Pretty Cripple. Tõlkinud Sülvi Sarapuu
Pretty Cripple-näitus käsitleb puuetega inimestele suunatud võimu kasutamist ja võimu koridore, s.o. struktuure.
Näitus on saanud nime 1990. aastal linastunud filmist Pretty Cripple,
mis on mugandatud My Fair Lady stiilis, Bernard Shaw saja-aastasest näidendist Pügmalio.
Algupärane lugu on poeedi Ovidiukse käsikirjast ja leidus aastal 8 jKr valminust eepilisest poeemist Metamorfoosid.
Pügmalio-müüt jutustab andekast küproslasest skulptorist, keda ei huvitanud saare kergemeelsed naised, vaid ta hakkas kivist tahuma enesele naist. Kui kiviskulptuur sai valmis, oli see nii kaunis, et Pügmalio armus sellesse esimesest pilgust. Ta andis skulptuurile nimeks Galatea ja külvas selle kingitustega üle.
Lõpuks läks Pügmalio templisse paluma Afroditet, et see annaks talle naise, kes oleks sama täiuslik kui Galatea.
Kui Afrodite käis skulptuuri vaatamas oli ta hämmastunud skulptuuri sarnasusest enesega ja ta äratas skulptuuri ellu. Nii sai Pügmalio Galatea.
Filmis Pretty Woman ei ole naine kivist, vaid prostituut ja nii öelda lihvimata teemant. Filmi süžee jutustab kahe inimese kohtumisest ja sellest, kuidas paremaosaline ärimees imetleb hoopis teises ümbruses kasvanud prostituudi andekust ja omanäolisust.
Lisaks armastusele sünnib nende vahel valmendajasuhe, mis puhub vähehaaval nende ellu uut hinge.
Võimu kasutamine
Pretty Woman filmis on probleemiks võimu kasutamine ja naiselikuse määratlemine suhtes mehesse. Naine oletatakse olevat modelleeritav vaha, millesse sära, hinge ja individuaalsuse võib sisse puhuda ainult mees. Naisest saab sobiv mehele, alles mehe enese modelleerimise järel. Naise roll on olla lihtsalt olemas mehe kaudu ja mehe kingituseks.
Meditsiinilise puude mõistes on midagi sarnast. Arstiteaduses ja psüholoogias puue määratletakse otsides indiviidist väliseid, siseseid või toimingulisi vigu nagu puuduvad meeled (nägemine, kuulmine), ihuliikmed (jalad, käed) või psüholoogilised oskused. Leiud analüüsitakse ja üritatakse neid parandada abivahendite, teraapiate, ravi ja rehabilitatsiooni abil. Kurb küll aga alati pole esmatähtis elukeskkonna parandamine, vaid inimese mugandamine ühiskonna standartidega sobivaks.
Meditsiinilise puude mõistes võim ja vastutus inimeste elust siirdatakse asjatundjatele.Selle malli hindajad kritiseerivad seda lähtepunkti, kus erinevus loetakse veaks, mida tuleb parandada. Näiteks tehakse kurtidest inplantide abil vaegkuuljaid. Indiviidide patologiseerimisega ka põhjendatakse ja õigustatakse puuetega inimeste eriõigusliku positsiooni/kohta ühiskonnas, kuna seda peetakse loodusseaduseks.
Pretty Cripple – näitusel võimu kasutab miljonärist-Edwardi asemel puudeta, selleks on terve mees ja ühiskond, nagu näiteks Haigekassa ning Sotsiaalhoolekanne. Puudega inimene on selles kooselus see, kes mugandub, taibub, paindub ja loobub. Tema ootab kodus abistajat ja ei tea, kuidas nende toetustega küll toime tulla.
Lõpetab harrastustes käimise, sest puuduvad piisavad toetused ja abistajad ning ministeeriumist ametnik vastab et te saate ju küllaldaselt toetusrahasid.
Elamuste kitsenemine
Pretty Womanis on hetk hetke järel, kus Edward võimaldab Vivianile luksuselu. Uued kogemused ja õnnestumiste meelehea tõstab Viviani enesekindlust. Sotsioloog Leila Simonen on kirjutanud, et elamused lisavad oivaldamist ja aitavad üldistuda. Kannustavate elamuste abil võib inimene vabaneda trafaretsetest loovust aheldavatest uskumustest, ja muuta nõnda arvamust enesest.
Vivian proovib metamorfooside ajal kõike võimaliku – šampanjast ja maasikatest kuni sõidust eralennukiga ooperietendusele.
Ta pääseb sõitma Lotusega, elama nädala viietähe hotellis, sööma tigusid, šoppama piiritult Rhodeo Drive’il ja vaatama poolot.
Pretty Cripple näitusel tehakse küsitavaks asendid, mille järgi luksuslik elu, väljanägemine ja lõbutsemine ei ole üldse tähtsad, eriti veel kui küsimuses on puuetega naised. Sageli arvatakse, et puuetega inimestele tuleb organiseerida ainult hingelisi või ülevaid vaimseid elamusi, mitte Pretty Woman- stiilis korraldatud Hollywood -elamusi. Aga miks puuetega naiste unelmad ja tähthetked ei tohiks liituda miljonäridega ja mullivannidega? Peab ju puuetega inimestelgi olema õigus põgeneda ebarealistlikutesse unelmatesse.
”Näitusel vahetan Julia Robertsi asemele tavalisi puuetega naisi. Tahan näidata, kuidas nad raiskavad raha mõnuga, lõõgastuvad vahuvannis ja nõuavad, et neid kantakse ooperis looži. Üritan saada teostesse samasugust naudingulist ja elamuse rõõmu nagu filmis, samas näeme aga, et nii tegelikuse probleemid kui ka raskused jäävad alles.”
Üks tähtsamatest töötamise motiividest on tahe, kasvõi kunsti abil kommenteerida praegust arengut: kus hoolekanne ostetud teenustega kahandab juba niigi kitsaks muutunud puuetega inimeste ja vanurite võimalusi ning elamuslikke kogemuste pagasit. Mis siis, et kunsti maailmas kõneldakse projektidest, millega juhitakse tähelepanu kitsaskohtadele. Siiski on need projektid, ainult kultuuriline glazuur ühiskonnas valitsevatel tegelikel sotsiaalsetel puudustel, millega riik ei taha ega kavatsegi tegeleda.
Puuetega inimeste õppimine ja liikumine on mitmeti piiratud vahendite puudumise tõttu. Nii tillukesed toetused ei kata tegelikke vajadusi. Võtame kasvõi õppemaksu töötaval puudega inimesel, mis on umbes kahe aasta kohta 50 000 krooni ja sellest katab riik õppetoetusena 20%. Töötul puudega inimesel, statsionaaris õppijal on see riiklik toetus veel väiksem. Kõnelemata liikumisel vajaminevaid transporditoetusi. Kui õppida, siis nende toetustega pääseb kooli ja tagasi keskmiselt (4) neli korda kuus edasi-tagasi. Missugune õppeasutus peab sellist õppurit?
Kas toetused on seepärast nõnda väiksed, et on riiklikult ohtlik, kui puuetega inimesed saavad haritumaks Ja neil on seetõttu oma elu korraldamiseks rohkem võimalusi
nõuda energilisemalt võrdsust?
Inimlikust seisukohast on lausa diskrimineerimine, kui näiteks puudega inimene elab ainult kaupluse teenusele toetudes (tuuakse kellegipoolt valitud kaup koju kätte), sest tal puuduvad võimalused tarbeliseks abiks ja transporditeenusteks. Võib lausa ettekujutada, kui kitsaks nende üksi elavate puuetega inimeste toiduvalik jääb, kui nad ei pääse kasvõi viis aastat kauplusesse ise valikuid tegema. Ja lisaks sellele nad jäävad ilma kauplustes valitsevatest lõhnadest ja värvidest ning meeleolust. Rääkimata
sellest, et koju toodav või kõige lähemast kauplusest saadav kaup võib
osutuda hinna poolest kallimaks kui mujal.
Puudega naise kaubanduslik väärtus ja intiimsuhe
Näituse teiseks peateemaks on intiimsuhe. Mitte võrdõigusliku, vaid vanaaegese – mees-naine mõiste vaatenurgast. Statistiliste andmete põhjal kohtavad puuetega naised 2-10 korda tõenäoliselt tavarahvastikust enam oma võimukasutamisest nautivaid (konni) ärakasutajaid.
Soome Invaliidide Liit tellis 2006 aastal uuringu, kus mõõdeti liikumispuuetega inimeste kaubanduslikku väärtust, mille tulemus oli ühemõtteline, näiteks mitte ükski alla 30. aastane, niiöelda terve mees ei kujutanud ette, et armuks liikumispuudega inimesesse.
”Uuringu innustusel olen saatnud Pretty Cripple internetiküsitluse, mille eesmärgiks on koguda näituse jaoks, isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid ja meelepilte, puude mõjust intiimsuhtes.
Küsin näiteks, kuidas puudega naisesse suhtutakse, kui ta ilmub mehe kõrval tervete seltskonda? Mis juhtub sotsiaalsetes suhetes, kui mehe preemiaks ei olegi Julia Roberts, vaid päris tavaline puudega naine? Aga milline on tunne, saada preemia, mis on eriline või väljaspoolseisjate meelest lausa kingitus teisest kategooriast? Kas sõprade ring kadestab meest, kellel on õnnelik ja hea intiimsuhe puudega naisega? Kas kunagi küsitakse puudega naise mehelt, et kuidas ja kust said nii fantastilise naise enesele võlutud?
Puuetega inimeste tabusid kaardistan, küsides: kuidas talle tundub mõte, et ta on Pretty Womani mõistes, teemant mehe Rolexis? Kas terve mehe saamine on puudega naisele staatuse küsimus? Kas terve mehega kurameerimine teeb puudega naisest teistest invaliididest parema puudega inimese? Aga kas puudega naine valib meelsamini Richard Gere kui Stephen Hawkingsi? Kas joonistab terve mehe armastus puudega naise piirjooned kuidagi tervemaks? Ja kas see on alistumine kui puudega inimene valib teise, puudega inimese. Kui ta ei saagi tervet, või on see samastumise tõttu -armastus?”
Näitusel näeme, kas puhub Afrodite puuetega naistesse pygmalio-efektiks nimetatud elu ja hinge, ja kas armastus on alati nii pime nagu öeldakse.
Kui paksud ja roosad prillid mehel peavad olema (või kas peavad?) kui naises on arme, kõverusi, elu löödud argust või pikkade haiglas veedetud aegade kartust?
Pretty Woman filmis tõeline Vivian koorub esile alles siis kui ta hakkab Edwardile vastu. Soovin, et ka Pretty Cripple näitusel tõeline mina leidub mitte alistudes, vaid mugandumisest loobudes.
Teostus
”Teoste mallidena olen kasutanud puuetega naisi. Praeguseni on kõik projekti kaasatud olnud sellest innustunud.
Olen pürginud kasutama fotografeerimise olukordades jõudu andvat pildistamise vormi, ja tagasiside põhjal on malliks olemine olnud meeldiv kogemus. Pean tähtsana, et puuetega naistele organiseeritakse üritusi olla esil vaadatavana ja vaatajana.”
Näitus oli esil käesoleva aasta mai-juuni kuus Helsingi vanas bussijaamas paiknevas TARU-galeriis ja Espoos galeriis Siltasaari.
Näitust on alustavalt kutsutud ka Dublinisse ja Barcelonasse. Näituse materjale kasutatakse 2007 aastal mitmetes seminarides Soomes ja välismaal.
allikad:
Harjula, Minna (1996) Vaillinaisuudella vaivatut. Vammaisuuden tulkinnat suomalaisessa huoltokeskustelussa 1800-luvun lopulta 1930-luvun lopulle. Suomen Historiallinen Seura, Bibliotheca Historica 15, Helsinki.
Hietala Sirpa (mielipide 3.4.2006) Ovatko vammaiset vain säästökohde? Helsingin Sanomat
Kaitavuori Kaija (29.11.2005), Arvot, arvioinnit ja vaikuttavuus (art.) http://www.fng.fi/fng/rootnew/fi/kehys/pdf/arvot_arvioinnit_vaikuttavuus_kaitavuori.pdf
Koskinen Katri (2000), Pienistä peileistä näkyy kaunista (art.) Mikä nainen! Kuusi tarinaa vammasta ja naiseudesta. STM, VANE, Edita Oy
Kröger Teppo (18.10.2001) Akateeminen, professionaalinen ja kokemuksellinen näkökulma vammaisuuteen. (Puhe Jyväskylässä) http://www.peda.net/verkkolehti/jyu/vamtut?m=content&a_id=8
Mellais Maritta (art.) Sota on ohi! – jos niin haluat. Kaltio 3/2002.
Mäki Teemu (2005) Näkyvä pimeys – esseitä taiteesta, filosofiasta ja politiikasta. LIKE
Reinikainen Marjo-Riitta, Vammaisuus ja sukupuoli yhteiskunnassa (art.), www.sexpo.fi/images/Reinikainen.pdf
Reinikainen Marjo-Riitta (1996), Vammaiset ruumiit – kehokulttuurin toiset. Teoksessa Riitta Koikkalainen (toim.) Ruumiita! – ruumiista, ruumiillisuudesta,
kehosta, kehollisuudesta. Jyväskylän Yliopiston Ylioppilaskunta, JYY julkaisusarja n:o 39, Jyväskylä
“Tavisten suhtautuminen liikuntavammaisiin” -tutkimus (2006). Invalidiliitto ry. http://www.invalidiliitto.fi/attachments/tiivistelma.pdf
Vammaisjärjestöjen naisverkoston vammaisten naisten tavoiteohjelma.
http://www.nkl.fi/julkaisu/muut/olennainen.htm