Skip to main content

Minu elu kodu­peremehena. Jüri Pino

Meeleheitel? Vaatasin mina laua alla ja kapi taha, aga meeleheidet küll kuskil ei leidnud. Elu on suhteliselt lill, ainult raha võiks rohkem olla… aga kes meist ei mõtleks samamoodi? Ka nemad, kes igapäevaselt usinalt tööl käivad ja muidu tublid ühiskonnaliikmed on.

http://www.ekspress.ee/2008/12/23/meelelahutus/5990-minu-elu–koduperemehena

Ega ma ei pahanda, kui ma neile luuseri või oomega­isasena paistan. Mis parata, olen sihuke jobu kord, ei viitsi häbeneda kah. Tuleb nentida, mõni mees on sihuke tüüp, et nagu ei sobi hästi usinasse maailma. Ja pole mingit mõtet otsida põhjusi raskest lapsepõlvest või hulkuvatest geenidest. Lapsepõlv oli armas ja geenid on kah head. Ehkki vahel mõtled küll, kui kuuled, mis teised kodanikud sust arvavad, et… hee, kuidas siis nii. Ise pead ennast hästi mõnusaks mängukaru tüüpi mõmmiks, aga vahel kargab välja, et pigem jätad mulje vanast vastalisest ja muidu ebameeskondlikust tegelasest, kellele kaaskodanikud võivad ootamatult täiesti poogen olla.

Las siis istub sihuke kodus… vähemalt ei sega kedagi. Mida minamees teen juba neljandat korda oma elus.

See on kummaline elu ja igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Mõned aastad tagasi käis üle sihuke laine, et teeme paindlikku tööaega, laseme inimestel kodus töötada jne. Praeguseks on see vaimustus vist üle, sest – ega see nii lihtsalt ka käi.

Tööposti otsas tehakse sinu eest ära see raske sundimise töö, aga kodus pead ise ennast peksma. Tegelikult elab sinus vähemalt neli inimest – omanik, kes on ahne värdjas; tegevjuht, kes on nõme pugeja; raamatupidaja, kes numbreid ei tunne, ja siis, neljanda ja põhilisena, laisk ja õllehimuline tööjõud, kes ei viitsi, ei oska, ei taha ja on muidu saamatu. Jobu.

Ime siis, kui endaga tülli ei lähe. Aga kuidagi peavad asjad tasakaalu saama. Sa pead töötama. Sa pead järgmiseks kuuks õlle ja vorsti lauale saama, kas mis. Sellist Olimar Kallase karikatuuri tekstiga, kus pisike naine ajab miilitsat-majavalitsejat minema: jätke minu elukaaslase traumeerimine, ta on ja jääb minu ülalpidamisele, ei ole olemas. Ega tohigi olla, te kaotaksite enda vastu igasuguse lugupidamise, kui oleksite selline mokahabemega seksikas tolgus. Mitte isegi jobu.

Mistõttu romantiline ettekujutus, et ajal, kui tublid tööinimesed päeva esimesel koosolekul oma ainukest kordumatut elu hävitavad, avab meeleheitel koduperemees krõksti päeva esimese õlle, ongi vaid romantiline. Mitte et ei tuleks ette päevi, kui eelmainitud nelik kokku lepib, et: täna, mehed, joome õlut ja essugi ei tee! Aga need päevad on harvad. Väga harvad.

Kuna koduperemees teab hästi, et kaos varitseb siinsamas nurga taga, siis saab sellele vastu astuda ainult korraga – mida Chesterton nimetas mässuks looduse vastu. Ehk sa ei saa poole päevani magada. Sa ei saa ennast haigeks meldida – kelle ees? Ja sa oled ise kõiges süüdi, mis juhtub või juhtumata jääb.

Niisiis röögib kell seitse äratuskell ja kell kaheksa oled sa arvuti taga. Ilma õlleta, enamasti. Ja kribad, kribad, kribad… mõnikord tuleb välja ilge jamps ja siis on nii piinlik. Aga sa ise valisid ja teadsid pagana hästi, mis elu see selline on. Ning selles on palju mõnusat kah, olgugi raha alati vähe -aga kellel seda praegu üle on? Vabadus või mis see ongi, mis lusti pakub… Või siis tunne, et ehk on jumalal sinuga mingi plaan… Jobu, kes lohutust ei leia, eks?