Itaalia pereterapeut: vägivalla taga on hirm. Kadri Ibrus
40 aastat pereterapeudina töötanud itaallane Maurizio Andolfi ütleb, et laste murede lahkamise kaudu saab lahendada tervete põlvkondade probleeme.
•• Mis on harmoonilise elu võti?
Minu jaoks, kes ma tegelen pereteraapiaga ja just laste ja teismeliste muredega, on asi tegelikult väga lihtne. Kui sul on tõsise probleemiga laps, siis ei tasu vaadata selle lapse probleemi isolatsioonis, vaid tuleb kasutada perekonna ressursse nii palju kui võimalik. Selle asemel et mõelda, et see on lapse individuaalne probleem, tuleks seda probleemi kasutada panemaks tervet perekonda mõtlema oma elu peale – nii et perekonnast saaks peamine ressurss probleemi lahendamiseks.
Paljud inimesed teevad vastupidi. Kui lapsel on koolis probleeme, ta on tähelepanuhäiretega, masenduses ja vägivaldne, siis tavaliselt kiputakse nägema ja püütakse lahendada vaid neid konkreetseid probleeme. Mina ei püüa seda teha, vaid käsitan neid probleeme kui märguannet, et perekonda on vaja panna mõtlema oma suhete peale.
•• Kas tihti ei ole perekonnasisesed suhted lapse probleemide põhjuseks?
Ma ei tea, kas see on alati kindlasti põhjus… Kui hakata vaatama perekonnasündmusi ja ajalugu, seda, mis on juhtunud perekonna elutsüklites, siis saab rohkem teavet lapse olukorra kohta. Ja siis saab perekonnast ka rohi probleemi ravimiseks.
•• Kas mitte just need vanemad, kelle lastel on koolis ja üldse elus rohkem probleeme, ei suhtle sageli oma lastega ega osale eriti nende elus? Ma saan aru, et te tegelete oma teraapias terve perekonnaga, aga kas need vanemad on nõus üldse terapeutidega rääkima?
Esiteks me peame õpetama vanemaid, et nad usuksid, et kui lapsel on probleem, siis ta annab millestki täiskasvanutele märku. Isegi siis, kui lapsed teevad näiteks enesetapukatseid. Nad saadavad perekonnale märguandeid, et nad ei ole rahul, tunnevad end hüljatuna ja üksildasena. Seega peavad pered lugema neid märguandeid, mis tihti ei ole verbaalsed: lapsed annavad märku oma keha, liigutuste ja tegude kaudu. Seetõttu arvan, et on väga oluline, et vanemad õpiksid kuulama oma laste häält. Kui nad seda ei kuula, võivad nad püüda küll anda oma parima, aga nad ei austa oma laste häält. Laste kuulamine on oluline, et perekonnad saaksid areneda.
•• Nii et teil ei ole raskusi vanemate kaasamisel, nad on valmis osalema?
Esiteks oleneb see sellest, millise tundega perekonnad tulevad. Kui nad arvavad, et tulevad su juurde, kuna nad on süüdlased, või kui sa tekitad neis süüdlase tunde, siis perekonnad muidugi ei taha tulla. Aga kui sa selle asemel kutsud neid kui kompetentseid inimesi, kes aitavad sul mõista perekonna elu – nende enda põhjuseid ja tõde –, siis nad on palju rohkem valmis tulema.
See nõuab muudatust ka professionaalide lähenemises. Kui professionaalid õpivad nägema laste probleeme laiemalt, siis nad saavad ka motiveerida perekondi tulema.
•• Ja peresuhted võivad olla ju ikka väga segased…
Jah, abielu ise on võtmeküsimus. Lahutused on tänapäeval üha sagedasemad, palju on varajasi lahutusi, kui lapsed on väga väikesed. Väga problemaatilised on hooldusõiguse jagamised.
Ülitähtis küsimus on, kuidas saada üle vihast ja vaenust abielus ja kui negatiivselt see mõjub lapse arengule. Kui mõelda kolme põlvkonna kaupa – vanavanemad, paar ja lapsed –, siis allüksus, mis on alati kõige õrnem, on paar. Sest lapsed leiavad alati väljapääsu oma loomingulisuse, ettekujutusvõime, aususe kaudu. Ja vanadel inimestel on palju elukogemust. Seega on kõige nõrgem lüli perekonnas tavaliselt täiskasvanute paar. Kui paar ei toimi hästi, ei aita üksteist, siis tekivad probleemid.
•• Väga huvitav, et hoopis paar on kõige problemaatilisem.
Jah, alguses ei uskunud mind keegi. Ma kutsun seda võileivapaariks. Ehk sa oled oma vanemate põlvkonna – kes elavad tänapäeval palju kauem ja seega me suhtleme nendega rohkem – ja laste põlvkonna vahel. Nii et sul on probleeme nii üleval kui ka all. Seega tuleb toetada paare, mitte ainult lapsi. Toetades paare, on lastel parem tulevik. Kui näed ainult lapse probleeme ega toeta vanemaid, siis see on palju raskem ja komplitseeritum. Seega on minu nõuanne vaadata suhte kvaliteeti abielus ja kui inimesed lähevad lahku, siis nad peavad aru saama, kuidas respekteerida lapsi.
•• Meil esineb üha sagedamini ka väga keerulisi lahutusi, kus lapsi tahetakse vaata et osadeks jagada.
Jah, lastega püütakse manipuleerida. Aga professionaalid ja ametnikud peavad aru saama, et kui paar on kriisis, siis lapsed on need, kes vajavad abi. Kui kriis on käes, siis tahavad mõlemad osapooled individuaalsesse teraapiasse minna. Ent see on hea viis abielu lõhkuda – sa ei räägi oma mehe, oma naisega, sest ei usalda teda, vaid oma terapeuti.
•• Nii et teraapiat peaks ikka alati koos tegema?
Jah, siis on võimalik läbi viia perenõustamist, midagi, millega me saame aidata perekonnal lahendada lahkumineku probleeme. Teine probleem, mis paari ohustab, on see, kui nende vanemad – naise ema, isa või mehe ema – sekkuvad liiga palju nende ellu. Paar peab tundma, et neil on vabadus teha oma elus ise otsuseid.
•• Kas see võib juhtuda siis, kui nad elavad koos? See ei ole teie arvates hea mõte?
Ei, see ei ole hea mõte. Kuid oluline on, et see ei ole ainult füüsiline. Isegi kui inimesed elavad eraldi majades, eri linnades, võivad nad ikka teiste ellu vahele segada. Näiteks siis, kui sa ütled oma naisele „sind ei anna võrrelda mu emaga”, „sa ei ole kunagi nii hea kui mu ema”, kui üks vanematest on paari elus liiga tähtis tegelane.
Siis on veel üks probleemistik: mis juhtub, kui sünnib esimene laps? Väga suur osa abielusid lahutatakse tänapäeval kolme aasta pärast. Selle asemel et inimesi liita, laps hoopis lahutab neid ja seda väga lihtsal põhjusel: kui abiellud, siis sa tunned, et see on kõige olulisem inimene sinu elus. Kui sünnib laps, on armastus ema ja lapse vahel palju olulisem kui naise ja mehe vahel. Seega peavad mees ja naine aktsepteerima, et nüüd on kahe inimese asemel kolm. Kui nad seda ei aktsepteeri, on pahandust oi kui palju!
•• Kumb pool tavaliselt ei aktsepteeri seda?
See võib juhtuda mõlema puhul, oleneb sellest, mis vaated neil abielludes on. Mees abiellub väga sageli, mõeldes, et naine peab tema eest emotsionaalselt hoolitsema. Me nimetame seda abieluks ema ja lapse vahel. Mehele meeldib, et tema eest hoolitsetakse. Ja naine armastab talle emaks olemist. Alguses on see väga hea, aga kui laps sünnib, ei taha naine mehele ema mängida, vaid olla ema lapsele. Siis on mees jäetud mängust välja. Kas teate, kui palju on petmisi raseduse perioodil ja siis, kui laps on väga väike? Ei ole hea, kui mees petab oma naist, aga see on mõistetav, sest ta tunneb, et talle ei jagu piisavalt ruumi ega tundeid. Seega otsib ta neid väljastpoolt.
Siis on veel üks idee lahutuste selgitamiseks: kui naine armastab küll meest, aga hetkest, kui laps sünnib, armastab ainult last ja unustab mehe. See on ka vale. Naine peab samuti muutustega kaasa minema ega tohi meest ära unustada. Tihti näeb naine aga meest vaid kui toitjat, kes käib tööl, mitte kui olulist inimest kodus.
•• Nii et kõige tähtsam on abielluda inimesega, keda respekteeritakse algusest peale sellisena, nagu ta on?
Just, et respekteeritakse teist ja teise inimese ajalugu ja pärandit, tema perekonna väärtusi, traditsioone, religiooni, toitu, viisi nalja teha. Me kõik toome oma ajaloo abieludesse kaasa, see lisab paarile rikkust. Ent see muutub kahjulikuks, kui inimesed hakkavad ühe peret teise vastu ära kasutama ja tolle aadressil etteheiteid tegema. Minu riigis näiteks öeldakse tülitsedes lausa „sinu rass”, süüdistades teist poolt milleski, kuigi tegelikult ollakse ühte päritolu. Inimesed muutuvad teise pere suhtes väga negatiivseks.
•• Mis on teie arvates peamine põhjus, miks perevägivalda esineb nii palju?
Vägivald on käitumine. Sa käitud vägivaldselt: füüsiliselt, seksuaalselt, verbaalselt, kuidas tahes. Vägivalla lahendamiseks tuleb aru saada, mis on sellise käitumise taga. Tavaliselt on selle taga hirm ja impotentsus. Impotentsus laiemas mõistes – et sul ei ole mingit võimu, pädevust ega võimekust. Tunned hirmu mahajätmise ees, valesti mõistmise ees. Väga palju vägivaldsust tuleb sellest, et ei soovita näidata selliseid tundeid ja selle asemel kasutatakse väga aktiivset lähenemist.
Siis on muidugi teistsugune vägivald, mis esineb, kui ollakse mõnuainete, narkootikumide või alkoholi mõju all. Kui jood palju, ei ole sa enam vastutustundlik, sa ei mõista enam ise, mida see tegevus tähendab. Narkootikumide ja alkoholi tarbimine tähendab, et sa ei usalda enam iseennast, vaid alkoholi, sõltud sellest.
Vägivaldsele inimesele on äärmine provokatsioon ka näiteks teise osapoole vaikimine, kui talle tundub, et teda ignoreeritakse. Ta ei suuda seda taluda ja reageerib löömisega. Kui naisi on kasvatatud lapsest peale hoidma oma viha rohkem enda sees, siis mehi jälle vastupidi. Mehed elavad alates sellest ajast, kui nad on väga väikesed poisid, ennast alati tegevusega välja. Teismelised käituvad alati väga füüsiliselt. Nad ei oska viha enda sees hoida ja muudkui vallandavad seda. Väga tihti tulevad neist siis pahategijad, ülihalva käitumisega inimesed.
On väga oluline, et oleks keegi, kes aitaks inimesel oma viha ohjata. Ülimalt tähtis on mõista, kust viha tuleb, ja vältida peredes vägivalda.
•• Mida te arvate laste löömisest kasvatuse eesmärgil ja seadustest, mis seda keelavad? Meil on praegu arutlusel selline seaduseelnõu, mis keelaks laste füüsilise karistamise.
On selline ladinakeelne väljend nagu in medio stat virtus ehk „väärtus on keskel”. Kui öeldakse, et mitte kunagi mitte mingil tingimusel ei tohi last lüüa, sest selline on seadus, siis on see minu arvates üle pingutatud ja äärmuslik. See tähendab, et iga kord, kui lööd oma last, oled kurjategija – see on liiga karm. Teisest küljest, arvamus, et lapsi lüües kasvatad sa neid, on teine äärmus. See ei ole õige ega vajalik. Ma arvan, et seaduste asemel, mis panevad asjad väga piiravalt paika, on vaja inimesi harida.
•• Ma olengi aru saanud, et meie ametnike sõnul on oluline selle seaduse üldine mõte; nad ei taha kõiki iga löömise pärast kriminaalkorras karistama hakata, vaid panna inimeste pähe mõtte, et lapse löömine ei ole õige.
Ma arvan, et see ongi tähtis, et inimesi õpetatakse, kuidas lapsi teistmoodi kasvatada, näidatakse, mis on alternatiivid. Sest inimesed vahetevahel ei tea, et on olemas teised meetodid. Vähemalt minu riigis, veel minu põlvkonna puhul – pärast sõda – oli laste löömine peamine viis neid kasvatada. Mõnes mõttes olime sellega nii harjunud, et tegime vahet hea ja halva peksu vahel – ehk millal me olime selle tõesti ära teeninud või mitte.
Selles kultuuris olid teised reeglid, kuid tänapäeval need enam ei toimi, sest kultuuritase on muutunud. Samuti sotsiaalne eetika.
Isegi koolis saime kepiga vastu näppe. Inglismaal oli füüsiline karistus veel hiljuti, mõne aasta eest koolides aktsepteeritud. Seega me ei räägi keskajast. Aga ma isiklikult arvan, et see ei ole hea. Eriti kui seda ei tule ette ainult aeg-ajalt, vaid sellest on kujunenud viis lapsi kasvatada ja nende üle valitseda. Sest siis nad kardavad sind ega tule sinuga rääkima. Nii et ma arvan, et on vaja teha kõvasti teavitustööd ja tuua palju näiteid. Ja muidugi ka mingit seadust, mis kaitseks äärmuste eest.
•• Seega teie soovitate nendel vanematel, kellel on probleeme laste ja teismelistega, minna teraapiasse?
Jah, aga tavaliselt inimesed ei tule teraapiasse nagu kooli, et õppida mingit ainet. Nad tulevad, kuna neil on probleem. Rääkisime siin Eesti terapeutidega anoreksiast, mis on väga vägivaldne käitumine, mida lapsed iseenda suhtes rakendavad. Väga paljud tüdrukud teevad seda. Nõustamisele toovad nad kaasa oma perekonnad. Ja siis tuleb välja, et perekonnas on nii palju probleeme kas paari vahel või vanavanematega seotult. Väga valulised perekonnasündmused kerkivad pinnale. Siis on väga hea, et lapse probleemi kaudu saab aidata tervel perekonnal kasvada.
Minu nõuanne on: ärge võtke lapse probleemi väga tõsiselt. Võtke seda kui signaali, et perekonda on vaja aidata. On vaja õpetada professionaale ja kooliõpetajaid. Vahel eeldavad õpetajad, kes peavad tegelema probleemsete lastega, et neil lastel on halb perekond. Mõnikord on see tõsi, näiteks kui vanemad hakkavad lahku minema või esineb peres füüsilist vägivalda. Aga see ei tähenda, et see on halb perekond, vaid et nende elus on halb aeg.
Seega peredega peab olema empaatilisem, neid ei tohi ainult süüdistada, et nad on vastutavad halbade asjade eest. Perekond on suur üksus, igast perest saab alati otsida midagi positiivset. Peredele on oluline, et neid kuulatakse, mitte ainult ei süüdistata.
Eluloolist
Maurizio Andolfi
sündinud 1942
•• Rooma La Sapienza ülikooli psühholoogiateaduskonna professor, Accademia di Psicoterapia della Famiglia asutaja ja direktor.
•• Andolfi on rahvusvaheliselt tunnustatud pereterapeut. 1999. aastal võitis ta oma töö eest Ameerika abielu- ja pereteraapia assotsiatsiooni auhinna. Professor Andolfi on avaldanud märkimisväärselt suures koguses publikatsioone pere- ja abieluteraapia valdkonnas. Ta on Euroopa pereteraapia assotsiatsiooni üks asutajaid.
•• Andolfi käis eelmise nädala lõpus Eestis ja korraldas Eesti pereterapeutidele seminari, mille teemaks oli noorukite vägivaldne käitumine ja sellest tuleneva perekriisi käsitlemine.
Eesti Päevaleht 24. aprill 2010