Skip to main content

Isade süda tilgub lapsest eemal oldud aja pärast verd. Sandra Maasalu, reporter

Naine kolis välja ja võttis lapse kaasa, kõige hullem, kui teadmata kohta välismaale. Last ta ei näita, kuid alimente küsib küll. Paljude isade suurim mure ongi, et nad maksavad küll toetust, kuid on jäetud ilma õigusest näha oma last.

Postimees: 05.07.2008 http://www.postimees.ee/?id=18916

Praegu suurema osa ajast Soomes töötav Jaan (34, nimi muudetud – toim) jäi oma esimesest tütrest ilma pärast seda, kui oli teda kuus aastat üksi kasvatanud.

Siis tuli naine ja varastas lapse hoovi pealt ära.
Varem oli paar aastat koos elatud. «Olime noored ja rumalad, mina olin maalt pärit poiss, naisterahvas Tallinna beibe,» kirjeldab Jaan. Ühel hetkel koliski naine Tallinna tagasi, laps jäi Jaanile.

Kuue aasta pärast mõtles naine ringi. Jaan andis asja kohtusse, et tütart tagasi saada. Kohus otsustas, et kuna laps on hetkel ema juures, siis sinna ta ka jääb, tõdeb Jaan kohtu vigasele loogikale viidates.

Kohus naisele alimente tookord ei määranud. Isa-ema leppisid kokku, millal isa last näha saab, ja Jaani sõnul alguses kõik toimis. «Viimane kord plika tuli ja nuttis, et ta ei taha enam Tallinna minna,» sõnab Jaan. See oli viimane kord, mil mees oma tütart nägi, ja nüüdseks on sellest möödas kolm aastat.

Jaan on tüdrukut portaali Rate kaudu otsinud ja talle seal kirjutanud. «Jutt on kuidagi maru ülbe. Laps ei räägi sellist juttu,» ütleb ta saadud vastuse kohta kurvalt.

Teise naise ja tütrega juhtus Jaanil peaaegu samamoodi. Esimest korda kolis naine välja neli aastat tagasi, võttes lapse kaasa. «Esimesel kuul helistas juba jurist, et kus alimendid on,» märgib Jaan. Kahe aasta pärast tuli naine koos lapsega tagasi.

Nii aga asi ei jäänud. Naine otsustas uuesti lahkuda. «Viis lapse minu vanemate juurde ja helistas, et kolis välja,» kirjeldab Jaan. Nüüdseks on ta tütart kaks aastat ise kasvatanud. Lapsega on kogu aeg kohtunud ka ema, kuid lapsele toetusraha maksnud pole. «Hea kui plikale jäätistki ostab,» ütleb Jaan.

Nüüd, kui tüdruk kooli minemas, nõuab ema teda enda juurde. «Ütlesin, et ega ta mingi mänguasi ole,» ütleb Jaan. Ilmselt tuleb jalge alla võtta kohtutee. Jaan ei ole enda sõnul last kindlasti nõus ära andma. «Kasvatasin, saan hakkama, pole probleemi. Niimoodi tilgutada, et võtan ära, annan tagasi, pole mõtet,» on mees veendunud.

Lapse huvid esikohal

Ta tunnetab, et üldlevinud seisukoha järgi on mehed «pahaks» pooleks. «Eesti riigis on praegu niimoodi, et isadel suurt sõnaõigust lapse suhtes pole,» tõdeb mees.

Ka Peetri (46, nimi muudetud – toim) suurim mure on, et ta ei näe oma väikest last. «Minu meelest on esmane lapse huvi suhelda oma mõlema vanemaga ja elada turvaliselt, kui aktsepteerime, et mõlemad vanemad on võrdsed.»

Kogu seadustik, mis käsitleb laste teemat, lähtub lapse huvidest. «Laps armastab nii ema kui isa ega tohiks olla selleks objektiks, kelle abil vanemad klaarivad oma suhteid,» sõnab Peeter. «See on põhiline, et makstakse kätte ja nõutakse suurt summat alimente,» iseloomustab Peeter paljude naiste käitumist.
Kuna ta ei tea täpset aadressi, kus tema laps välismaal elab, ei saa ta pöörduda sealsesse lastekaitsesse ega Eesti kohtusse.

Ta on palganud parimaid advokaate, et saavutada regulaarseid kohtumisi oma lapsega, kuid nende pakutud lahendused pole olnud pädevad.

Riigi tegevus pole piisav

Kohus on Peetri sõnul äärmus ja pikaajaline manipulatsioonide tander. «Miks peab isa kohtus aastaid tõendama, et ta tahab lastega kohtuda, kui see on ta seaduslik õigus?» küsib ta.
Lastekaitsest ei ole Peeter abi leidnud, sest sealne spetsialist püüdis tema sõnul pigem teemast vabaneda.

Peeter pakub lahenduseks nn lapsega suhete jätkamise tuba, kus lapsega kokkusaamise võimaluse kaotanud vanem saab uuesti alustada suhtlemist oma lapsega. Kohal oleksid turvamees, psühholoog, lastepsühholoog ja lastekaitsetöötaja.

Peeter on seisukohal, et mõlemad vanemad peavad last materiaalselt toetama, ning taunib kohustustest kõrvalehiilimist. «Kui üks vanematest pole võimeline oma last toetama, siis peaks riik selle vanema asemele astuma ja riigi nõue pöördub tema vastu,» peab Peeter riigi praegust tegevust üksikvanemate laste toetamisel ebapiisavaks.

Jaak Urmet, rohkem tuntud kirjanikunimega Wimberg, on MTÜ Isade Eest initsiatiivgrupi liige ja kuulub samuti nende vanemate hulka, kes on oma lapsest lahutatud. Tema järeltulija elab emaga Luksemburgis.
Urmeti sõnul on piiriülesed suhted laste ja vanemate vahel Eestis seadustega täiesti reguleerimata. Kasutada saab vaid Haagi lasteröövi konventsiooni, mis on äärmuslik variant.

«Õigus oma last näha on paberil kirjas, aga kui lapse ema ütleb, et laps on haige, ei ole kodus või et ei anna, kui mees elatist ei maksa, siis puudub isal igasugune päästevõimalus,» tõdeb Urmet. Isade ühendus püüab tema sõnul murendada tava, et kohtus jääb õigus emale ja kõik põhineb ühe vanema suval.

«95 protsendil juhtudest määratakse laps emale, normaal­ses ühiskonnas võiks see suhe olla 70:30,» märgib isade ühenduse teine juhtfiguur Urmas Pardane. Tema sõnul on üksikisasid Eestis vähe, kuid kui palju täpselt, ei ole puuduliku statistika tõttu võimalik öelda. «See näitab, et ühiskonnas on asjad kreenis,» lisab Pardane tõsiselt.

Riik peaks kohtuta leppimist toetama

Eesti Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm on seisukohal, et paljuski omavalitsuse pädevuses olev lastekaitse tegevus on Eestis praegu kehvalt välja arendatud. Lõhkiläinud perede sidumiseks on tema sõnul üle maailma laialt levinud lepitusteenuse praktika, mida Eestis vähe kasutatakse. «Lepitusteenuse puhul aitab lepitaja inimestel emotsioonidest üle olla ja mitte tekitada traumasid lastele,» selgitas Tamm ja lisas: «Ega see kohtukull meid väga ei aita.»

Kuigi ka lastekaitsetöötaja võib täita lepitaja rolli, on Tamme sõnul selleks Eestis spetsialiste koolitatud juba 15 aastat. «Aga neile pole leitud eriti rakendust, sest seadus ei kohusta inimesi lepitust läbima,» kahetses ta. Tamme sõnul ei ole inimesed ka sellisest teenusest eriti teadlikud ning pole institutsiooni, kes selle kasutamise kinni maksaks. Ta pakkus, et seda võiks teha kohalik omavalitsus või sotsiaalministeerium.

Lepitajalt võiks Tamme sõnul abi saada nii see vanem, kes oma lapsest on lahutatud, kui see, kes soovib, et teine pool oma lapsele tähelepanu pööraks. Tee lepitaja juurde võib vanem Tamme sõnul leida lastekaitse kaudu. (PM)

Mõned kommentaarid:

 

emma: Lugedes kommentaare on asi kuidagi segane.On olemas emad ,kes kogu jõu ja energia lastele pühendavad ja isad kes samuti seda teha tahaksid.On emasid kes saavad justkui kergelt kätte suured summad lastele ja ise enda peale kulutavad ,ja isad kes jõuavad palgata kallid advokaadid ja nõustajad aga laste jaoks nagu midagi anda ei saa.Kõigile on justkui liiga tehtud ja ei oskagi nagu seisukohta võtta kelle poolt hoida.Tahaks nagu laste poole hoida ,aga ka enam aru ei saa,kas laps peaks tõesti isa juurde elama minema või olema ema juures.Minu arust on meil see juriidiline pool justkui nagu ameerikas igal ühel olgu aga advokaat.Aga me nagu ei ela ameerikas vaid eestis ja seega jääb peaaegu alati kannatajaks see kes ei jõua oma õiguseid rahaga ära osta.Praegu oleks nagu kõigil neil kes siin õnnetud ja hädas õigus õiglusele,aga pole ju.Kust tuleb viha ja pessimism ikka sellest sellest samast olukorrast,kui tunned et sul oleks õigus aga sinu õiguste peal tallatatakse ja meie lapsed jälgivad seda teraselt kuidas neisse suhtutakse ja kardan et tulevikus maksab see meile kallilt kätte.

» hhh: Minu esimese poja issi sai alimentideks 350 eeku kuus, mida siiani ei maksa:))
Nüüd poiss juba 15, mul uus mees, peres õed-vennad.
Poiss suhtleb pärisisa poolse vanaemaga, alles hiljuti käis tal maal külas. Küsisin siis pojalt, kas pärisisa ka nägi ja temaga rääkis. Poiss ütles, et nägi jah, "issi" istus autos ja vahtis vaikides niisama. Järgmine kord lubas poeg siis küsida, et mis vahid, töll. Mulle see suhtumine päris meeldib, igaühele tema teenete järgi: kasuisa on see, keda austatakse ja isaks peetakse:))
Jõudu,armsad üksikvanemad. Kaklemisel pole mõtet, elama peab ikka ise. Säästke oma lapsi vihkamisest.