Vaid murdosa vägistamise ohvreid pöördub politseisse

29. veebruar 2008
Eesti Päevaleht
Autor: Kadri Ibrus.

Mullu registreeriti vaid 122 vägistamist, küsitluse tulemused näitavad suuremat arvu.

http://www.epl.ee/artikkel/420528

Tartu ülikooli naistekliiniku hiljuti avaldatud uuringu tulemuste järgi vastas 11 protsenti naistest, et neid on sunnitud füüsilise jõuga suguühteks.

Probleemi teist tahku näitab aga see, et küsimustele soostus vastama vaid 771 naist valimi 2672 naisest. See osutab, et tegelikult eelistavad naised neist teemadest vaikida isegi anonüümselt küsimustikule vastates.

Eestis on üle 15-aastasi naisi ligi 630 000, 11 protsenti sellest on ligi 70 000 naist. Kuna uuringu valim esindab kogu ühiskonda, tähendaks see arv just sellist suurusjärku naisi, kes on vägistamise ohvriks langenud.

Tallinna naiste varjupaiga juhi Inga Mikiveri sõnul on nende poole kolme tegutsemisaasta jooksul pöördunud vaid üks naine, kes nimetas end ise vägistamisohvriks. Temal juhtus see töökaaslasega ning ta küsis telefonitsi anonüümselt, kust saada psühholoogilist abi.

“Vägistamisohvreid on tegelikult väga palju, enamasti toimub see naiste kodudes magamistubades. Aga nad ei pea seda ise vägistamiseks,” sõnas Mikiver. “Pikema jutu sees alles ilmneb, et vägistamine on toimunud, ja seda tegi kas oma abikaasa või tuttav.”

“Politsei poole pöördutakse ikka, kui tegemist on võõra inimesega,” kinnitas ka Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna isikuvastaste kuritegude talituse vanemkomissar Priit Pärkna, kellele ei meenugi ühtegi peresisest juhtumit. Võõrastega seotud juhud aga üldjuhul tõendatakse.

Ka Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Eve Soostari sõnul ei ole prokuratuuri praktikas olnud kriminaalmenetlusi, kus vägistajaks on abikaasa/elukaaslane.

Mõne aasta tagusest arstide uuringust selgus, et pea pooled vägistamisohvritest on langenud oma abikaasade/elukaaslaste ohvriks. Seda kinnitab ka üldine rahvusvaheline statistika. “Samal ajal jõuavad meil politseisse enamasti vaid juhtumid võõrastega. Tuttavate vastu ei julgeta astuda, kuna kardetakse kättemaksu ja häbenetakse,” ütles sisekaitseakadeemia kriminoloogia õppejõud Uno Traat.

Menetlus kui kadalipp

“Paras kadalipp on see küll,” iseloomustas ka vanemkomissar Pärkna menetluse käiku, mida ohver peab läbima, kui tahab õiglust jalule seada. Ohver peab läbielatut kirjeldama mitu korda ning tihti ka süüdistatavaga vastastikku maha istuma. “Palju sõltub sellest, kas naine on valmis lõpuni minema. Tihti teatud etapis loobutakse.”

Et menetlust alustada, peab Pärkna sõnul ennekõike olema olemas tõend arstlikul läbivaatlusel tõendatud suguühte toimumise kohta: kui naine pöördub politseisse alles nädal pärast sündmust, võib olla juba liiga hilja. “Politseisse tuleks tulla kohe,” ütles ta.

“Kui väga jämedalt öelda, siis elame veel kiviajas. Vägistamine on väga nõrgalt kriminaliseeritud ning väga vähe juhtumeid tuleb esile,” kommenteeris Traat. “Ka on meie kriminaalmenetluse süsteem selliste kuritegude osas väga robustne.”

Seadusemuudatus on aidanud

•• Paljudes Lääne-Euroopa riikides ja Ameerikas on abielusisene vägistamine eraldi kriminaliseeritud. Näiteks Suurbritannias jõuti 1991. aastal selleni, et abielusisene vägistamine sai eraldi kuriteoks. Enne ei peetud võimalikuks, et abikaasa võib oma naist vägistada.

•• “Nende riikide kogemus näitab, et pärast seadusemuudatust on naised nende juhtumitega hakanud rohkem välja tulema,” selgitas Uno Traat.

•• Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp aga ei näe põhjust, miks peaks karistusseadustikku lisama eraldi paragrahvi “abielusisene vägistamine”.

•• “Karistusseadustiku § 14 nagu ka teised seksuaalse enesemääramise vastased süüteod ei eelda, et süüdistatav oleks kannatanule võõras. Seetõttu ei ole seaduse muutmine kindlasti vajalik, kuna juba praegu on võimalik isiku vastutusele võtmine muu hulgas ka peresisese vägistamise eest. Ei ole ühtegi põhjust, miks seda peaks käsitlema eraldi paragrahvis.”