Skip to main content

Kehvem mees tahab ka naist. Kaarel Tarand , Sirbi peatoimetaja

Kui peaminister Andrus Ansip valitsusest portfellita rahvastikuministri koha ära kaotas (õige liigutus, mis sest, et valel põhjusel), langesid nn lõimumisküsimused poliitika rambivalguse alt välja. Paraku ei kaotatud koos ametikoha ja selle ümber lokanud bürooga mitmesugust tarbetut lõimimistegevust ega selle rahastamist. Ma ei ütle, et iga eesti keele kursus oleks raiskamine, kuid kahjuks koormab Eestisse enne iseseisvuse taastamist sisserännanutega tegelemist kulukas mütoloogia. Liiga lihtne on tekitada eelarveid jutule, et kuskil varitseb viies kolonn, keda on vaja uurida, kellega läbi rääkida ja siis eritingimusi pakkuda, et ta ometigi suvatseks oma asukohariigile lojaalseks hakata

http://www.epl.ee/artikkel/488090

Kes aga võiksid endast kujutada reaalset ohtu kaaskodanike heaolule? Kolm aastat tagasi nägid tallinlased, et agressiivsus iseloomustab peamiselt noori mehi.

Mis aga ennekõike teeb noore mehe tigedaks? Eks ikka see, kui ta jääb seksuaalses konkurentsis kaotajaks ja talle naisi ei jätku – teda ei valita. Kummaline, kuid Eesti poliitikud ja õpetlased veeretavad tänapäevani juttu, et kodurahu tagamiseks on vaja venekeelset meediat. Kas „parem teavitamine” võiks seksuaalsusest ilmajäämist kuidagi kompenseerida? Kas „naisetuse” vastu on abi televiisorist? Kas Eestis toodetud venekeelne teleprogramm võiks täita paarisuhte puudumise augu? Kui üldse, siis peaks ehk proovima riigi toel üht venekeelset pornofilmide kanalit teha, mitte aga tuimi vestlus- ja majandussaateid pakkuda.

Naine otsustab

Ma ei ole leidnud ühtki Eesti riigi tellitud uuringut, mis analüüsiks noorte meesimmigrantide allajäämist seksuaalses konkurentsis. Uuringu puudumine ei muuda probleemi olematuks ja olgu öeldud, et kaotuse põhjus pole otse rahvuses, vaid sotsiaalses staatuses, see tähendab, et mitte-eestlastest noormeestega kõrvuti kannatavad ka eestlastega asustatud mahajäänumate maapiirkondade väiksema haridusega noormehed.

Darvinistlikus käsitluses domineerib teadmine, et inimese kui liigi paarisuhetes on valijaks pooleks naine. Mehed võistlevad alfaisase rolli pärast, kuid otsuse langetab ikkagi naine. Mida kauem aega on mööda läinud seksuaalrevolutsiooni ajaloolistest saavutustest, seda vähem on üldse mõtet küsimusel, kas naise valik on tehtud eluks ajaks või mitte.

Statistika kinnitab, et naised on oma valikutes vabad, ning psühholoogidki kalduvad arvama, et monogaamia on võrdselt ebaloomulik (ei ole miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tagajärg) nii meeste kui ka naiste puhul. Lääne tsivilisatsioonis on pealesunnitud monogaamia olnud küll ühiskonna stabiilsuse ja võrdsuse allikas, kindlustades paarilise (ehk „beetade” valituks osutumise „alfade” nappuse korral) kuni 90 protsendile meestest.

Naiste puhul võib rääkida hoopis hüpergaamiast, lojaalsusest parema võimaluse saabumiseni. Naine kaldub võtma olemasoleva asemel uue paarilise, kui selle sotsiaalne staatus on kõrgem. Selle väite kinnituseks ei pea eraldi uuringuid tegema, piisab kollase pressi lehitsemisest.

Võib arvata, et eelöeldu on tänapäeval üks noorte naiste migratsiooni soodustavaid või koguni liikumapanevaid jõude. Loomulikult tuleb silmas pidada, et noorte naiste rändevabadus on samaealiste meeste omast suurem ka meie koolisüsteemi alumistes astmetes toimuva soolise diskrimineerimise tõttu, mis määrab poisid mahajääjateks (kuidas ja miks naisdominantne õpetajaskond seda teeb, on teise artikli teema).

Statistikaameti rahvastiku siserände andmed näitavad, et vanusevahemikus 15–30 aastat liiguvad noored naised valdadest maakonnalinnadesse ja väikelinnadest suurlinnadesse meestest hoopis suuremal hulgal. Ida-Virumaal ületab naiste väljaränne meeste oma stabiilselt 1,5 korda, vanuserühmas 20–24 aga isegi üle kahe korra. Ida-Viru neiude liikumine Tallinna ja Harjumaale kompenseerib osaliselt neiude defitsiiti Tallinna mitte-eestlaste seas, kuid sedagi mitte täielikult (sest arvukalt eestlannasid valib ju hoopis lääneeurooplasi, jättes niimoodi vabaks eesti poisse).

Iga mees tahab olla valitud

Mitte-eesti neiudel on suurem tõenäosus sattuda eestikeelsesse kollektiivi kui noormeestel. Miks? Sest suured eestikeelsed kollektiivid on valdavalt teenindusettevõtetes ja -asutustes ning võrdõiguslaste pingutustest hoolimata on teenindussektori töökohad valdavalt „naiste töökohtadeks” jäänud.

Üleminek riigikeelsesse keskkonda ja seal tekkinud suhted annavad mitte-eestlannadele võimaluse valida kõrgema staatusega mehi, ja seda nad ka teevad, jättes oma rahvuskaaslasi aina rohkem kuivale. Hinnanguliselt tuhandeid. Hinnanguliselt seetõttu, et täpseid andmeid elanike paarisuhete kohta Eestis ei koguta.

Küll on sünniandmestikust näha, et venelannadest sünnitajad märgivad lapse isa rahvuseks venelase ainult 64 protsendil juhtudest (2008). See tendents on aastast aastasse süvenenud. Tähendab, nende paarisuhete tõttu, milles otsustatakse laps saada, jääb igal aastal üle enam kui tuhat potentsiaalset venelasest isa (sama pilt vaatab vastu ka ukrainlaste ja valgevenelaste puhul).

Kui lähtuda hüpoteesist, et noorte mitte-eesti meeste, eriti Põhja-Tallinna, Lasnamäe ja Ida-Virumaa linnade elanike sotsiaalse rahulolematuse allikaks on sobivate seksuaalpartnerite defitsiit – sellele viitavaid andmeid on igatahes piisavalt, et vähemalt teema kohta põhjalikumaid uuringuid korraldada –, siis kerkib otsustajate ette küsimus: millise poliitika abil defitsiiti leevendada?

Õigupoolest on lahendusi kaks. Esiteks, soodustada igakülgselt üleliigsete noorte meeste väljarännet. Kuid see on keerukas, sest ei sõltu ainult Eesti riigi tahtest. Vastuvõtjamaa peab ka olema. Teiseks, hankida kuskilt maailma nurgast noori naisi, kelle silmis tundub meie summaarse seksuaalvaliku üle-jääk vägagi atraktiivne. Kas ja milliseid tunnuseid peale soo ja vanuse peaks Eesti suunatud immigratsioonipoliitika (või on see lõpuks ikkagi julgeolekupoliitika?) veel arvesse võtma, võiks olla avaliku arutelu teema. Selles pole midagi küünilist, on ju loomulikumast loomulik, et iga mees tahab naist või täpsemalt – osutuda valituks.