[ELIL] Tartu PM: Jenni-Juulia sant lugu

Kaisa Eiche, Galerist
Y-galeriis on viimaseid päevi avatud Soome tekstiilikunstniku Jenni-Juulia Wallinheimo näitus «Pretty Cripple», eesti keeles «Kena sant», kuhu sisenejale avaneb roosa, helge ja turvalisena tunduv keskkond.

Selline roosapitsiline maailm on juba iseenesest nihkes nähtus, kuid tööde kohati õõvastavatesse detailidesse süvenejatest ei tohiks näitus kedagi külmaks jätta.

Esiteks on kunstnik mõelnud just puuetega inimestele: kogu väljapanek on kirjeldatud punktkirjana ka pimedatele nii kataloogis kui eraldi seinatekstidel ning tekstid on madalal ja kättesaadavad ka ratastoolis inimestele.

Ehitasime galerii hoovipoolsele trepile spetsiaalse kaldtee, et ka ratastooliga pääseks näitust külastama. Seda saab nüüd ka igal järgneval väljapanekul kasutada. Haarake võimalusest!

Pimedate tõlgiga

Esmakordselt kasutasin näituse «Pretty Cripple» avamisel ka pimedate tõlgi teenust. Näitleja Mart Aas kirjeldas objekti, mida ta nägi, ning kunstnik lisas, miks ja kuidas konkreetne töö on valminud. Vaegnägijad ja pimedad võisid töid muidugi ka puudutada.

Just kaldteed ehitades hakkasin mõtlema, kui palju siis Tartu kesklinnas ratastoolis inimesi ka näeb. Kui palju on üldse neid kohti, kuhu puudega inimene vabalt minna saab – kinod, galeriid, kohvikud, teatrid, ööklubid?

Jenni-Juulia Wallinheimo võrdsustab meie kaasaegses ühiskonnas puuetega inimese ja prostituudi. «Nagu mõnelegi prostituudile on tema keha vaid töövahend, on puudega inimese lahendus unustada oma keha olemasolu üldse ja mõelda end ainult peaks,» märgib ta.

Filmis «Pretty Woman» saadetakse Julia Robertsi kehastatud prostituut Vivian kauplusest välja vaid väljanägemise tõttu. «Puudega inimestele antakse samuti tihti mõista, et «meil pole teile midagi pakkuda»,» lisab kunstnik.

Näitus filmi põhjal

Kogu näitus on üles ehitatud otseselt selle 1990. aastate filmi situatsioonide ja dialoogi põhjal. Puudega naine on asetatud Julia Robertsi rolli ja Richard Gere‘i mängitud miljonäri asemel on võim – riigi sotsiaalhoolekande süsteem või ühiskonna hoiakud üldistatult.

Meditsiiniliselt suhtutakse puudesse samamoodi – puue määratletakse arsti poolt, kes otsib indiviidilt välimisi ja sisemisi või ka toimingulisi vigu. Näiteks puuduvad meeled (nägemine, kuulmine), ihuliikmed (jalad, käed) või psühholoogilised oskused.

Leiud analüüsitakse ning neid üritatakse parandada abivahendite, teraapiate, ravi ja rehabilitatsiooni abil. Kurb on see, et alati pole tähtis elukeskkonna parandamine, vaid inimese mugandamine ühiskonna standarditele sobivaks.

Niisiis on puudega inimestel piiratud eelkõige kogemine. Filmis «Pretty Woman» tõstavad luksuslikud elamused ja muidu positiivsed kogemused Viviani enesehinnangut.

Näituse «Pretty Cripple» põhirõhk ongi küsimusel, kas jõukus, välimuse ja lõbutsemisega seotud kogemused pole puuetega inimestele mitte sama tähtsad kui kõigile teistelegi? Miks sageli oletatakse, et puudega inimesele tuleb pakkuda vaid hardaid hingelisi elamusi?

Jenni-Juulia sündis ka ise haigena. Nimelt põeb ta haigust osteogenesis imperfecta, mis tähendab väga haprat luustikku. Kujutage ette, kui grippi nakatudes ja suure köhahoo ajal võivad luud puruneda! Meenub muinasjutt printsessist ja herneterast madratsikuhja all.

Just sellist elamust näitus «Pretty Cripple» pakubki.

Näitust «Pretty Cripple» saab Tartus Y-galeriis (Küütri 2) vaadata 11. aprillini iga päev kell 11–18. Täna kell 17 tekitab sealsamas helisid No Output Laptop´iga prantslane Eric Cordier.

————————————————-

Monika Haava, MTÜ Händikäpp esinaine:

Esimene näitusel «Pretty Cripple» tekkinud emotsioon oli ehmatus, sest mina kui väga aktiivne inimene oma puuet eriti ei märkagi.

«Pretty Cripple» on aga väga vajalik näitus. Eelkõige on see minu meelest suunatud nn puudeta inimestele, et avada rohkem nende silmi: suhtlemises peaks rohkem nägema inimest, mitte aga tema puuet, ja see ongi kõige tähtsam.

Üks hea mulje tekkis väljapanekul sellest, et arvestatud on nägemispuudega inimestega. Tööde juures on pimedatekirjas tekst.