Hooletute lastega vanurid on hädas. Kadri Ibrus, 15. märts 2010
Omavalitsused keelduvad nende eakate inimeste abistamisest, kellel on lapsed olemas.
74-aastane Helgi Sildam, 50-aastase tööstaažiga nelja lapse ema, istub väikeses Sõle tänava ühiselamu toakeses ja näitab pilti oma kirstust, mille ta juba ära ostis. Igaks juhuks – kuna kedagi teist, kelle abile loota, tal enda sõnul ei ole. Loota ei saa lastele ega ka Tallinna linnale. „Lapsed ei anna näolegi,” sõnas Sildam, kes on läbi teinud neli ajuoperatsiooni ja kellele on määratud raske puue. Naine liigub väga vaevaliselt ja vajaks ilmselgelt abi väljas poes käimisel ning elementaarset hooldust.
Oma laste vastu on naine kohtus käinud rohkem kui üks kord. Esmalt oma kahe tütrega, kes tahtsid endale naise kahetoalist korterit. Aga samuti oma vanema pojaga, kes määrati tema ülalpidajaks, kuigi tegemist on alkoholiprobleemidega mehega, kelle vägivaldsuse tõttu on naine kohale kutsunud ka politsei. Vaatamata sellisele suheterägastikule leiavad linnaametnikud siiski, et lapsed on need, kelle abiga peab naine hakkama saama. „Vaatamata aeg-ajalt nendevahelistele tülidele, lapsed siiski on aidanud teda,” laekus meili teel vastus Põhja-Tallinna linnaosa valitsusest.
Linnavõim on Sildamile küll pakkunud tuba Paljassaare sotsiaalmajas, ühise köögi ja tualettruumiga. Sellest on naine seni keeldunud, kuna ta ei saavat oma tervisliku seisundi tõttu koos teiste inimestega elada. Suhteid võimuga hägustab veel see, et linn on andnud talle sotsiaalkorteri, mille nüüdseks on aga hõivanud tema vanem poeg. Nii et ka sellest on naine ilma – ametnike silmis on ta aga juba niigi palju saanud.
Poetakse seaduse taha
Eesti patsientide esindusühing näeb probleemi olukorras, kus kohalikud omavalitsused keelduvad eakatele puuetega inimestele koduteenuse osutamisest põhjendusel, et inimestel on lapsed või lapselapsed, kes on perekonnaseaduse alusel kohustatud neid ülal pidama. Ühingu hinnangul on tegemist aga sotsiaalabi vajavate isikute õiguste rikkumisega.
„Paljudel on küll lapsed, kes aga vanureid ei aita. Hooldamine peab käima ikka süsteemi järgi, et sa tead, et kindlal päeval kindlal kellaajal käib keegi poes ära,” selgitas patsientide esindusühingu nõunik Anne Veskimeister. „Tihti väidavad ka lapsed, et nad aitavad, aga tegelikult ei aita.”
Seepärast tegi ühing ministeeriumitele ettepaneku muuta seadusi nii, et panna omavalitsusi siiski vanureid ka laste olemasolul abistama. „Eakatele puuetega inimestele võiksid omavalitsused teenuseid siiski osutada – siis aga nende eest raha sisse nõuda seadusjärgsetelt ülalpidajatelt ehk lastelt,” selgitas Veskimeister. Ei sotsiaal, sise- ega ka justiitsministeerium sellist ettepanekut siiski ei toetanud. Nende vastustes nenditakse, et omavalitsusi ei saa sundida abi osutama, vaid tuleb arvestada ressurssidega.
Justiitsministeerium toob siiski välja, et ka kehtiva seadusandluse järgi on võimalik, et kohalik omavalitsus kehtestaks korra, mille põhjal osutataks lastega vanuritele koduteenust ja vastavad kulutused nõutaks sisse lastelt. „Kulutuste sissenõudmine oleks võimalik nõude loovutamise regulatsiooni alusel,” väitis ministeerium.
Ühing ootabki nüüd täpsemaid selgitusi, kuidas seda oleks võimalik reaalselt teostada.
Vanur peab pöörduma kohtusse
•• Justiitsministeerium teeb hätta sattunud üksikutele eakatele aga hoopis ettepaneku pöörduda kohtusse. „Kaebuste lahendamiseks tuleb ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisel pöörduda kohtusse,” seisab ministeeriumi edastatud kirjas. „Kuidas peaks 80-aastane puudega inimene, kes ei saa iseendaga hakkama, suutma pöörduda kohtusse ja seal ennast esindama? Oma laste vastu?” küsis seepeale aga Veskimeister. „Nad ei oska isegi omavalitsuselt õieti abi küsida.”
•• Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul ei ole olukord siiski kiiduväärt ning tema arvates tuleb patsientide esindusühingu ettepanekut edasi analüüsida. „Pean oluliseks, et hoolekandeabi vajavad isikud saaksid alati abi ka reaalselt,” kinnitas ta.