EPNÜ esitas esmakordselt Naisliidule Aasta Isa kandidaadi.
Lembit Vaas on harukordne isa, kes kasvatab nelja erivajadusega noort inimest. Ta on kogu oma hingega perehoidja.
Minuga võttis ühendust tema poeg Alvar, kes kirjutas oma isast väga liigutava kirja. Viimases kirjas Alvar oli väga mures, kuna tema tagasihoidlik isa ei olevat üldse vaimustuses meediaga suhtlema ja ammugi mitte kandma Aasta Isa tiitlit. Meie oma Ühinguga igaljuhul soovime Lembit Vaasa toredale perele jaksu, rõõmsaid hetki ja julgust küsida abi.
Siin on ka Alvari kiri:
Minu isa nimi on Lembit Vaas, 49aastane, elame Piigaste külas Põlvamaal. Abielus 28 aastat ja neli last: Andreas – 27 aastat (voodihaige), Andris – 24 aastat (ratastoolis), Anneliis – 21 aastat (liigub rulaatoriga) ja Alvar – 19 aastat (liigun väljas rulaatoriga)
Minu isa on väga tagasihoidlik mees, ta ei hooli tähelepanust. Ta on nupukas, andekas igas vallas, hooliv ja armastab väga oma peret ja kodu.
Minu isa on 100% pühendunud kodule. Augusti kuul haigestus minu vanem venna ja nüüd vajab ta täielikku hoolitsust, nii ei saagi ta tööl käia. Ei sobi talle töö, kus on vahetused ja pikad päevad. Ta on emale toeks ja abiks kodus. Aasta tagasi oli isa tööl Põlva Peekonis asendajana, kuulsin, et novembri kuus läheb ta jälle asendama.
Meie kodu ongi nagu väike hooldekodu. Ema on kokk, koristaja, põetaja jne. Isa on majandusjuhataja, autojuht jne. Tavalistes peredes meie vanused lapsed käivad koolis või tööl või on oma pere loonud. Meie aga vajame täielikku hoolt, sest iseseisvalt ei saa me hakkama. Tänapäeval ehitatakse palju ärisid, spaasid ja muid ärihooneid, aga eriliste laste kodud ei kerki kuskilt, kus meie sugused saaksid elada.
Minu isa ja ema käivad palju tantsimas. Moostes õppivad rahvuslikke seltskonnatantse ja Savernas tantsivad koos seenjoritega. Reedel ja laupäeval keerutavad jalga oma lõbuks.
Minu isa ja ema on ELSi toetajaliikmed ja meie oleme pärisliikmed.
Selline on siis lühike pilt minu isast.
Olen väga õnnelik, et mul on just selline armas ISA.
Tervitades Alvar