Projekt “Käsitööga tööle” lõpusirgel

Eesti Puuetega Naiste Ühing oli kaasatud kolme aasta jooksul (2005-2007) Eesti Kunstiakadeemia projekti: “Käsitööga tööle”. Teiseks partneriks oli projektis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.

Tänan Eesti Kunstiakadeemiat, et meie Ühing sai olla partneriks väga erilises Euroopa Liidu Struktuurifondide rahastavas projektis.

Projekti jooksul asutati 7 aktiviseerimiskeskust üle Eesti ja koolitati erinevas eas töötuid naisi. Igas rühmas tegutsesid oma ala spetsialistid Kunstiakadeemia lõpetanud, kes olid  tugiisikuteks ja mentoriteks aktiviseerimiskeskustes.

Projekti lõpuseminar toimus 20. oktoobril.

Päevakava oli järgmine:

• 12.00-12.45 Kadi Pajupuu "Kliendikesksest hoiakust käsitöö tootearenduses"
• 12.45-13.45 Kärt Summatavet "Käsitööga tööle!"
• 13.45-14.00 Kohvipaus
• 14.00-14.45 Liivi Soova "ERKL"
• 14.45-15.30 Elna Kaasiku kommentaarid kaasavõetud toodetele
• 15.30 Tunnistused ja sõnavõtud
• 16.15 Õhtusöök Eesti Kunstiakadeemias

 

Edaspidiseks kontaktisikuks EPNÜ ja ERKL vahel on Liia Lumilaid, kes oli nõus levitama  käsitööalast infot puudega inimestele. Liial on ka Liivi Soova kontaktandmed ja alati on võimalik puudega inimestel osa võtta erinevatest projektidest, mida korraldab Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit (www.folcart.ee).

 

Aasta lõpuks on ilmumas ESF meede 1.3 projekt: 1.03.01-0144 kataloog, mis on teavitusmaterjaliks kogu projekti kohta.

 

EPNÜ nimel koostasin järgmise kokkuvõtte kataloogi tarvis:

Eesti Puuetega Naiste Ühing (EPNÜ) toetub oma põhikirjaliste eesmärkide realiseerimisel Euroopa Puuetega Naiste Manifestile. Viimases juhitakse tähelepanu sellele, et töö on määrava tähtsusega vahend puuetega naiste majandusliku iseseisvuse tagamiseks ning eneseväärikuse ja sotsiaalse tunnustuse saavutamiseks. Puuetega naisi tuleb ette valmistada selliselt, et nad suudaksid tööturul läbi lüüa. Kui on vaja eriväljaõpet, siis ei peaks puuetega naised olema teistest naistest halvemas olukorras.

Puuetega naistel peaks olema hea juurdepääs kõigile koolitusprogrammidele, ja neid peaks aktiivselt julgustama seal osalema. Olemasolevad naistele mõeldud koolitusprogrammid tuleks muuta eriti hästi ligipääsetavateks puuetega naistele ja pakkuda neile vajaduse korral abi. Nendest juhistest lähtudes nõustusin EPNÜ esindajana olema partneriks Eesti Kunstiakadeemia projektis „Käsitööga tööle”.

Olles teadlik, et puudega inimestel on väga raske tööd leida, nägin, et see koolitus pakub neile kindlasti üht head võimalust tööturul läbi lüüa omatehtud käsitööga. Tean suurepäraseid puuetega naisi, kes valdavad käsitööoskusi. Näiteks minu lähedaste seas on liikumispuudega naine Magda Mätlik, kes vaatamata oma puudele on töötanud kõrge vanuseni ja valmistanud eesti rahvarõivaid. Hilisematel aastatel on ta hakanud tegelema nukkudele rahvarõivaste õmblemisega. Tema eeskuju võimaldas mul mõista, milliste probleemidega on projekti käigus vaja tegeleda ning milliseid häid tulemusi on võimalik saavutada.

Teadmised rahvuslikust käsitööst, selle ajaloolisest taustast, mustritest, värvide tähendusest on paljudel naistel puudulikud. Puuetega naistele on aastaid probleemiks ka üsna raske ligipääsetavus rahvusliku käsitöö koolitustele. On selge, et need naised, kellel on osaline töövõimetus, on jäänud kauaks ajaks tööta ning nende taastulemine tööturule pärast ümberõpet on väga vaevaline. Kadunud on eneseusk, kuid käsitöö on üks võimalustest saada üle stressist, apaatiast, leida tagasi usk endasse ja oma võimekusse. Lõimida ja tagasi tuua puudega naised tööturule ning luua võrdsed võimalused Euroopa Liidu tööjõuturul osalemiseks on suur väljakutse. Puuetega naistele tähendab see aga võimalust leida endale meelepärane töö kodustes tingimustes. Seda enam, kui seda saab teha koos tervete naistega, kes on selle ala spetsialistid.

Projekti käigus loodi piirkondlikud aktiviseerimiskeskused ja otsustati, et keskmiselt 10-liikmelistes töörühmades peaks kindlasti olema vähemalt 2 lisavajadusega naist. Alustasin 2005. aasta kevadel juba varakult neljateistkümne naise leidmisega seitsmesse aktiviseerimiskeskusesse.

Kõigepealt soovitasin registreeruda EPNÜ töötutel liikmetel, seejärel püüdsin projektist teavitada tutvusringkonnas olevaid erineva puudega naisi. Valitud piirkondade aktiviseerimiskeskuste olemasolust ja projekti 3-aastasest koolitusest teatasin erinevatesse puuetega inimeste veebilistidesse (Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eesti Lihashaigete Selts jms.) ning informeerisin ka erinevaid naiste organisatsioone. Puuetega naiste registreerimine oli üsna vaevaline, kuna käsitöökoolitusest olid paljud teadlikud, kuid ligipääs eri piirkondades olevatele aktiviseerimiskeskustele ei olnud kõikidele puuetega naistele läbitav. Probleemiks kujunes ka see, et nooremad inimesed ei soovinud käsitööprojekti tulla, sest arvati, et see on igav ja vanade naiste huviring, noori huvitas pigem IT vallas tööd leida.

Soovijate registreerimise teostasin kahes voorus. Et paremini leida töötuid puudega käsitööhuvilisi naisi, võtsin kõigepealt ühendust iga konkreetse maakonna tööhõiveametiga ja juhtumikorraldajatega. Koostööpakkumise tegin järgmistele juhtumikorraldajatele: Anne Martin, Anu Kippar, Ülle Veljend, Pille Nurmberg, Silvi Kalda, Malle Kelt, Silja Paavle, Elle Tammemägi, Helgi Einala, Aira Lutsar, Ülle Raudkivi jt. Kui esmasele kirjale vastust ei saanud, tegin korduva koostööpakkumise. Samal ajal pöördusin ka erinevatesse kodanikuühiskonna listidesse, et nende liikmeid informeerida projekti eesmärkidest ja koolitusel osalemise võimalustest. Sõitsime projektijuhiga ise mitmesse maakonda, et kohapeal olukorraga tutvuda, puuetega naiste jaoks koolituse töö- ja ligipääsutingimusi üle vaadata ning koostööd teha kohalike puuetega inimeste kodadega. Meeldiv koostöö toimus Tartu Puuetega Inimeste Koja, Võru Puuetega Inimeste Koja, Tallinna Puuetega Inimeste Koja ja Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Koja töötajatega. Kohalikud organisatsioonid ja tööhõiveametid aitasid kaasata ka töötute puuetega laste emasid.

Erinevates maakondades oli puudega naiste kaasamine töörühmadesse seotud nende puude raskusastmest tingitud probleemidega. Näiteks Lääne-Virumaa grupis oli väga heade käsitööoskustega ratastoolis naine, kes kahjuks esimese õppeaasta lõpus jättis koolituse pooleli. Probleemiks oli kahepäevaste koolituste vahel ööbimine kodust eemal ning sõit Kohtla-Järvelt Rakveresse oli tema seisukorras üsna keeruline, sest puudus võimalus kasutada tema seisukorrale vastavat transporti. Rühma tugiisik Kersti Loite sõnul oli pikka aega ühes asendis istumine talle üsna väsitav. Koolitusel pidas ta alati kaks päeva vapralt vastu, kuid seejärel pidi terve nädala kodus taastuma. Kuid naine ise leiab, et talle pakkus juba nägemine sellest, mida tehakse ja teha saab, suurt rõõmu ja vaheldust.

Pärnu töörühmas oli kaks puudega naist, kuid tugiisik Eeva Taltsi järgi tulid nad hästi toime ja õppetöö sujus hästi. Viljandi töörühmas ei olnud küll ratastoolis või liikumispuudega naisi, kuid siin moodustus suur osa rühmast osalise töövõime kaotusega naistest. Kuulmispuudega naine, kes projekti koolitustel on osalenud algusest lõpuni, on saavutanud silmapaistvaid tulemusi ning ka ise leiutanud mitmeid uudseid võtteid ja tehnikaid, mis on pälvinud kunstnikest mentorite ja töörühmaliikmete tunnustuse. Värska töörühmas alustas üks puudega inimene, kes lahkus peagi töörühmast, sest ta ei soovinud käsitööga edaspidi tegelda. Samas puudega lapse emal, kes Värska koolitustel väga hoolikalt osales, õnnestus saada projektis osalemise toetusel ka väärtuslik töökoht. Tugiisk Ulve Kangro sõnul oli töörühmas puuetega inimestel kindlasti keeruline osaleda, sest koolituse toimumise asukoht on maakonna kõige kagupoolsem punkt ning avaliku transpordi piiratuse tõttu on ühendus problemaatiline.

Tallinna töörühmas osales kaks raske liikumispuudega noort naist, kellega oli nende võimete piiratuse tõttu vaja rohkem tegelda kui teiste koolitatavatega. Lastekodu, kus elas üks neidudest, toetas igati tema osalemist ja aitas koolitustele invatransporti tellida. Kui neiu kolis iseseisvalt elama sotsiaalmajja omaette korterisse, tekkisid tal muud võimalused ja huvid ning selgelt oli näha, kuidas tema osalemine koolitustel oli edaspidi juhuslikum, sest puudus toetav tugi. Samas teine neiu, kellel oli väga toetav perekond ning abistav ema osales kõikidel koolitustel, on teinud suuri edusamme ning saanud ka julgust oma oskusi edaspidi elatuse teenimiseks rakendada. Mõlemale neiule on koolitusel osalemine olnud suureks katsumuseks, sest tervislik seisund on siin suureks takistuseks ning nõuab tugevat toetust lähedastelt. Kuid samas on koolitused andnud neile võimaluse välja tulla suletud ringist, kust reaalne väljapääs on erakordselt raske. Tallinna töörühma tugiisik Hille Ahun-Vaarpuu leiab, et on hea, kui sellised koolitused erivajadustega naistele ka edaspidi toimuksid, sest ülejäänud grupp omalt poolt toetab igati neid nii nõu kui ka jõuga.

Projektis osales puudega või osalise töövõime kaotusega naisi ligikaudu 45%, kuid koolituste sihtrühmaks olid ka puudega last hooldavad emad, kellel ei ole võimalik selliste vajadustega lapse eest hoolitsedes kuidagi kodust väljaspool tööle asuda. Kodus töötamise võimaluste loomine ja iseseisvumise valikute mitmekesistamine on puudega naistele erakordselt vajalik, sest seni on kodus töötamine Eestis enamasti seotud arvutioskuste rakendamisega. Käsitöö kui elatusvahend ei ole seni aktuaalne olnud. Sest käsitööringides, mis puuetega naistele korraldatakse, on sihtrühmaks enamasti vanema põlvkonna esindajad. Projekti alustamist segaski üldiselt levinud arvamus, et käsitöö noortele ei paku mingeid toimetulemise võimalusi. Projekti töö on aga tõestanud, et sissejuurdunud mõttemalle muutes on heade juhendajate olemasolul võimalik ka käsitööga tõsta puuetega inimeste valmidust tööturul osaleda.

Lõpetuseks leian, et sain hulgaliselt tarku nõuandeid, kogemusi, kuidas organiseerida töötuid inimesi tööle läbi käsitöökoolituse. Arvan, et on vajalik palju enam tundma õppida, mis on meie rahvuslik käsitöö, millised juured tal on ja millised muutused toimuvad käsitöös. Omalt poolt võin lisada, et sain ka ise targemaks ning olen tänulik professor Kärt Summatavetile vaimult rikastava koostöö eest. Tunnen väga suurt rõõmu, et Eesti Puuetega Naiste Ühingul õnnestus partnerina osaleda Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liiduga projektis „Käsitööga tööle”. Sarnast koolitust on puudega naistele ja puudega lapsi hooldavatele emadele kindlasti vaja ka edaspidi ning loodan, et meie koostöö jätkub ning see ei piirdu üksnes töötusega.

Mare Abner
EPNÜ juhatuse esinaine
tallinn@epnu.ee