Perevägivalla puhul välised märgid enamasti puuduvad. Autor: Kadri Ibrus

PEREVÄGIVALD: Ka Oru mõrvajuhtumi puhul ei osanud naabrid mingeid ohu märke tähele panna.

15. november 2008, Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/artikkel/448500

 

"Kõige kurvem oli näiteks Oru juhtumi puhul see, et naabrid ütlevadki: täiesti tavaline perekond oli. Ja näete, mis juhtus!” rääkis Tartu naiste varjupaiga juht Sirje Otstavel hiljutisest juhtumist, kus mees tappis nii oma naise, lapse, naise sõbranna kui ka iseenda.

„Ei saa teha mingeid põhjapanevaid järeldusi ainult selle info põhjal, mis naabritelt saadakse. Kui mees on näiteks vaimselt vägivaldne, siis sageli toimub see kõik nii vaikselt, et lõpuks on kosta ainult naise karjumist, sest ta lihtsalt kaotab närvid,” kirjeldas varjupaiga juht. „Selliseid juhtumeid on meie praktikas olnud palju. Näiteks sotsiaaltöötaja ütleb, et tema on uurinud naabrite käest ja selgub: ei, te ikka ise olete närvihaige ja karjute!”

„Samas, kui inimene on võimeline selliseks teoks – rünnata oma elukaaslast, nii et vahele jääb väikelaps –, siis see ütleb ikka väga palju selle sooritaja kohta,” sõnas Otstavel.

„Hirmutav ongi see, et vähemalt väliselt ei paista mitte mingisuguseid ohu märke. Aga mind huvitab, mida see naine on rääkinud oma lähedastele ja sõbrannadele. Sest käis ju läbi jutt, et naine tahtis lahku minna. Miks ta tahab siis sellest toredast mehest lahku minna?”

Terve maailma kogemustest on juba teada, et aeg, kui naine tahab oma vägivaldsest partnerist lahku minna, on kõige ohtlikum. „Oma kogemuste põhjal arvan, et need mehed olid väga tugeva omandi- ja kontrolliinstinktiga. Nad tahavad omada võimu ja kontrolli oma lähedaste inimeste üle. See, et naine jätaks ta lapsega maha, tundub talle nii ülekohtune, et ta on võimeline midagi sellist tegema.”

Ka ei ole naistevastase vägivalla spetsialistide arvates õige rääkida nende juhtumite puhul n-ö laiendatud enesetappudest. „Seda räägitakse tüüpiliselt, kui mees on tapnud naise ja lapsed. Tegemist on ikkagi külmaverelise tapjaga. Laiendatud enesetapu jutt heroiseerib seda asja,” sõnas Otstavel.

„Üks Soome autor on välja toonud, et räägitakse idealiseeritud isadest ja mõrvarlikest emadest. Kui ema sooritab sellise teo, siis ta on patoloogiline mõrtsukas. Kui isa tapab naise ja lapsed, siis see on raskest elust tingitud laiendatud enesetapp.”