jälle tulla,” ohkab Laine taas. Kasvataja võimuses ei ole teha mitte midagi muud kui armastada. Kas ta üldse peabki õigeks anda lapsed tagasi vanematele, kes pole jõudnud neid kolmveerandaasta jooksul kordagi vaatama? Või on lastel ema-isa juures ikka kõige parem? Sellistele provotseerivatele küsimustele Laine ei vasta.

***
Õhtu.
Veel mitu tundi pärast lastekodust tulekut virvendavad mul silme ees pildid suurte silmade ja makaronitaoliste jalgadega lastest. Mõned neist silmadest jälgisid mind, mõned vaatasid iseenda sisse.
Küll on hea, et ma juhtumisi just Käopesasse sattusin. Neist silmadest peegeldus miski, mis tegi rikkamaks.

Soovitame

Unelmate elu
Lihtne on elada rutiinset, pealtnäha turvalist elu, pöörates selja oma tõelistele südamesoovidele. Mis juhtub aga nendega, kes julgevad astuda sammu tundmatusse?

Käopesa kasvandikud
“Kas te ikka teate, et meil on siin enamikus erivajadusega lapsed?” küsib juhataja Tiiu Reek, kui alustan ühepäevast külaskäiku Käopesa lastekodus.

Elagu lumi ja jää!
Jane Riga (33) tõusis esimese eesti naisena Antarktika kõrgeimasse tippu. Ometi ei pea ta ennast mägironijaks ega ekstreemsportlaseks. “Palju toredam on olla lihtsalt matkaja,” teatab noor ja sitke amatsoon. “Matkates ei saa ebaõnnestuda, tippusid püüdes saab.”