Millist naist vajab eesti mees?

See jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel – nii oleks arvanud üks keskmine eesti mees eelmise sajandi alguses. Sellest kontseptsioonist lähtus ka arusaam naiste valikust ja ilust ning seetõttu oleks neil aegadel Carmen Kass ilmselt vanatüdrukuks jäänud, arutleb seksuoloog Imre Rammul.

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=9521

Ilueelistused on vägagi seotud kultuurikeskkonna ja sellest lähtuvate arusaamadega. Mitmetes lõunapoolsetes suguharudes on ka tänapäeval vaja naisel abiellumiseks vähemalt sada kilogrammi naiseilu koguda, kuid millegipärast eelistatakse ekspordiartiklina Euroopasse neist kohtadest naiste asemel pigem puuvilju tuua. Väidetavalt on meie naiste kaubamärk ilu, kuid siiski on Miss Worldi auhinnad jäänud koju toomata. Süüdistada võib poliitikat või mida tahes veel, kuid nii see on.

Mis tõmbab mehe pilku:
Keskmise meeskodaniku eelistusi naiste suhtes võiks kirjeldada uurimus, milles esitati küsimus naise loomulike ja artefitsiaalsete eelduste kohta võitmaks mehe tähelepanu (T. Niiberg ja I. Ivari 2000). Meestele tundub ligitõmbav:

– kui naiste rinnanibud on aimatavad läbi riiete (79%)
– tuharatele liibuv seelik sügava lõhikuga (73%)
– sügav pilk (69%)
– pikad juuksed (64%)
– suured rinnad (56%)
– punane värv huultel, küüntel; punast värvi T-särk, kampsun, seelik (49%)
– kui naine libistab keelega üle huulte (43%)
– pika säärega saapad (34%)
– blondid juuksed (30%)
– musta värviga esile toodud silmad (27%)

Ilu on vaataja silmades ja ilmselt oskavad meie mehed selle paremini üles leida. Silmi jätkub nii liiga paksudele, liiga peenikestele kui ka liiga keskmistele. Ehk siis igaühe jaoks on kuskil keegi. Armumine on suures osas hormonaalne protsess ja seetõttu võib juhtuda, et esimesel aastal-paaril ei märgata teise võimalikke psühholoogilisi või ka kehalisi vajakajäämisi. Siiski ei tasuks seetõttu ennast väga lõdvaks lasta, sest esmalt peaks ju keegi armuma ja suure armumise lõppemisel ei tohiks väga ka teist poolt ehmatada.

Keset õitsevat feminismi tundub olevat küllaltki pretensioonikas anda sisse tellimus ideaalsele naisele, kuid paraku tuleb vist sedapuhku julgus kokku võtta. Üritaksin allpool veidigi kirjeldada neid meestepoolseid ootusi oma partneri suhtes, mis on minu pikaajalisest tööst seksuoloogina pinnale ujunud ja meelde jäänud. Mõned neist on inimesele kaasa antud, kuid mõningaid saab muuta või ehk veidikene maskeerida.

Juuksed: Ihaletakse blonde ja samavõrd brünette. Eelistused selles osas on kaunis ettearvamatud ning muutuvad ka üksikisiku jaoks. Võiks ju leida mingi vahevariandi, kuid näiteks punane mõjub paljudele meestele õõvastavalt ja pigem tõukab eemale.

Juuste pikkuse puhul erutavad mehi äärmuslikud variandid, s.o pikad või siis hästi lühikesed juuksed. Lokkide suhtes tundub valitsevat indiferentne suhtumine. Pats mõjub stimuleerivalt osale meestele, kuid seda vaid seksuaalses situatsioonis ja teatavates asendites. Rasvapead ei meeldi kellelegi.

Lõhn: Inimesel on olemas feromoonid, s.o lenduvad ained, mis mõjuvad seksuaalset tähelepanu äratavalt. Oleks arutu raiskamine neid oma ihult täielikult pesemisega teisaldada või üle pingutada väga intensiivse parfüümiga (mis tegelikult võib olla ka partnerile mittevastuvõetav). Tubli ja põhjalik pesemine tund-paar enne seksimist oleks OK. Sile ja mõnus nahk on asjakohane, kuid kreemi sisse ei tohiks ennast uputada. Kindlasti tuleks vältida kamprilõhnalisi "vanainimesesalve".

Jalad/varbad: Enamik mehi on pikkade jalgade klubis. Kui loodus ei ole piisavalt pikki jalgu kaasa andnud, annab veidike ju opereerida kontsakõrguse ja sukkade värviga. Mõnel juhul ei oleks liiast ka veidikene reiepekist armastuse altarile ohverdada.

Kindlasti on jalakarvadel mingi suur ja sügav mõte (siin ei pea ma silmas žiletitootjaid), kuid meeste jaoks jääb see mõnevõrra häguseks – karvaste jalgade eelistamine jääb täna pigem seksuaalhälbe rubriiki.

Lakitud ning hoolitsetud varbaküüned loovad meeleolu. Kasimata jalad, nagu ka peeretamine ja röhitsemine, ei ole naise juures kohe kuidagi innustav, kuigi endale mehed alati neid ihumõnusid ei keela.

Käed: Hea maniküür ja sobilik küünevärv on ikka kohased. Ülipikad küüned, sõltumata nende saamisviisist, kipuvad jätma külmaks.

Rinnad: Peaksid nägema välja sellised, et nende algne funktsioon (piimanäärmed) ei oleks esimesel pilgul hoomatav. Sündsad on väikesed, keskmised ja suured. Väga väikeste rindade korral aitab kirurgia, kuid ilulõikusest odavam on mees, kes on just sinu rinna fänniklubis.

Suguelundid: Mitmed naised on murelikud suhteliselt suurte väikeste häbememokkade pärast. Reaalselt ei ole mulle ükski mees väitnud, et see oleks neile probleem – mõned on hoopis öelnud, et see pigem erutab neid.

Häbemesoengu suhtes kipuvad eelistused olema minimalistlikku laadi, kuid selle suve moega ei ole ma veel kursis.

Ihukaunistused: Neid mehi, kes väidaksid, et nende iharust tõstab kulmust, ninast või muust näokolju osast läbi keeratud polt, on suhteliselt vähe. Samas on mõni ilmutanud erootilist huvi keele, naba või ka väliste suguelundite kaunistuste vastu. Üldine arusaam on see, et liiga palju polte tekitab pigem küsimusi vaimse tervise suhtes.

Hästi paigutatud ja suhteliselt diskreetsed tätoveeringud on mitmete jaoks mõjunud erutavalt. Oletan, et mingil hetkel minetab asi parteri jaoks oma uudsuse ning samuti hakkab see umbes 81. eluaastast ehk tunduma veidi naeruväärne, mistõttu soovitaksin pigem ajutisemat laadi ihutrükiseid.

Meik: Lubjaproovidele eelistatakse vaatamata onkoloogilisele valvsusele siiski mõnusat päevitust. Mehed märkavad kaunis vähe ja seepärast ei tõtta nad ka hindama ripsmete pikkust (eeldusel, et see ei mõju grotesksena). Huulevärv ei tohiks meenutada veritsevat haava näos.

Otse loomulikult on peale ülaltoodu mehe köitmiseks naiste käsutuses terve rida käitumuslikke võimalusi ning lisaks veel garderoob, kuid esmalt tuleks ju esmane kontakt saavutada.

Siin meenub ütlemine, et tahta võib kõike, aga andjal peab ka aru olema. Meeste endi valmidus ennast muuta on suhteliselt kesine ja seetõttu peavad naised paraku oma võlusid doseerima, jaotades neid arukalt pedagoogiliste ja seksuaalsete eesmärkide vahel.

Viimased aastad on näidanud, et mitmete naiste eelistus on üks-kõik-mis-kuid-mitte-eestlane. Kindlasti juhib neid kohati kohalike taatide defitsiit, kuid vahest käsib ka bioloogiline ratsionaalsus võimalikult kaugelt enda traditsioonilisest levialast järeltulijatele isa otsida. Mõnelgi juhul võidab võõramaine armastus patriootilised tunded. Mitmed TÕELISED EESTI MEHED rabavad Soomes tööd ja kodus viina, kurtes järgmisel hommikul oma rasket saatust. Naabertalus ootab samal ajal kaunis piiga, kes tema saatus hoopis olla võiks.

Tundub, et meil on arvestatav hulk mõlema soo esindajaid, kes ei ole seni osanud ennast kellelegi meeldivaks teha või siis hoopis lasta ennast märgata. Kui suhtlemisoskused oleks korras ja mõtted peas selged, õnnestuks peale kohalike heaolu saavutamise ka terve rida matkahimulisi koju jätta. Edasi oleks ehk vaja veidi initsiatiivi ning miks mitte ka ennast mõõdukalt käepäraste vahenditega veidi tuunida.