MARET MARIPUU: Vanemahüvitis on lapsega koos olemiseks
25. september 2007
Autor: Maret Maripuu, sotsiaalminister (Reformierakond)
Kuu algul kirjutas Aavo Kokk Eesti Päevalehes, et riik teeb valesti, kui ei lase vanemahüvitist saaval noorel emal ja isal täies mahus tööl käia.
http://www.epl.ee/arvamus/401251
Liisa Pakosta lisas, et vanemahüvitis suurendab vaesusriski. Soovin neile vastu vaielda. Vanemahüvitise mõte on, et last kasvataks pooleteiseaastaseks saamiseni üks vanematest, mitte lapsehoidja. Vanemahüvitis ei ole valuraha sünnitamise eest, vaid võimalus pühenduda täielikult oma lapse kasvatamisele.
Probleem, millest alustasime, oli ju see, et vanem ei saanud lubada endale luksust jääda lapsega koju, sest oli vaja teenida raha. Kui nüüd pöörduda tagasi olukorda, kus riik maksaks emale või isale hüvitist ning lisaks lubaks täiskohaga töötada, oleks laps tibatillukesest peale jälle võõra tädi hoole all.
Kutsun meenutama vanemahüvitise eelset aega. See ei olnud sugugi nii ammu, kui ema sai 140 päeva, mida oma sündiva lapsega kodus jagada, ja 600 krooni kuus lapse eest hoolitsemiseks ning pelgad õnnitlussoovid uue ilmakodaniku kasvatamiseks. Ilmselgelt polnud olukord rahuldav. Pered vajasid kindlustunnet, et lapse sünni tõttu ei pea nad kolima kuuse alla või kanduma krooniliste võlglaste nimekirja. Tuli astuda põhimõtteline samm, et Eesti rahvas jääks püsima. Juba tollal esitati arutamiseks mitmeid ideid: lisaks vanemahüvitisele taheti tööl käia täistöötasu eest ning et riik maksaks kinni ka lapse hoidmise sel ajal, kui vanem on hüvitisega kodus. Ühesõnaga sooviti vanillijäätist sˇokolaadikreemi ja vahukoorega, sorts mett ka veel peale.
Töötasime välja vanemahüvitise, mis võimaldab vanemal olla oma lapsega kodus praeguse seisuga juba poolteist aastat kindlustundega, et nad saavad hakkama. Uskuge, Eesti vanemahüvitise süsteem on kogu maailmas ainulaadne. Kuskil pole võimalik oma lapsega nii pikalt kodus olla, teda tundma õppida ja anda tema elule võimalikult ilus ja armastav algus. Vanemahüvitis pole ka töötasu lapse kasvatamise eest. See on hüvitis, et katta vanema saamata jäänud tulu, kuna ta on oma väikese lapsega kodus ega käi tööl ning seetõttu ei saa ka palka. Vanemahüvitise eesmärk ei ole suurendada pere sissetulekut, vaid säilitada varasem elustandard.
Teised kriitikud tõstatavad küsimuse, miks on riigieelarvest makstava vanemahüvitise suurus nii erinev. Nii ülem- kui ka alampiir tõuseb igal aastal, praegu on need 2690 ning 21 624 krooni. Summa suurus sõltub konkreetselt sünnile eelnenud aastal teenitud töötasust ega tähenda, et ühe lapse kasvatamine on kallim kui teise oma.
Võib-olla pole teada ka tõsiasi, et vanemahüvitise saamise ajal ei vähendata hüvitist iga väikese sissetuleku puhul. Sel aastal võib vanem ühes kuus lisatasu saada kuni 2690 krooni. Ülemäära suur see summa pole, aga ei kisu ka liialt laiaks kääre nende vanemate vahel, kes tahavad lapsega koos olla, ja nende vahel, kes tahaksid tööl käia ja lisaks veel riigi käest raha saada.
Mõistan, et inimesed harjuvad heaga kiiresti ning sama ruttu hakkab tunduma, et ikka on vähe. Eestlastele on ju selline mõtlemine paraku eriti omane. Üks eestlastest rääkiv anekdoot kirjeldab eestlast, kes leiab maast rulli raha, korjab üles, põrnitseb seda ja puhiseb pahuralt: “Vähe!” Samas on kriitikutel selles mõttes õigus, et ükski süsteem pole kivisse raiutud ning konstruktiivsed ideed on alati teretulnud.
Aavo Kokk eksib väites, et vanemate sissetulekute piiri jälgimisega tegelevad kümned inimesed. Tegelikkuses on selleks välja töötatud toimivad IT-lahendused. Õige on see, et kümmekonnale inimesele on lisatöö selgitada välja vastutustundetud lapsevanemad, kellelt liigselt makstud hüvitisi tagasi nõuda.
Koka väide on, et praeguse vanemahüvitise süsteemiga petetakse riiki igal juhul. On väga kurb, et inimesed riiki petavad ja et selline käitumine saab ka leheveergudel heakskiidu. Olgem ausad, riik maksab vanemahüvitist väga heldelt. Selle aasta eelarvest läheb vanemahüvitise maksmiseks üle miljardi ning tuleval aastal juba pea kaks miljardit krooni.
Eestis on iga päevaga üha enam kodanikke, kes peavad oma riiki tähtsaks, hindavad pakutavaid võimalusi ning on üle saanud 700-aastase orjapõlve ja paadunud soveti mõtteviisist, et mõisa köis lohisegu ja riiki võib südamerahuga petta. Neid, kes lapsega kodus olemise võimalusest rõõmu tunnevad, ei olegi nii vähe. Kes aga tööle tahab minna – tehku seda, pole ju mõtet iga hinna eest riigi toetuste arvel elada. Lapsevanematena peame meeles pidama, et ainuke inimene, kelle jaoks me oleme asendamatu, on meie laps.