Halvatust põdenud Liia sünnitas jalgadeta abikaasale kaksikud.

Kakskümmend aastat tagasi kohtas Liia Lumilaid (41) oma tulevast abikaasat Heikit. Mõne aasta pärast sündisid nende perre kaksikud. Napilt surmasuust ja halvatusest pääsenud naisel täitus eluunistus, millest ta nägi viiteid ette juba lapsepõlves.

Ajakiri Naised: http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=20182&k=1#start

Liia meenutab, et kui ta 12aastaselt Tallinnas haiglas oli ja halvatusest arstide toel terveks saada üritas, istutas ta südamesse unistuse kaksikutest lastest haiglasanitar, kes oli parajasti lapseootel.
“Haiglas olles ma ei teadnud, et tal kaksikud sünnivad,” meenutab Liia. “Aasta pärast tuli ta meile külla, rääkis elavalt ja rõõmsalt, et sündisid poiss ja tüdruk. Mäletan, kuidas siis esimest korda mõtlesin, et mina tahan ka poissi ja tüdrukut korraga. Sellest alates oli see tihti mu kujutlustes.”
Kohtudes tulevase abikaasaga, rääkis ta Heikile kohe oma unistusest – kaksikutest.
Mõne aasta pärast unistus teostus – mis sest, et Liial oli läbielatud halvatuse tõttu probleeme rasestumisega ning Heiki oli rongiõnnetuse tagajärjel jalgadeta mees, kes liigub ringi kas ratastoolis või spetsiaalselt kohandatud autoga. Kehalised piirangud ei saanud takistuseks paarile, keda sidus tugev külgetõmme esimesest kohtumisest.
Täna on neil 17aastased Laura ja Vahur. Vahur lõpetab 9. klassi, Laura õpib kutsehariduskeskuses. Rõõmsalt silkab ringi ka pesamuna, 4. klassi tüdruk Loora.
Milline õnnelik elusadam Liiale pärast kõiki tema elu karme katsumusi!

Lehmalaudas alanud halvatus

Liia sündis Salu külas, mis nüüd jääb Rae valla alla. Pärast viienda klassi lõppu algas ta elu traagilisim periood. Juulis, soojade ilmadega lippas tüdruk koduõuel paljajalu ringi ja astus kogemata pudelipõhja peale jala veriseks. Kodused aitasid jala ära puhastada, haav seoti kinni, see hakkas paranema. “Paari nädala pärast juba lonkasin vaikselt ringi,” meenutab naine tragöödia algust.
Ühel päeval läks jalahaavaga tüdruk emale talitamisel appi. “Viisin vasikatele suure sületäie heinu ette. Selle järel lõi kõhtu valu, päris teravalt. Mõtlesin, et tegin endale liiga, kõht valutas, aga läksin ikka omal jalal tuppa. Oli 29. juuli, pühapäev.”
Toas lõid valud kätte, jalga, selga, muutudes üha tugevamateks. Alguses viskas tüdruk end pikali. Siis mõtles, et mis ta ennast ikka valutab, läheb parem ja loeb raamatut. Kuid soov raamatu järele minna luhtus, sest püsti tõustes kukkus ta kohe maha. Parem jalg oli järsult halvatud. Õudusunenägu ühele 12aastasele neiuhakatisele!
Kui tüdrukul oli vaja kempsu minna, oli ka põis juba halvatud. “Kutsuti kiirabi, sest ema sai aru, et midagi väga tõsist on lahti,” meenutab Liia oma õudseimat päeva. “Vanem vend viis mind süles kiirabiautosse.”
“Tagantjärele olen mõelnud, millest see alguse sai,” ei tea naine praeguseni temaga toimunu tegelikku põhjust. “Kas pudelipõhja astumine võis halvatusega seotud olla? Olin suvel saanud ka võmmu kuklapiirkonda, sest tulin karusselli pealt halvasti maha. Sel hetkel mõtlesin, et see pole midagi, aga võib-olla oli kõik seotud.”

Surma tervitus

Keskhaiglasse jõudes võttis Liiat esimesena vastu traagiline juhtum. Kõrvalvoodis lamanud naine, kes ei tohtinud püsti tõusta, siiski tõusis ja kõndis mööda ruumi ringi, langes aga seejärel surnult maha. Vaatepilt oli noore tüdruku jaoks õõvastav.
“Mind tabas paanika,” meenutab Liia. “Kartsin, mis minust saab. Kui maha rahunesin, jäin kuidagi magama. Siis oli kõik okei. Hommikuks tuli rahu mu sisse, mis sest, et halvatus oli juba rinnuni edasi läinud, käed olid õnneks veel terved.”
Ruttu tulid kokku professorid, kes otsustasid, mida ette võtta. Mitmed arstid leidsid, et kui kiirabi kutsumisega oleks viivitatud, oleks Liia võib-olla surmalaps olnud. Sest halvatus levis üle keha kiiremini, kui karta osati.
Vastu võeti otsus kiire operatsiooni kasuks. Õnnetus algas pühapäeval, operatsioon toimus reedel. Arstid avasid tüdruku selgrooliiteid.
“Pärast operatsiooni hakkas mu vasaku jala suur varvas liikuma. Mõne aja pärast sain juba jalga ka liigutada.”

Kaksikud kepi toel

Novembris viidi tasapisi taastuma hakkav neidis Haapsalu laste neuroloogiahaiglasse taastusravile. Oli suur asi, kui tüdruk suutis voodis istuma tõusta, edasi juba käte najal seista. “See oli tohutu elamus. Pärast Haapsalut hakkasin jälle kõndima.”
13aastaselt alustas ta õpinguid Haapsalu internaatkoolis, nädala sees elas internaadis, nädalavahetustel sõitis koju Salu külla.
Tädi töökoha kaudu said nad emaga tuusiku Krimmi, kus kolme aasta jooksul oldi kokku kolmel korral. Krimmis sai toona ühena vähestest kohtadest võtta muda- ja merevanne, natuke ka massaaži. “Kahe kuuga harjusin nii ära, et ei osanud enam eesti keelt rääkida. Aga kummaline oli, et kõik kolm korda sattusin samasse palatisse, samasse voodisse.”
Pärast Krimmi muutus Liia tervis tunduvalt paremaks. Ta suutis käia ilma kepita. Alles kaksikute kandmine oli nii raske ettevõtmine, et tuli liikumisel taas kepp appi võtta. Oma kolmanda lapse kandis Liia ilmale kipsis jalaga. Edasi käis ta kepi abil.
Tänaseni tuleb tal kukkumistega ettevaatlik olla, sest parema jala luu on nõrgavõitu.

Abielu 22 aastat vanemaga

Heiki on mees, kes pärast oma esimest abielu kümme aastat üksindust eelistas, kuni tal enda sõnul uuesti jooksuaeg peale tuli. Liiaga kohtuti Pirita purjespordikeskuses, mõlemad käisid seal tervisehädade tõttu võimlemas.
“Ta otsis kedagi enda kõrvale, ju ma hakkasin talle meeldima oma rõõmsa olekuga,” usub Liia. Avastati ühine hobi – fotograafia. Liial oli ka teisi poisse, kellega ta kohtus, kuid Piritalt võimlemast tulles oli hädasti vaja autojuhti, kes teda koju sõidutaks. Heiki oli hea meelega nõus sõidutama.
Vanusevahe on paaril 22 aastat. Heiki lausa kartis alguses oma vanust avaldada. Kuid viimaks sai ta hirmudest võitu ja otsustas mitmete toredate kohtumiste peale Liia kätt paluda.
“Alguses ütlesin ei,” meenutab Liia. “Kuid kui olime reisil Saaremaal, tuli ka minu jah-sõna. Ta hakkas kohe ajama pulmade asju. 1988. aasta detsembris abiellusime.”
Alguses elati Heiki ema juures läbikäidava toaga kahetoalises korteris, peale Heiki emale oli seal ka Heiki esimesest abielust sündinud tütre pere. Loomulikult tahtsid mõlemad paarid leida omaette ruume. Kui Liiale-Heikile oli sündinud juba noorem tütar, saadi Sauele lõpuks neljatoaline korter, endine arstikeskus. Sellega juhtus naljakaid apsakaid.
“Meil oli uks lahti ja kuna nendes ruumides oli vastu võtnud perearst, käisid päris mitmed inimesed meie juures edasi nagu arstil,” muheleb Liia. “Astusid sisse, üks võttis end isegi juba riidest lahti. Mõtlesime, et peaksime uksele panema sildi: arstikeskus ei ole enam siin.”

Ajastatud titetegu

Arstiabi vajas Liia ka siis, kui soovis jääda lapsi ootama, sest põetud halvatuse tõttu olid ta munajuhad pikad ja peenikesed, kuigi läbitavad.
Arsti juurest saadud soovituste ja ajastuse järgi ta aga usinalt talitas ning jäi planeeritud ajal üllatuseks ka titeootele. “Enne kui mul endal lapsi ei olnud, olin meeletult kade nende naiste peale, kes lapsi ootasid,” mäletab Liia. “Pärast seda, kui sündisid kaksikud, tundsin, kuidas suur-suur eluunistus täitus ja kadedus kadus.”
Kolmas laps tuli juba ise, ootamatult, isale suure üllatusena. Heiki oli siis 50. eluaastates mees.
“Eks ta alguses kartis, mis teised inimesed mõtlevad,” mõtiskleb naine. “Aga kui Loora sündinud oli, pani ta ise lapsele nime – lihtsalt nimetas peast mõned nimed ja tundis ära õige, mida tüdrukule panna. Kui laps väike oli, siis muudkui sõidutas ja hoidis teda, rääkides, et nüüd on Loora tema lemmiktibu.”
Pere on Liia ja Heiki jaoks kõige tähtsam siin ilmas. Lisaks on nad mõlemad juhatuse liikmed Saue invaühingus.

Kleit presidendi vastuvõtule

Peale pere mahub Liia ellu veel palju – õmblejatöö, fotograafia, kirikus käimine, psühhodraama kursustel kogemuse hankimine ja muidugi kunst. Viimase alla mahub nii klassikaline maalimine, siidimaal, postkaartide tegemine ning nii hobi kui ka tööna keraamika dekoreerimine. Saue päevakeskuses on olnud isegi tema tööde personaalnäitus.
“Õmblemine on mulle kaasa sündinud anne,” usub naine. “Kui väike olin, ostsin endale nuku, millele hakkasin riideid õmblema. Ka vennale tegin riideid. Õmblesin endale pihikseelikutest seelikuid juba enne, kui koolis õmblemist õppinud olin.”
Selle aasta presidendivastuvõtu tarbeks õmbles ta kleidi noorele kunstnikule. Ei teinud rahaliselt kallist tööd, küll aga südamega. Neiu otsustas viimasel hetkel kleidi kasuks ja siis Liia selle talle selga võluski.
“Armastan kõiki neid asju, mida enda ümber loon. Minu meelest on elu ilus,” usub Liia. “Kui süda on puhas ja vaba, ei ole kellegi peale pahameelt, siis on piisavalt pisiasju, millest oma hinge kosutada ja elus rõõmsalt edasi minna.”
Peale enda ja abikaasa eest hoolitsemise on Liial vaja tähelepanu pöörata oma emale, kes vajab Alzheimeri tõve tõttu pidevat põetamist. Aga Liia leiab, et kui tema oli laps ja vajas abi, hoolitses ema tema eest siiralt ja tõeliselt. Nüüd pole tal raske haiget ema aidata.
Selle kõige juures tundub lihtsalt hämmastav naise pidev rõõmus meel. “See on mulle antud ja aina süveneb,” selgitab ta ise. “Mulle meeldib suhelda. Ma ei oskagi tõsine olla! Meie peres on alati lõbus, ükskõik kui raske aeg ka pole.”