Elu vanadekodus nõuab hingehinda. Autor: Anneli Aasmäe

Vanadekodu kuumaksu tasumiseks on mõni vanur pidanud müüma nii maja, suvila kui auto, ent omavalitsuse toeta jääks enamik eakatest hooldekodu ukse taha.

http://www.maaleht.ee/2008/06/12/uudised/585-elu-vanadekodus-nouab-hingehinda

Kui Ellen Lillevälja, 78 aastat vana, oma pea päikese ette sätib, sulavad tema haprad pilvevalged juuksed taevast langevate kiirtega ühte. Eakas naine elab kuuendat aastat Oru vanurite kodus Harjumaal, mille keskmine kohatasu on 4500 krooni kuus. See on madalaim kogu Eestis.

81aastase Laine Miileni juuksed on sama heledad ning käed sama kortsulised nagu Ellen Lilleväljal. Aga tema elab Hageri hooldekodus, kus igakuine tasu küünib 12 000 kroonini kuus. Ja see on üks Eesti kõrgemaid.

Lillevälja pension on 3910 krooni, Miilenil ligi 5000. Kust võtavad nemad ning lisaks neile veel ligi 5000 vanadekodus elavat inimest vajaliku rahasumma, et oma elu lõpuaastad soojas ja puhtas toas veeta? Eriti kui arvestada, et ehkki keskmine pension on praegu 4560 krooni, saab osa eakatest ainult minimaalset vanaduspensioni ehk alla 3000 krooni kuus. Ning keskmine kohatasu Eesti 119 üldhooldekodus on 6734 krooni.

"Nii suurt pensioni, et see kohatasu ära kataks, pole meie maja elanikest mitte kellelgi," nendib Ida-Virumaa Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe. Kümnetest teistest vanadekodudest kõlab täpselt samasugune tõdemus. Vaid mõnes üksikus asutuses on põhjust teistmoodi vastata.

Raha kinnisvara müügist

Näiteks Tallinnas asuvas, kuni 17 000kroonise kohatasuga Merivälja pansionis elab paar eakat, kelle pension ja muud säästud kokku võimaldavad iga kuu vajaliku summa välja käia. Pansioni direktori Tiina Saarmaa sõnul on tegu välismaal elanud eestlastega. Kogu elu Eestimaal elanud inimestel nii palju raha pole, tõdeb Saarmaa.

Sealsamas Meriväljal on ka asukaid, kes müüsid hooldekodusse tulles oma kinnisvara – üks kolmetoalise korteri Tallinna südames, teine maja Nõmme linnaosas. Elame seni, kuni rahast kohamaksu tasumiseks jätkub, on nad Tiina Saarmaale lubanud. Ja on ka selliseid, kes üürivad oma korterit välja ning rendirahaga pansionis toa lunastavad.

Ka Hageri hooldekodus elav Astrid Strauž kuulub nende väheste hulka, kes pole pidanud kelleltki kohatasu maksmiseks abi küsima. 79aastane proua müüs oma kolmetoalise korteri, suvila, auto ja garaaži ning on pensioni appi võttes saanud juba viis aastat suurepäraste elamistingimustega hooldeasutuses veeta.

"Mu abikaasa suri ja kolmetoaline korter jäi mulle kohutavalt suureks," põhjendab Astrid Strauž müügiotsust. "Pealegi polnud ma kunagi majanduslike asjadega tegelnud ja tervis oli siis üsna vilets – nii otsustasingi, et tulen parem hooldekodusse."

Söakas naine on veendunud, et kinnisvara ja auto müügist saadud rahast piisab tema elupäevade lõpuni ning ta tunneb uhkust, et ei pea Ameerikas elavalt lapselt kohatasuks lisaraha küsima. "Hea tunne, et saan ise hakkama," lisab kogu elu matemaatikaõpetajana töötanud Strauž.

Aga lõviosal eakatest pole võimalik sellist uhkust tunda – nemad peavad oma lastelt või teistelt lähedastelt lisaraha küsima. Perekonnaseaduse järgi on täiskasvanud pojad ja tütred kohustatud oma töövõimetut, ent abi vajavat vanemat ülal pidama ning kui võimalik, siis nad seda enamasti ka teevad. Kuid esineb erandeid.

"Mõnikord pole lastel raha kuskilt võtta ja nad saavad ise vallalt toetust," nendib Tartumaal asuva Uderna hooldekodu juhataja Anne-Aime Soeson.

Ning mõnikord pole lapsed nõus oma vanemat üleval pidama. Nii räägib Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe vanakesest, kes elas nende katuse all lihtsalt võlgu. Hageri hooldekodu juhataja Urmas Soomere mäletab aga memme, kelle lapsed elasid välismaal ja leidsid, et Eesti riik peab nende ema eest hoolitsema. "Nad jäid umbes paarikümne tuhandega meile võlgu ja seda raha ma ei loodagi enam tagasi saada," tõdeb Urmas Soomere.

Vallad maksavad juurde

Ent vanadekodude juhatajad kinnitavad, et suurel osal nende hoolealustest polegi lapsi ega teisi lähemaid sugulasi, kes võiksid rahaga aidata. Näiteks Ida-Virumaal asuva 48kohalise Vahtra hooldemaja elanikest on lapsed ainult neljal. Siis tuleb appi kohalik omavalitsus, kes maksab puudujääva osa oma kukrust kinni. Ja enamik eakatest just tänu koduvalla või -linna toetusele hooldekodus elada saabki.

"Vald maksab inimesele juurde keskmiselt 2500-2800 krooni," arvutab Vahtra hooldemaja juhataja Helle Rebane, kelle sõnul pole omavalitsustega raha laekumise suhtes iial mingeid probleeme olnud. "Kui on vaja, siis makstakse," lisab Rebane.

Viimaste andmete järgi ehk tunamullu moodustas kohalike omavalitsuste makstav summa kogu hooldusteenuse maksumusest 43 protsenti ehk 131 miljonit krooni. 55 protsenti ehk 167 miljonit krooni pärines vanuri enda, tema pere või eestkostja rahapungast.

Aga kallimate kohatasudega hooldekodudesse kolivate vanurite eest peavad omavalitsused maksma ka kõrgemat raha ning siis võib kaup katki jääda. "Kõiki meile tulla soovijaid omavalitsused ei toeta," sõnab Merivälja pansioni direktor Tiina Saarmaa. "Neile öeldakse, et kui tahate nii kallisse kohta minna, siis vaadake ise, kuidas makstud saate."

On ka juhuseid, kui vanur saab rahalist abi mõnelt ühingult või heategevusorganisatsioonilt. Nii toetab üht Merivälja pansionis vanaduspõlve veetvat kultuuritegelast Eesti Kultuurkapital ja üht kirjanikku vähetuntud vene ühing. Kahe Hageri hooldekodu elaniku kuutasu on aidanud maksta soomepoiste ühendus ja üks spordiorganisatsioon.

Harjumaal asuva, Eesti uusima hooldekodu Villa Benita elanike rahamurede leevendamiseks on hooldekodu töötanud välja erinevaid paindlikke maksesüsteeme. Näiteks võib inimene Villa Benitasse kolides teha suurema sissemakse ning vastavalt summa suurusele on tema edasised kuutasud tavapärastest tublisti väiksemad. Kui inimene lahkub elust enne, kui sissemakstud raha kasutatud, makstakse ülejääk tema lähedastele.

Koostöös Seesam Kindlustusega on Villa Benital ka vanusest lähtuvad paketid – nende alusel maksab klient teatud summa kindlustusele, kes tagab tema eluaegse ülalpidamise hooldekodu katuse all.

Villa Benita juhatuse liikme Terje Krossi sõnul leidub selliseid inimesi küll, kes saavad paarisaja tuhande krooni suuruseid sissemakseid teha.

"Päris paljud on neid võimalusi kasutanud," tõdeb Kross.

Mis on hinnakääride – ühe hooldekodu 4000 krooni teise rohkem kui 10 000 vastu – põhjuseks? Lihtsaim vastus näib olevat omandivorm, sest erakätes olevad hooldekodud peavad end suuresti ainult kohatasudest ära majandama.

Läbipaistmatud hinnad

Ehkki kõrgeimate kuumaksudega torkavad silma tõepoolest eraomanduses vanadekodud, on nende hulgas ka selliseid, kus kuumaks jääb alla 7000 krooni. Sestap tunnistab ka sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kull, et on raske öelda, kas omandivorm hinda mõjutab.

"Pigem on probleemiks see, et hinnad ei ole alati läbipaistvad ega anna infot tegelike kulude üle," tõdeb Sõmer-Kull. "Väikestes omavalitsustes on osa kuludest varjatud, näiteks juhib hooldekodu valla sotsiaaltöötaja või raamatupidamist teeb vald ise või on vald ruumid tasuta kasutusse andnud. Eraorganisatsioonid peavad oma kulud väga selgelt hinna juures välja tooma ja seetõttu võibki tunduda, et nende hinnad on kõrgemad."

Mõni hooldekodu asub vanas mõisahoones, mille karniisid on pudenemisohus ja kulunud trepid kepiga sammujatele liiga järsud. Mõnes moodsas, spetsiaalselt hooldekoduks ehitatud hoones rõõmustavad elanikud lifti ja sauna üle, reguleeritavatest vooditest rääkimata.

Odavaima kuutasuga Oru vanurite kodu asukad elavad aga lasteaiaga samas majas, mille kitsastes koridorides ei mahu kaks ratastooli teineteisest mööda ning kus tõsisemate tervisehädadega inimesi vastu võtta pole võimalik. 5600kroonise kohamaksuga Iisaku hooldekodu tegutseb aga 1924. aastal elumajaks ehitatud ahiküttega hoones.

"Meil on väike maja ning majanduskulud väiksemad," põhjendab Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe suhteliselt madalat hinda. "Meie majas pole eurotingimuste järgimine võimalik, seetõttu ei saagi suuremat tasu nõuda."

Samas tõdeb kaasaegsete elamistingimuste eest kuni 12 000 krooni küsiva eraomanduses oleva Hageri hooldekodu juhataja Urmas Soomere, et tegelikult peaks nende kuutasu olema tunduvalt kõrgem.

"Tundub, et hind on suur, aga hea teenuse pakkumisel jääb sellest mõnikord karjuvalt väheks," nendib Soomere. "Meie sissetulek koosnebki ju ainult kohatasudest."
Kuutasu küünib kümnetesse tuhandetesse kroonidesse

• Eestis on 119 üldhooldekodu, kus kokku 4970 elanikku.
• Hooldekodude keskmine kohatasu on 6734 krooni.
• Kõrgeimad kuutasud:

Villa Benita (Harjumaa) – alates 13 500 kroonist
Merivälja pansion (Tallinn) – 9600–17 000 krooni
Rannapere pansionaat (Harjumaa) – 8300–12 700 krooni
Hageri hooldekodu (Raplamaa) – 9000–12 000 krooni
Lõuna-Eesti haigla hooldusosakond – 9000–11 400 krooni

• Madalaimad kuutasud:

Oru vanuritekodu (Harjumaa) – 4000–5000 krooni
Tihemetsa hooldekodu (Pärnumaa) – 4500 krooni
Samaaria Eesti Misjon (Hiiumaa) – 4600 krooni
Vändra hoolekandekeskus (Pärnumaa) – 4750

• Eesti keskmine pension on 4560 krooni
• Minimaalne vanaduspension on 2675 krooni
• Rahvapension on 1913 krooni