Noored ei pea end inimkaubanduse riskirühmaks. Sirje Tohver

Õpetajate Leht. 25.04.2008.
Fookusuurimuse „Inimkaubandus ja prostitutsioon – kutse- ja kesk­kooliõpilaste perspektiiv” eesmärk oli saada teada, mida arvavad 17–20-aastased kesk- ja kutsekooliõpilased inim­kau­bandusest ja kuivõrd tunnetavad nad end riskirühmana.

http://www.opleht.ee//Arhiiv/2008/25.04.08/koik.shtml

Selgus, et inimkaubandus on noortele üsna kauge ja võõras probleem. Et vestluste keskseks teemaks osutus inimkaubanduse üks alaliik – prostitutsioon –, keskendub artikkel intervjueeritute sellealaste hoiakute ja stereotüüpide analüüsimisele.

Tauniv suhtumine
Nii noormeeste kui ka neidude hoiak prostitutsiooni ja prostituutidesse oli laias laastus negatiivne. Ühiselt tunnistati, et suhtumine sõpra või tuttavasse muutuks halvemaks ning võiks tipneda isegi läbikäimise vähendamisega, kui selguks, et viimane müüb oma keha. Neidude esmareaktsiooni prostituutide suhtes iseloomustavad kõige täpsemalt sõnad „ebanormaalsed”, „haiged”, „midagi väga valet tegevad inimesed”, „laisad” ja „rahahimulised”.
Et kõik tütarlaste rühmad väljendasid spontaanset vastikust, võib oletada, et tegemist on prostituudi stereotüübi väga lihtsustatud versiooniga. Pärast teema üle järele mõtlemist hakkas vestlustest välja kooruma loogiliselt seletavaid ja prostituute mõista püüdvaid põhjendusi sellele, mis ajendab naisi seksiärisse astuma. Üldisele ja väga lihtsustatud stereotüübile lisandusid sellised motiivid, nagu lihtsa väljapääsu otsimine, mugavuste jahtimine, (majanduslikud) eluraskused, riskipiirkonnast pärinemine, koduse kasvatuse puudumine, poolik haridus, madalad ambitsioonid, seniste toetajate kadumine või halbade sõprade tekkimine. Kuigi enamik nimetatud tunnustest sisaldab negatiivseid väärtusi, mis keskmise gümnaasiumi­õpilase või kutsekooli lõpukursuse noore väärtushinnangutega ei haaku, leidub nende hulgas ka selliseid, mis viivad intervjueerituid inimkaubanduse riskigrupiga samastumisele sammukese lähemale.

Stereotüübid visad kaduma
Prostituutide profiile luues nimetati ka selliseid potentsiaalseid oma keha müümisele viivaid tegureid, millega osalejad ise olid kokku puutunud (nt Ida-Virumaa kui riskipiirkond) või mis võivad ootamatult tabada igaüht (nt sõprade-toetajate kadumine, majandusliku kriisiolukorra tekkimine). Loogilise järeldamise ja argumenteerimise tulemusena loodud sihtrühmad vastavad rohkem tegelikkusele kui esmalt silme ette kerkinud kujutluspilt „tüüpilisest” prostituudist. Neist võib kaudselt välja lugeda, et prostitutsioon ei olegi tavalisest noorest sedavõrd kaugel seisev nähtus.
Kutse- ja keskkoolinoored ei leia siiski, et just nemad kuuluvad inimkaubanduse riskirühma. Isegi siis, kui oldi põhjalikult analüüsinud võimalikke prostituudiks hakkamise tagapõhju ja välismaale tööleminekuga seotud ohte, leiti, et pigem tuleks sellest teemast rääkida nooremate, rumalamate ja naiivsematega, sest nende endi ohtusattumine on peaaegu välistatud.
See näitab, et üleüldine stereotüüp laiskadest, rahahimulistest, ebanormaalsetest jmt prostituutidest ja enese selge vastandamine neile on visa kaduma.
Stereotüübi laiendamisest ja hoiaku muutumisest sõltub, kuidas noored riske tajuvad ning milliseid otsuseid vastu võtavad. Kui vaesest regioonist pärit ja välismaale lihtsa vaevaga palju raha teenima minev nooruk end mingilgi määral ohustatuna ei näe, võib see viia ettevaatusabinõude vältimise ning valede otsuste tegemiseni.
Üks näide stereotüübist kinnihoidmisest on see, kui usutakse, et prostituudiks olemine on koristajaametiga võrdselt madala mainega, ent palju lihtsam rahateenimisvõimalus. Seega otsustatakse kahe „halva” vahel valides selle kasuks, mis arvatakse olevat füüsiliselt lihtsam ning kus saab halva mainega tööd teha teiste eest varjatult.
Ka prostituudi teenuste tarbija koh­ta levivad kindlad stereotüübid.

Seksiost üldiselt aktsepteeritud
Noormehed pidasid seksi ostjaid täiesti tavalisteks, normaalseteks ja aktsep­teeritavalt käituvateks meesteks. Nad suhtusid prostituudi juures käimisse kui levinud meelelahutusse, heaks va-
helduseks rutiinile, ega välistanud se-da ka enda tulevikku silmas pidades.
Neidude esialgne hoiak oli poiste omast märksa negatiivsem, sisaldades viidet n-ö kergema tee valimisele, ent siiski meeste käitumist õigustav („meestel ongi naistest suuremad seksuaalvajadused”, „prostituutide külastamine hoiab pereelu korras”). Pärast mõningast arutelu jõuti ka prostituudi kliendist rääkides esialgsete stereotüüpide lahtivõtmiseni ja nimetati kaheksa motiivi: püsipartneri puudumine, ekstreemsed soovid, vahelduse otsimine, kiire elutempo, meelelahutus, alkoholijoove, eakaaslaste surve ja enesekehtestamine raha abil. Need vastavad rohkem tegelikkusele ning võimaldavad näha enam seoseid praeguste koolipoiste ja tulevaste potentsiaalsete seksiostjate vahel. Väga lihtsustatud seksiostja stereotüübi hoidmine tähendaks, et noormeeste heakskiitev suhtumine prostituutide kasutamisse viiks nende klientide taastootmiseni. Seda kinnistaks neidude arvamus, et meestel ongi loomu poolest kõrgemad seksuaalvajadused kui naistel ning seega on parema võimaluse puudumisel või koduste pingete ärahoidmiseks bordellides käimine isegi õigustatud.
Prostituutide külastamine saaks hoogu juurde kahel põhjusel: esiteks lähtuvalt sellest, et stereotüübi kandja teab enda kohta käivaid stereotüüpe ning püüab käituda neile vastavalt, teiseks selle tõttu, et konkreetsele käitumisele pidevalt antav tagasiside mõjutab tegutseja hoiakut nimetatud käitumise suhtes. Kui mehed on teadlikud, et naised näevad neid suuremate seksuaalsete vajadustega ja aeg-ajalt sellist meelelahutust otsivatena, motiveerib see neid sellekohast käitumist jätkama. Teisalt „kiidavad” noormehed üksteist prostituutide juures käimise eest, mis samuti stimuleerib mainitud käitumist kordama. Siit järeldub, et noored ei näe prostitutsiooni esmajoones kui naistevastast vägivalda, vaid kui ühiskonnas teatud vajadusi rahuldavat loomulikku nähtust.

Raha meelitab
Välismaale tööleminekusse suhtusid kõik intervjueeritud positiivselt. Peamine motiveerija on ootus teenida palju raha, kusjuures venekeelsed noored väljendasid eriti selgelt, et kõrge palga nimel oleksid nad valmis tegema peaaegu igasugust tööd. Kui enamik noori arvas, et inglise keelega saab kõikjal maailmas hakkama, siis osa vene neide eristus teistest, uskudes, et kohaliku keele õppimine läheb väga kiirelt ning ainult töö eesmärgil välismaale minnes ei olegi vaja keelt osata.
Sarnaselt Pajumetsa 2002. a tehtud uurimusega pidasid fookusgruppides osalenud kõige turvalisemaks minna välismaale tööle tuttavate soovitusel. Samas ei välistata võõrasse riiki omal käel tööd otsima minekut. Töölepingu puudumist aktsepteeritaks juhul, kui töökoht asub Eestis või lähiriikides, selle on muretsenud mõni tuttav või kui palk on väga hea.
Socio uurimus kinnitas Pajumetsa järeldust, et noored on valmis välismaale töölemineku võimalusest üsna kergekäeliselt kinni haarama, tajumata enda kuulumist inimkaubanduse riskirühma. Tõsi, Ida-Virumaa noored näevad ennast oma päritolupiirkonna tõttu inimkaubitsemisest veidi rohkem ohustatuna, samas on nad teistest riskialtimad. Riskirühmaks olemist suurendab ka stereotüüpne mõtlemine „kahtlastest kuulutustest”, mis paneb valvsust kaotama vähem läbinähtavate värbamisskeemide suhtes.
Teoreetilised teadmised, kuidas end ohtu sattumise eest kaitsta, noortel küll on, kuid tõenäoliselt neid eriti ei kasutataks. Mõlemas uuringus ilmnenud töölepingu olemasolu alahindamine ja ainult inglise keelega hakkama saamise ületähtsustamine on ohu märgid, millele tuleks ennetustegevuses erilist tähelepanu pöörata.
Socio uuringukeskuse materjale