Skip to main content

Üliõpilased ja demokraatia. Joonas Pärenson

Eestis räägitakse ja vaieldakse juba pikemat aega valitsusväliste organisatsioonide ühiskondliku rolli teemal. Neil tuhandetel kodanike organisatsioonidel on kõigil oma arvamus Eesti ja maailma asjadest. Iseorganiseeruvad grupid, liikumised ja üksikisikud püüavad väljendada oma tõekspidamisi ja luua solidaarsust ühiskonnas. Üks peamine vahend on diskussioonide algatamine ning riigi ja demokraatia kitsaskohtadele viitamine.

http://www.yliopilasleht.ee/825

Üliõpilaste oluline roll ühiskonnas

Eestis on ligemale 70 000 üliõpilast, kes moodustavad märkimisväärse osa ühiskonnast. Kuid mida suudavad üliõpilased lisada demokraatiale ning millist kasu saab ühiskond aktiivsetest kodanikest? Miks on oluline, et riik ja ülikool soodustaksid aktiivsete kodanike teket? Kas riik on üldse huvitatud aktiivsetest kodanikest?

Üliõpilased ja üliõpilasliikumine on ajast aega erinevates ühiskondades keskne kodaniku­ühiskonna jõud olnud. Kodanikeühendustel on vajaduse korral võime inimesi isegi revolutsioonilisele tegevusele mobiliseerida. Tasub meenutada 90ndate algust, mil tänu kodanikeühendustele, sh tudengiorganisatsioonidele, suudeti vastu seista mitmele põhimõttelisele otsusele ning kujundati märkimisväärselt ajalugu. Eesti praeguse kodanikuühiskonna võrdlus arenenud demokraatiaga riikidega on kahetsusväärne. See on nüüdisaegse Eesti demokraatia kõige nõrgem lüli. Kuid kas süüdi on inimesed, riik või miski kolmas?

Üliõpilased on tihti protestide ja poliitilise tegevuse keskmes. Näiteks 1968. aastal võitlesid Saksa, Prantsuse ja Ameerika Ühendriikide tudengid Vietnami sõja vastu. Nad ei protesteerinud mitte ainult sõjategevuse, vaid ka vananenud arusaamade ja jäiga ühiskonnakorralduse vastu. Tudengid olid need, kes julgesid välja öelda ja kritiseerida. Õige pea liitusid nendega ka teised ühiskonna grupid.

Tänapäeva Eesti üliõpilases on pandud idanema ükskõiksus ning individualism, sest tudengeid ei väärtustata ega usaldata. Tuginedes Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) 2006. aasta sotsiaal-majanduslikule uuringule, käib 60 protsenti üliõpilastest õpingute kõrvalt tööl. See ei ole mitte valik, vaid kohustus, sest elu nõuab elamist ja õppemaks vajab maksmist. Seega ei jäägi aega, et seista kogukonna huvide eest või mõelda sellele, kuidas meil kõigil oleks riigis hea elada. Tekib küsimus, kas seda tehakse taotluslikult. Kui üliõpilane, kes peaks olema kriitiline kodanik, on hõivatud muude tegemistega ja seda mitte vabatahtlikult, vaid sunnitult, siis saabki rahulikult riiki juhtida ning teha asju, mis pähe tulevad. Selline mulje jääb igatahes küll.

Üliõpilasliikumine Euroopas

Esimene Euroopa tudengite ühtne riigiülene tegevus leidis aset 1982. aastal, mil rajati WESIB (Lääne-Euroopa Tudengite Informatsiooni Büroo), mille eesmärk oli vahendada infot tudengiorganisatsioonide ja tekkinud rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Kuna tollal puudus rahvusvaheline kõrghariduspoliitika, siis ei olnud konkreetseid osapooli, kelle tegevus mõjutaks kõikide riikide tudengeid korraga.

Kõrghariduspoliitiline olukord muutus aga kardinaalselt 1999. aastal Bologna deklaratsiooni allkirjastamisega, millega 29 riigi ministrid otsustasid hakata looma ühtset Euroopa kõrgharidusruumi. WESIB oli selleks hetkeks nimest kaotanud lääneriikidele viitava W-tähe ning omandanud poliitikakujundamise pädevuse. Seega ajaks, mil Euroopa riigid otsustasid hakata kõrghariduses ühtselt tegutsema, oli tudengite häälel olemas tugev ja suutlik organisatsioon, mis asus kõrghariduse kujundamises jõuliselt kaasa rääkima. Tänaseks on ESUl (European Student Union) 51 liikmesorganisatsiooni 37 riigist.

EÜL võeti ESIBi liikmeks 1995. aastal ning on kujunenud seal väga tugevaks kaasarääkijaks kogu Euroopa kõrghariduse osas. Praeguseks on tudengid Euroopa tasemel üks jõulisemaid poliitikakujundamise osapooli kõrgharidusküsimustes. Ministrite kohtumine Bergenis 2005. aastal näitas, et tudengid olid kõige informeeritum osapool nii delegatsioonidesiseselt kui ka -vaheliselt. Tudengite tihe rahvusvaheline koostöö on see, mis teeb kogu liikumise väga tugevaks. Pealegi sagenevad aina üliõpilaste väljaastumised nii endi kui ka teiste ühiskonnaliikmete kaitseks.

Üliõpilasomavalitsuste roll

Kõik ühes kõrgkoolis õppivad tudengid moodustavad selle kõrgkooli üliõpilaskonna. Eestis varieeruvad üliõpilaskondade suurused 100st kuni 17 000 tudengini. Seega on oluline, et igas kõrgkoolis oleks olemas selle üliõpilaskonna huve kaitsev üliõpilaste omavalitsus (üliõpilasesindus või muu selline organ). Nende eesmärk on öelda, mis neid huvitab ja mis mitte. Peale selle saadakse seeläbi esimesed teadmised ja kogemused seoses demokraatia, teiste eest seismise ning ühiste eesmärkide nimel võitlemisega.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsioonid peavad olema piisavalt legitiimsed, et nad oleksid võimelised mobiliseerima üliõpilasi, kui nende õigusi ja huve on ähvardatud. Üks kõige märkimisväärsemaid näiteid on tudengite protest 1966. aasta mais Flandrias, kui üliõpilased nõudsid, et noori tuleks ühiskonnas rohkem kaasata. Tuhanded üliõpilased protesteerisid tänavatel, loengud ja eksamid jäid ära, sest tuli taastada sotsiaalne stabiilsus ja kord. Julge väljaastumine tõi ka positiivseid tulemusi.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsiooni ülesanne on võidelda selle nimel, et kogu kõrghariduspoliitika oleks demokraatlik. See tähendab, et kõigil oleks sotsiaalsest taustast või staatusest olenemata ligipääs kõrgharidusele.

Igas ühiskonnas on ohu märk see, kui kõrgharidust saavad omandada ainult „väljavalitud”. Pikemas perspektiivis võib see tekitada ühiskonnas väga suure sotsiaalse lõhe ning võimu koondumise väikse eliidi kätte. Seega tuleb igasuguste selliste piirangute vastu neid ennetades võidelda.

Üliõpilaste kaasamine ei tohi jääda ainult paberile, see peab kuuluma nii kõrgkooli kui ka riigi loomuliku ja igapäevase juhtimisstiili juurde.

Üliõpilaste ühendus peab ka ülemaailmse heaolu ja arengu teemadele keskenduma. Inimõiguste rikkumine ja demokraatia puudumine peab olema iga tudengi mure.

Me näeme üsna tihti, kuidas tudengiorganisatsioonid korraldavad arenenud riikides üritusi ja aktsioone, et juhtida tähelepanu teiste riikide probleemidele. Üliõpilasühendused saavad osutada ühiskonna valupunktidele erinevatel tasemetel ja tulemusrikkalt pakkuda erakordset tuge. Olgu selleks siis kas või raha kogumine kellegi abistamiseks.
Rahvusvahelisel tasandil on äärmiselt oluline teha koostööd ning näidata üles solidaarsust. Tuleb toetada tekkivaid tudengiorganisatsioone teistes riikides, kus poliitilise või mõne muu faktori tõttu ei soosita kodaniku­aktiivsust.

Eesti tudengiorganisatsioonid on hakanud aina rohkem kaasa rääkima Euroopa kõrgharidusküsimustes. Samuti ollakse abistajad riikides, kus kodanikuaktiivsus alles esimesi samme astub.

Kokkuvõttes võibki öelda, et tudengiorganisatsioonid parandavad haridus- ja sotsiaalteenuste kvaliteeti, võimaldades uusi alternatiive ja tunduvalt suuremat valikuvabadust. Selline alternatiivide pakkumine on igati vajalik, kuna arvestab teatud erivajadusi ja eelistusi ning aitab katsetada uute mõtetega.

Demokraatia ja kultuur

Eesti on nüüdseks juba üle 17 aasta olnud taas iseseisev riik. See areng on meile näidanud, et erinevad institutsioonid ja seadused on olulised, aga mitte piisavad funktsioneeriva demokraatia eeltingimused. Demokraatlik ühiskond saab toimida ainult siis, kui see on ehitatud demokraatlikule kultuurile.

Valimisaktiivsuse erinevus oleneb suuresti riigist, regioonist ja valitsemistasemest. Osavõtt parlamendivalimistest näib meid pea iga Euroopa riigi puhul šokeerivat. Demokraatiast on kujunemas enamuse diktaadi vorm, mis tähendab, et tegemist on hästi organiseerunud vähemusega, mis juhib riigi käekäiku. Viimastel riigikogu valimistel osales alla poole elanikkonnast, mis peaks selgelt näitama, et inimesed on poliitikast võõrandunud.
Ka üliõpilaste esindusorgani valimistel on valimisaktiivsus madal. Keskmiselt annab üliõpilaste esindusorganile oma hääle 16–30 protsenti tudengitest. Ka mittehääletamine on valimistest osavõtt ning näitab igaühe valikut. Julgen aga väita, et iga kõrgkooli seesmine demokraatia on ühiskonna peegeldus, st kindlasti saame siinkohal paralleele tõmmata.
Mida rohkem saab üliõpilane või noor õpingute ajal kaasa rääkida oma elu korraldamises, seda kindlamalt aktiveerub ta ka ühiskonnas üldiselt. Tõuseb valimisaktiivsus, hakatakse otsima alternatiivseid võimalusi asju paremini teha ning räägitakse kaasa oma riigi kujundamises. Vabariigi 90. aastapäeval tuleks sellele eriti palju tähelepanu pöörata. On selge, et selline tahe ja valmidus ei teki üleöö, kuid alustagem sellest, et üksteist usaldame – nii kõrgkoolisiseselt kui ka ühiskonnas tervikuna.

Selleks aga, et diskussioon vähemalt üliõpilaste seas elavam oleks, on vaja tudengeid toetada. Tuleb ära kaotada kõrged õppemaksud ja kohustus käia õpingute kõrvalt tööl. Siinkohal võib väita, et töölkäimine on igaühe enda vaba valik. Kas ikka on? Iga endast lugupidav riik seda lubada ei saa!

Joonas Pärenson, Tallinna ülikooli üliõpilaskonna juhatuse esimees