“Isa vägistas mind. Lihtsalt vägistas, peaaegu iga päev.”
Peresiseste pedofiiliajuhtumite arv kasvab. Ühes väikeses maakonnas saadeti tänavu kohtusse koguni kuus sellist kriminaalasja.
"Kui isa oli purjus, tahtis ta mind igalt poolt katsuda. Haaras kinni ja käperdas. See oli kõige vastikum, kui ta mu rindu imes. Ta lausa hammustas. Ta tuli mulle pikali peale. Valus oli. Ebameeldiv. Ta tegi seda minuga igal pool. Autos, voodis, metsas, saunas, keldris kartulikuhja peal. Ütles, et kui ma kellelegi räägin, poob ennast üles."
Räägib 12aastane tüdruk. Ta pihib arstidele, uurijatele ja kohtunikule oma kasuisa tegudest. Jäle ahistamine vältas aastaid, aga kaevata polnud lapsel kellelegi.
Tüdruku ema vannub uurijatele, et laps valetab.
Tüdruk proovib end noaga kõhtu lüües tappa. Avalikuks tuleb juhtum alles siis, kui laps jääb kasuisast rasedaks. Pärast aborti kirjutab ta isale: "Palun ole aus ja tunnista emale tõtt. See oli ju sinu laps."
Seda lugu ei tohiks olemas olla. Kuid ta on ja selliseid lugusid on vastikult palju. Tänavu saadeti ühes väikeses maakonnas kohtusse koguni kuus pedofiilse intsesti juhtumit. Seda on kaks korda rohkem kui Tallinnas ja kuus korda rohkem kui Pärnus.
Juhtumitega tegelev prokurör: "Juhtumite hulk ehk polegi sagenenud. Teadlikkus on tõusnud. Barjäär, et laps mingil juhul ei räägi juhtunust, hakkab kaduma."
Teine: "Arenguruumi on koduvägistamiste avastamisel veel kõvasti. Koolide kompetentsus väärkoheldud laste äratundmisel pole piisav ja mõned koolid eelistavad maine hoidmiseks kõik halva enda teada jätta."
Kolmas: "Lastekaitseametnikel ei jää väärkohtlemise riskiga perede jälgimiseks muude kohustuste kõrvalt aega."
Neljas prokurör: "Kõikvõimalikud perverssused ei kao kuhugi, kuni internetis levivad kõlvatud materjalid."
Kõik Ekspressiga kõnelnud usuvad, et pedofiilsetest intsestidest jõuab õigusorganite ette kaduvväike osa – heal juhul kümnendik, neistki enamik juhuse läbi.
Kannatanute kaitseks on kõik selle loo tegelased jäetud anonüümseks.
Emad tihti hülgavad vägistatud lapse
Lapseootel naine tuleb koju ja avastab jahmunult, et tema kallis kaasa on vahekorras tütrega.
Ehmunud mees põgeneb, naine aga… peksab tütre läbi, joob end täis ja helistab oma emale: mida teha? Naised jõuavad omavahel "mõistliku" lahenduseni – kõigile on parem, kui teeme näo, et midagi ei juhtunud. Vägistatud laps on selleks ajaks jõudnud arstide hoole alla, kes saavad spermaproovi.
Tüdruku ema vannub, et midagi ei juhtunud, ja kui juhtuski, siis laps provotseeris. Kahtlusalunegi väidab, et on süütu. Spermaproovi kohta laiutab käsi – ei tea, kust see sinna sai.
Teine juhtum. Vahistatud lapsepilastaja ootab kohut. Ühel hommikul astuvad prokuröri kabinetti ema ja kuritarvitatud laps. Laps on uurijatele-ekspertidele ammu ära rääkinud, mida isa temaga tegi. Aga nüüd räägib teismeline tirts prokuröri kabinetis, endal silmad märjad, et vaatas kõike "temaga juhtunut" seksfilmist ja fantaseeris – isa pole midagi teinud.
"Lapsega eraldi vesteldes ei jäänud kahtlust, et kuritegu leidis aset ja ema on sundinud last ütlusi muutma," ütleb prokurör.
Tihti on emad vägistatud lapse kõige suuremad vaenlased. Mõne prokuröri hinnangul eitavad emad koguni 80 protsendil juhtumitest, et midagi toimus. Nad ütlevad uurijale, et laps on valelik, pöörase fantaasiaga, kättemaksuhimuline. Või, et tütar ise ahvatles isa või kasuisa seksile.
Osa neist emadest on ise olnud ahistamise ohvrid. Suurema osa puhul on oluline majanduslik arvestus. Kui pereisa vahistatakse, võib tekkida ränk rahapuudus. Nii hakkavad emad tütreid töötlema – sina oled süüdi, et papa on vahi all, nüüd ei saa me enne süüa, kui sa avalduse tagasi võtad.
"Enamjaolt hämmastab mind, et emad ei lähe politseisse ja kui menetlus käib, raiuvad, et nad ei teadnud midagi," räägib üks prokurör. "Ühest küljest on see enesekaitse – kuidas sa ikka ütled, et aimasin, aga midagi ei võtnud ette. Teisest küljest osa naisi tõesti ei usu, et nende mehed on selleks võimelised ja soostuvad pigem mõttega, et laps fantaseerib, kui et mees on pervert."
Pervert fantaasiapuuduse all ei kannata
Vaid väike osa pedofiilidest on füüsiliselt vägivaldsed. Nad mängivad tunnetega, meelitavad ja ähvardavad vaheldumisi. "Kui sa kellelegi räägid, pannakse issi vangi", "emme saab väga pahaseks, kui teada saab", "võib-olla tuleb lahutus ja siis ma ei näegi sind enam".
Need on kõige tavalisemad trikid, ent need tulevad enamasti kõne alla pärast esimest vahekorda.
"See algab poolsüütutest puudutustest," ütleb prokurör. "Isad ju ikka hellitavad oma lapsi. Järgnevad vannitamised, pesemised. Ühest hetkest on laps seisus, kus ta ei saagi isale ära öelda."
"Isa teeb kõike õigesti, arvab laps. Ta ei saa aru, et tegu on kuriteoga. Minu arust tuleks just laste teadlikkust suurendada, juba lasteaias selgeks teha, et teatud laadi puudutused on valed ja neist tuleb rääkida," soovitab teine.
"Selline mees ütleb lapsele: see on ju normaalne, et isa õpetab sulle neid asju – kes siis veel," ütleb kolmas prokurör. "Aga kui korra juba oled teinud, siis ei saa enam keelduda. Siis ütleb isa: ma räägin su sõpradele, milline sa oled, räägin emale, et sa ise tahtsid. Või hirmutab last lahutuse, politsei, trellide, enesetapuga – manipuleerimine käib kõigi vahenditega."
Üks vanaisa kuritarvitas oma lapselast mitu aastat. Viis tüdruku heinamaale, katsus suuga lapse suguelundeid ja nõudis, et laps talle peale pissiks. "Kuritegu poleks kunagi välja tulnud, kui kannatanul poleks tekkinud hirm oma noorema õe pärast. Õde hakkas jõudma samasse vanusesse, kus tema katsumused alguse said. Laps rääkis oma tädiga ja see reageeris õigesti," räägib prokurör. Teine pikaajaline ahistamisjuhtum tuli ilmsiks aga alles siis, kui tütre kannatus katkes ja ta isale noaga kallale läks.
Juhtumid, kus aastaid pealesunnitud seksi talunud laps satub enesetapu äärele, pole haruldased. Üks prokurör jutustas, kuidas kasuisa poolt korduvalt vägistatud 14aastane tüdruk kirjutas kooli psühholoogile anonüümkirja. Ta ei rääkinud kirjas seksist, vaid enesetapumõtetest. Psühholoogi ja kriisinõustaja koostöös saadi tüdruk nii kaugele, et ta vägistaja üles andis. "Laps kartis kohutavalt. Arvutas, kui vana ta siis on, kui kasuisa vanglast pääseb, ja kas ta on siis piisavalt iseseisev, et ei pea kättemaksu kartma," räägib prokurör.
Tagajärjed on ettearvamatud
Kohtus on juhtum, kus isa kuritarvitas nelja aasta jooksul oma 9-12aastaseid tütreid. "Ta tegi nendega sõna otseses mõttes kõike," ütleb prokurör. "Aga kogu selle õuduse juures paneb mind kõige rohkem muretsema, mis neist lastest tulevikus saab…"
Vahetud tagajärjed on sageli "naljaasi". Alguses on laps magamata – ei julge uinuda, sest purjus kasuisa võib öösel tuppa "eksida". Ta ei saa hästi istuda, on pinges ja enesessetõmbunud, segab tundi. Üldise ükskõiksusega võivad kaasneda hügieeniprobleemid. Teised lapsed panevad seda tähele ning kodusele ahistamisele lisandub äratõukamine teistegi poolt. Läbipekstud lastega on lihtne, jälgi näevad kõik.
Seksuaalselt väärkoheldute puhul ei paista väliselt enamasti midagi viga olevat. Samas – see trauma mõjub eluaeg.
Inglise psühholoogid Carolyn Ainscough ja Kay Toon kirjutasid seksuaalvägivalla all kannatanud inimeste muljetest raamatu "Läbimurre". Õõvastavas uurimuses jõuti järeldusele, et lapsena talutud väärkohtlemise tagajärjed kummitavad inimesi kogu elu. Tekitavad süü- ja häbitunnet, depressiooni ja ärevust, söömishäireid, hirmu suhete ees ja seksuaalprobleeme.
"Kes suudaks öelda, kuidas tajub selliselt koheldud laps täiskasvanuks saades seksuaalsuhteid? Kas kui rõveduste tippu või suudab ta luua normaalsed suhted ja kõik toimunu unustada?" arutleb üks prokurör. "Reegel on, et nad jäävadki ohvriteks ja elavad seda läbi veel kaua. Mis impulsid kunagi mingile detailile võivad järgneda, ei tea keegi ette," ütleb teine.
Rääkige juhtunust!
Prokurörid soovitavad väärkohtlemisest igal juhul rääkida. Isegi kui kuriteost on aastaid möödas. Seksuaalkuriteod laste suhtes ei aegu niipea. Vägistamise kohta võib teha avalduse veel kümne aasta jooksul pärast kannatanu 18aastaseks saamist. "Teatage kas või 20 aastat hiljem," soovitavad prokurörid. "Me reageerime igal juhul ja süüdlasele ei jää pääsemise tunnet. Meie ja psühholoogide ülesanne on kannatanule selgeks teha, et see ei olnud tema süü."
Alles novembri lõpus mõistis Harju maakohus kümneks aastaks vangi mehe, kes kuritarvitas ja vägistas oma kasutütart aastatel 1991-2000. Ta alustas siis, kui laps oli kõigest kuuene. Vägistamised kestsid kuni neiu 16aastaseks saamiseni. Kriminaalasja alustati neiu avalduse alusel alles 2002. aastal, kuna ta ei julgenud varem väärkohtlemisest kellelegi rääkida.
Üks 25aastane naine teatas, et kasuisa käperdas ja piilus teda lapsena. Pöördumise põhjustas mure väikese õe pärast, kes elas sama mehega ühe katuse all. Seksuaalset rünnet mehe tegevuses ei leitud, aga tema arvutis oli meeletus koguses lastepornot.
Avalikustamise poolt või vastu?
Postimees kutsus üles avaldama kõigi süüdimõistetud pedofiilide nimed ja pildid. Ükski Ekspressiga tegelnud ametnik ei poolda seda ideed. Pedofiili avalikustamine tähendab kannatanu avalikustamist, leiab üks prokurör. "Isegi kui kommionu leidis juhusliku anonüümse ohvri, tajub kannatanu teda kuritarvitanud inimese pilti ajalehes nähes – appi, ma olen lehes. M i n u g a juhtunust kirjutatakse. Kannatanu võtab seda isiklikult ega adu, et tema nime ei mainita. Ta võib nädalateks endasse sulguda ja tulevikus võib tal olla üks pidur vähem. Ja süüdlase seisukohast – kui inimene võitleb, võtab ravimeid, külastab psühholoogi, siis milleks tema häbiposti naelutamisega võtta temalt lootus ja motivatsioon paranemisele?"
"Ma ei ole selle poolt – see on ju vaid häbimärgistamine, see ei võta pedofiililt ära himusid. Pedofiili on vaja ravida ja tema liikumine peab olema riigile teada, et ta ei sätiks end lasteasutuste lähedusse elama jne. Millegipärast ei taheta aru saada, et Inglismaa on selles vallas palju saavutanud just selliselt – elukoha muutuste registreerimine politseis ja ümbruskonna teavitamine pedofiilist," ütleb teine prokurör.
Kolmas: "Mina avalikustaksin need pedofiilid, kes eitavad probleemi olemasolu. Nende puhul, kes asuvad probleemiga tegelema, on häbimärgistamine julm ja võib psüühikahäired võimendada kuni suitsiidini välja."
Kõik Ekspressiga kõnelnud on seda meelt, et ametialaseks kasutamiseks mõeldud registrid nagu Inglismaal on hädavajalikud. Et iga politseinik teaks, kui tema valda või linnaossa kolib karistatud pedofiil. Et iga kool või lasteaed teaks, keda ei maksaks võtta kas või katlakütjana tööle. "Inglismaal on vägistamises süüdi mõistetu eluaegse jälgimise all. Kohalik konstaabel teab, kui selline tema piirkonda kolib. Tehakse kodukülastusi, ette teatamata. Meil on see jutu tasandile jäänud."
Karistada või ravida?
Lapsevägistaja saab Eestis enamasti pika vangistuse. Ent alati pole see võimalik. Vahel tuleb selleks, et last kohtuprotsessist säästa, minna kompromissile. Prokuröride hinnangul on lapse võistlevasse kohtuprotsessi viimine sama mis asetada jänes silmitsi maoga.
Kuigi Riigikohus on nõudnud, et kohtualune peab saama last küsitleda, lähenevad prokurörid sellele nõudmisele läbi lapse säästmise vajaduse. "Kasutame ekspertiise, võtame ülekuulamised videosse, et ei jääks kahtlusi ega küsitavusi. Kui ekspert ütleb, et kohtus esinemine kahjustab last, siis me teda kohtusse ei vii. Ongi kõik. See ei saa olla kahtlusaluse põhiõigus – küsitleda last igas menetluse staadiumis. Lapse psüühilised tagasilöögid peavad sellised "õigused" üles kaaluma. Uurijate oskused peavad olema sel tasemel, et küsitavusi ei teki."
Üks prokurör põhjendas, miks ta määras 12aastast tütart korduvalt kuritarvitanud kavalale ja ettenägelikult mehele tingimisi karistuse. Mees kasutas alati kondoomi ega astunud tüdrukuga vahekorda, vaid ainult imiteeris seda – et mitte jätta ühemõttelisi kuriteojälgi. Tegu paljastati tänu juhuslikule pealtnägijale. Tütar vaikis.
"Mees tunnistas, et on haige ja vajab ravi," ütles prokurör. "Pealegi on ta suure pere ainus toitja. Otsustasin, et pikk katseaeg, kohustus psühholoogi külastada ja end ravida on kõiki asjaolusid arvesse võttes õigem." Leidub prokuröre, kes on vastupidisel seisukohal: "Mina ravisse ei usu," ütleb üks. "Muidugi on jalavõru ja ravile minek popid "kommid", mida pedofiilid mainivad, et vanglast ennetähtaegselt vabaneda. Aga ravi – minu arvates on see uue ründe homsesse lükkamine. Kõik algab ikkagi pedofiili soovist ennast pidurdada, oma tunge vaos hoida, aga seda sunniviisiliselt ei saavuta… Kontrollida, kas keegi võtab ravimeid, pole Eestis täna võimalik."
"Pedofiil pole süüdi, et ta sellisena siia ilma on loodud," ütleb prokurör. "Pedofiilia on diagnoos ja riik peab sellega tegelema. Inimene, kes saab oma häirest aru, peab saama võimaluse ravile. Karistuste karmistamine mõjub vaid neile, kes eitavad probleemi. Kuid sel juhul oleks ainus mõjuv karistus eluaegne vangistus."
Milline on Eesti pedofiil
70 protsenti pedofiilide ohvritest on nooremad kui 14aastased, ligi 80 protsendil juhtudest langevad ohvriks tüdrukud.
Enam kui poolte kuritegude puhul oli lapsohver kurjategija sugulane või tuttav.
Tüüpiline Eesti lasteahistaja on meessoost, 30-55aastane, peaaegu alati Eesti kodakondsusega, kes sooritab oma kuriteo kaasosalisteta.
Ühe prokuröri sõnul jõuavad pedofiiliajuhtumid kohtusse enamasti kehvematest peredest. "Aga see ei näita midagi," lisab ta. "Mida parem pereseis, seda väiksem on tõenäosus, et asi avalikkuse ette jõuab. Seda rohkem on motiive varjamiseks – kõigil on ju piinlik jne. Ka meedia ei sekku, kui on tegemist "tavaliste" pedofiilidega."