See ongi nii: riigikontrollil oli õigus. Margit Rosental, MTÜ Händikäpp juhatuse esimees

Olen Tartu ülikoolis sotsiaaltööhariduse saanud projektijuht ja koolitaja. Praegu töötan osalise tööajaga ühes mittetulundusühingus ja elan iseseisvalt oma kodus.

Mis sellest?” küsib ehk lugeja. Kasutan liikumispuude tõttu ratastooli, olen seda teinud terve oma elu, 35 aastat. Vajan peaaegu kõigis toimetustes isiklikku abistajat – selleks, et riidesse panna, poes asju ostukorvi panna, kassas maksta. Isiklik abistaja aitab mul kirjutada. Kui ma helistan, hoiab ta telefonitoru – ühesõnaga teeb kõike, mida ma muidu teeksin oma käte ja jalgadega.

Milline näeb välja minu tavaline päev? Hommikul tuleb isiklik abistaja kokkulepitud ajal minu kodu ukse taha. Tööpäeviti saabub ta enamasti kella 8.30 ja 9 vahel, aga mõnikord, kui kuskile sõitma pean, juba kell 6. Õnneks elan ma päris hästi kohandatud kodus, kus saan spetsiaalse nupuga avada ukseluku. Isiklik abistaja viibib minu kõrval terve päeva. Ta aitab mu ratastooli, teeb minu juhiste järgi mulle hommikueine. Ta aitab mul end korrastada ja riidesse panna. Tööpäevadel lähen ma tavaliselt kontorisse, kus ootab enamasti nii arvutitöö, mida saan abivahendiga ise teha, kui ka klienditöö, mille juures isiklik abistaja mind aitab. Ma töötan tavaliselt kella 12-st kella 19–20. Kui tööpäev on läbi, lähen ma kas poest läbi ja koju või siis saan enne kojuminekut sõpradega kokku. Aeg-ajalt meeldib mulle Eestis ringi liikuda või kaugemale reisida.

Näib tavalise inimese tavalise eluna? See ongi nii. Puudega inimene maksab lihtsalt iga tavalise elu minuti eest tunduvalt rohkem kui lisavajadusteta inimene. Iga isikliku abistaja teenuse tund maksab mulle kaks krooni. Kuus vajan ma isikliku abistaja teenust keskmiselt 420 tundi. Seega kokku kulub sellele umbes 840 krooni kuus.

Lisaks kasutan invataksot, millele kulub keskmiselt 500 krooni kuus – kuid seda vaid limiteeritud sõitude piires. Kui limiit on otsas ja madalapõhjalist bussi ei tule, tuleb sõita täishinnaga.

Mul on vedanud, et abivahenditest vajan vaid ratastooli ja voodit, mis võimaldab end istuma aidata. Nende eluliselt vajalike asjade eest tuleb tasuda üüri – umbkaudu 300 krooni kuus. Need on dokumentaalselt tõestatavad kulutused, mis tulenevad otseselt minu puudest.

1750 krooni kuus

Sellele kõigele lisanduvad kulud telefonile – ma pean telefonitsi otsima isiklikke abistajaid, tellima invataksot ja nii edasi –, helistamiseks kulub umbes 80–100 krooni kuus. Kulutused, mis tulenevad otseselt mu puudest, ulatuvad niisiis 1720–1750 kroonini kuus.

On puudega inimesi, kellele puue lisakulusid ei tekita, ja neid, kelle kulud abivahenditele on kordi suuremad. Eesti riigis on puudega inimestel õigus saada sotsiaaltoetust, et katta sellest puudega kaasnevad kulud. Mina saan seda toetust 780 krooni kuus – ehk ligi tuhat krooni vähem, kui on mu tegelikud kulud.

Palju arutlusi on tekitanud riigikontrolli audit, mis võttis luubi alla puudega inimeste sotsiaaltoetused. Minu arvates on riigikontrolli järeldused ja soovitused asjakohased. Kurb, et mõ-ned puudega inimesed on asunud rünnakule, justkui tahetaks neilt raha ära võtta.

Toetuste eesmärk on puudest tulenevate lisakulude katmine. Ühtlasi saavad puudega inimesed töövõimetuspensioni, mis peab hüvitama puude tõttu saamata jääva töötasu. Näiliselt tundub see kõik hea ja õige, kuid riigikontrolli hinnangul pole praegune süsteem säästlik ega täida eesmärke. Riik ei suuda inimeste puudest tulenevaid lisakulusid hinnata, samuti ei sõltu puudega inimeste töövõimetuspensioni suurus teenitud tuludest.

Nii see ongi. Mõne aasta eest uuendati puudest tulenevate lisakulude hindamise süsteemi. Lootsin koos paljude teiste puudega inimestega, et seeläbi hakkavad toetused rohkem vastama tegelikele kuludele. Juhtus vastupidi – kui vana süsteemi järgi sain maksimumtoetust (840 krooni kuus), siis nüüd määrati mulle ligi saja krooni võrra väiksem toetus.

Kui otsuse vaidlustasin, selgitas komisjon, et toetus vähenes, sest mul puuduvad kulutused ravimitele. Samal ajal aga ei arvestata toetuse määramisel inimese tegelikke kulutusi toetavatele teenustele (minu puhul isikliku abistaja ja invatakso teenused) ega abivahenditele (näiteks ratastooli üür). Selle asemel uuritakse, kui kaugel asub lähim toidukauplus ja kui raske toidukoti suudan sealt koju tuua. Minu puhul pole see mingi näitaja, sest riputan toidukoti ratastooli külge ning saan poest tuua ilmselt raskema koti kui puudeta inimene käe otsas. Ainult et selleks peab mul kaasas olema isiklik abistaja.

Nagu sunnismaine

Õige on väide, et riigil puudub ülevaade kohalike omavalitsuste pakutavatest teenustest. Puudega inimestel puudub kindlus teenuste saamise suhtes – sest omavalitsused pakuvad teenuseid väga erineval tasemel. See-tõttu ei saa ma vabalt valida töö- ja elukohta. Ma elan Tartus, kus saan enam-vähem piisaval määral kasutada isikliku abistaja teenust. Kuid ma otsin uut tööd ja kui saaksin sobiva pakkumise mõnest muust linnast, ei saaks ma seda ilmselt vastu võtta. Miks? Sest enamik omavalitsusi pakub isikliku abistaja teenust – millest ma sõltun – väga väikeses mahus või üldse mitte.

Riigikontroll soovitas sotsiaalministeeriumil seadusega täpselt kindlaks määrata, milliseid teenuseid on kohalikud omavalitsused kohustatud puudega isikutele osutama ja millised peavad olema selleks kasutatavad rahalised allikad. Ühtlasi soovitas riigikontroll tagada nende teenuste ja nendele kulunud raha ülevaate ja järelevalve. Need soovitused on täiesti loogilised. Uue sotsiaalhoolekande seaduse ettevalmistamine käib juba aastaid. Väidetavalt on omavalitsused selle vastu. Aga kui riik ei suuda neile tagada selleks piisavalt raha, on see mõistetav.

Sotsiaaltoetusi oleks õige kasutada selleks, et tasuda vajalike teenuste ja abivahendite eest. Selleks tuleb kehtestada selged põhimõtted teenuste ja abivahendite vajaduse hindamiseks. Tegeliku vajaduse põhjal saab riik kalkuleerida, kui palju teenuste osutamine maksma läheb, ning määrata omavalitsustele selleks raha.

Töövõimetuse määramisega on samuti segadus. Selle asemel et hinnata, millist tööd inimene teha saab, keskendutakse sellele, mida kõike ta teha ei saa. Minusuguse sünnitrauma tagajärjel puude saanu jaoks on niisugune süsteem üldse kummaline. Missuguse töövõime ma siis kaotasin?

Baleriinina oleksin loomulikult 100% töövõimetu. Õppisin hoopis sotsiaaltööd. Nõustamist, koolitamist või projektijuhtimist takistab puue vähem. Vajan töötamiseks hoopis kohandusi, toetavaid teenuseid, võib-olla abi ja täiendus- või ümberõpet. Seda ei ole ma kahjuks saanud. Saan hoopis töövõimetuspensioni. Selle suurus ei muutu sellest, kas töötan või mitte. Kas Eesti on tõesti nii rikas, et lubada tööealistel inimestel lihtsalt jõude olla?

Kurb, et sotsiaalminister näikse rohkem muretsevat kohalike omavalitsuste autonoomia kui puudega inimeste elukvaliteedi pärast. Kes siis puudega inimeste huve kaitseb? Usun, et ükski omavalitsus pole toetavate teenuste pakkumise vastu, kui riik näeb selleks ette selged kriteeriumid ja rahalised vahendid.

Loodan, et valitsus suhtub riigikontrolli ettepanekutesse tõsiselt ning kasutab puudega inimestele suunatud raha nii, et nad saavad vajalike teenuste ja abivahendite abil iseseisvalt elada ja töötada, et ühiskonnale kasulikud olla.

Eesti Päevaleht 25.11.2010: http://www.epl.ee/artikkel/587985#lower_vote