Mees orjastas Lasnamäel vaimupuudega naise ja müüs teda kui lapsprostituuti. Kadri Ibrus

Püüame kõik olla võimalikult asjalikud, hakkame kotte autosse tassima. Keegi Dmitrit ei kõneta. Dmitri jätkab Julia ähvardamist ja veenmist. Julia on ikka veel kahevahel ja hirmu haardes – kas tulla meiega või jääda ikkagi kohale.

Meie vaoshoitud asjalikkus jääb seekord peale: lõpuks oleme koos Juliaga kotte täis topitud autos ja sõidame salastatud turvapaika, kus ootab tema kolmeaastane poeg.

Kohtumine Dmitriga

Julia põgenes pojaga Dmitri korterist mõni päev enne politseioperatsiooni. Mees oli just töökoha saanud ja päevasel ajal tööle läinud. Julia kasutas võimalust ja läks lapsega päästearmeesse kapten Anya Hendersoni juurde, keda ta tundis ja usaldas.

„Me teame teda juba 2006. aastast Narvast, kui ta oli just lastekodust lahkunud ja abikooli lõpetanud ning kolinud sotsiaalkorterisse,” meenutab Henderson. Henderson ja tema abikaasa, Päästearmee Eestis MTÜ juhatuse esimees Daniel J. Henderson aitasid Juliat, kui ta sattus kohe pärast lastekodust lahkumist ühe kriminaalse taustaga naise haardesse. Too võttis tema dokumendid endale ja hakkas teda ära kasutama, sundides Juliat enda heaks töötama.

Kuigi politsei alustas ka selles asjas menetlust, lõpetati see tõendite puudusel. Mida Anya aga siiani mäletab, on Julia tohutu hirm tolle naise ees, mida too väga oskuslikult ära kasutas.

Hendersonid võtsid Julia mõneks kuuks enda juurde elama. Kui Julia aga tagasi oma sotsiaalkorterisse läks, jäi ta peagi rasedaks ja sai lapse. Lapse isa kadus. Tuttavate kaudu jõudsid Julia ja ta pisipoeg Tallinna, kus ta oli peagi sutenööride võimuses, kelle juures ta peavarju leidis.

Dmitri oli üks Julia kliente. Talle tuli mõte võtta Julia enda juurde koju tööle.

Julia oli alguses lootusrikas: nüüd on elamispinna mure lahendatud ja Dmitri aitab teda, nagu oli lubanud. Lastekodust pärit Julial ei olnud raha ega lootust peavarjule ning ta sõltus inimestest, kes ta teele sattusid.

Dmitri hakkas internetti kuulutusi panema. Ta pakkus Juliat näiteks aadressidel www.litsid.ee ja www.voodi.ee. Dmitri võttis vastu telefonikõnesid, kauples, organiseeris kokkusaamised ja sõidutas naise kohale. Mõnel ööl tuli mitu klienti. Enamasti tellisid mehed Julia enda juurde. Julia sõnul oli kliente igasuguseid, eestlasi ja venelasi. Pikemalt ei soovi ta sel teemal rääkida.

Nüüd on Julia küll juba 23-aastane, kuid esimest korda kohtudes võiks tema vanuseks pakkuda 14–15 aastat. Ta on nii kõhn, et tekib mure, kas ta saab ikka piisavalt süüa. Pikkust võib Julial olla ehk meeter viiskümmend. Pikad juuksed liuglevad mööda selga.

Dmitri silmis tähendas see võimalust suuremaid summasid teenida, sest tema klientide jaoks on teismeline tütarlaps luksuskaup, mille eest nad on nõus rohkem maksma. Nii reklaamiski Dmitri Juliat kui alaealist ja kasvatas sissetulekut.

„Ta rääkis, et meil on raha vaja. Temal tööd ei olnud,” meenutab Julia nüüd. „Korterilaen oli vaja maksta ja autoliising ja igasugu muid asju,” loetleb Julia, kes uskus Dmitri juttu, et tema kohus on meest aidata.

Dmitri kehtestas reeglid. Üksinda ei tohtinud Julia korterist väljuda. Võis ainult koeraga ümber maja jalutada. Mitte kunagi ei tohtinud kesklinnas üksinda ringi käia. Telefoniga ei tohtinud rääkida.

Elu Dmitriga

Vaimupuudega Julia sai töövõimetuspensioni üle 2000 krooni kuus. Selle ja lapsetoetused kandis Dmitri enda arvele või võttis sularahas välja, sest Julia konto paroolid võttis ta endale. „Mul ei olegi kunagi pangakaarti olnud, kaart oli ainult Dmitril,” seletab Julia. Tal endal polnud ülevaadetki, kui palju ta toetust sai.

Poes käidi koos ja Dmitri ostis Juliale asju oma äranägemise järgi. Kuid paljut ta Juliale ei võimaldanud. Näiteks meisterdas Julia Maxima poe kilekottidest lapse voodile aluskile, sest mehe sõnul ei olnud neil plastist voodikatte ostmiseks raha. Ka mähkmete jaoks ei jagunud piisavalt raha. Julia oleks tahtnud lapse lasteaeda panna, kuid Dmitri sõnul ei olnud neil raha ka selleks.

Julia pangakonto väljavõte näitab nüüd, et kokku on Dmitri omastanud tema pensione ja riiklikke toetusi ligi 145 000 krooni ulatuses.

Dmitri tellis ka ise endale koju prostituute, tihti mitu naist korraga, ja sundis Juliat osalema grupiseksis. Sealsamas ühetoalises korteris, kus oli Julia laps. Julia küll lisab, et neil oli teine voodi köögis, kuhu sai varjuda, ja et laps öösiti enamasti magas. Vähemalt nii soovib ta mõelda.

Julia nüüdseks kolmeaastane laps võeti kaasa, kui ta ema klientide juurde viidi. Vahel jäeti poiss üksinda koju.

Õige pea tekkisid Julial terviseprobleemid, kuid Dmitri keeldus teda arsti juurde lubamast. Välja arvatud ühel korral, kui Julial oli väga tugev valu alakehas.

Julia soovis teha HIV-proovi, kui kuulis kiirproovi tegemise võimalusest, kuid ka selle keelas Dmitri ära. Julia kahtlustas, et on saanud Dmitrilt nakkuse, sest tollel oli palju seksuaalpartnereid, tihti ilma kaitsevahendita.

Kui Julia soovis prostitutsiooni lõpetada, ähvardas Dmitri, et sel juhul võtab ta lapse ja hooldusõiguse ning Julia ei kohta oma last enam iialgi.

Poja sünnipäev

Väike poiss on praegu küll rõõmsameelne ja jookseb reipalt turvapaigas ringi, kuid vajab kolme ja poole aastaselt veel mähkmeid ega oska rääkida.

„On selge, et poiss on arenemata, mitte õppimisvõimetu,” kinnitab päästearmee juhatuse Eesti esimees Daniel Henderson. Kui Julia tahtis 2009. aasta suvel lapse sünnipäeva tähistada, valetas ta Dmitrile, et läheb koeraga jalutama, aga läks hoopis Päästearmeesse Hendersonide juurde.

„Tal ei olnud Tallinnas ühtegi sõpra peale meie,” selgitas Henderson. „Me võtsime oma pere, läksime kõik koos Kadrioru parki ja korraldasime poisile piknikustiilis sünnipäevapeo.” Kuid peo ajal helistas Dmitri Juliale, hakkas teda ähvardama ja käskis kohe koju tagasi minna.

„Julia läks väga endast välja ja kartis temaga kohtuda. Viisime nad siis koju. Dmitrit ei olnud kohal, kui me sinna jõudsime. Voodis, kuhu lapse magama panime, ei olnud linu. Toas ei olnud ühtegi mänguasja. Tuba haises suitsu järele ning oli näha jälgi hiljutisest suurest joomisest,” kirjeldas Henderson.

Kui Hendersonid väljusid, sõitis Dmitri autoga ette. „Ta oli väga vihane ja agressiivne, süüdistas meid oma eraelulistesse asjadesse sekkumises. Ta nõudis, et me tema korterit rohkem ei külastaks.”

Hendersonid ei teadnud siis, et Dmitri müüs Juliat prostituudina, sest naine ise sellest ei rääkinud. Järgmine kord nägid nad Juliat tänavu jaanuari lõpus, kui Julia nende juurde põgenes.

Dmitri jäi vahele 2009. aasta oktoobris, kui politsei tegi tema kuulutuse peale Julia kontroll­ostu. Algatati kriminaalasi ja talle esitati kahtlustus prostitutsiooni vahendamises. Politsei teatas Juliast ohvritega tegelevale MTÜ-le Eluliin, kust teavitati juhtunust omakorda Lasnamäe sotsiaalhoolekande osakonda ning paluti Juliat ja tema last aidata. Eluliin soovis Julia võtta inimkaubanduse ohvritele mõeldud rehabilitatsiooniprogrammi.

Eluliini psühholoogid kirjutasid Lasnamäe sotsiaalhoolekande osakonnale, et tuleb välistada Julia seksuaalse ekspluateerimise kordumise võimalus ja tema sõltuvus Dmitrist. Julia vajas rehabilitatsiooni, elupinda ja sotsiaaltöötaja järelevalvet. Samuti oli tal vaja jätkata psühhiaatriliste ravimite võtmist, mida tal polnud Dmitriga elades võimalik teha.

Lasnamäelt Eluliin vastust ei saanudki.

Abiellumine

Julia elas pärast politsei sekkumist mõnda aega Tallinna emade ja laste varjupaigas. Dmitri helistas talle sinna korduvalt ja veenis „koju” tulema. Mullu veebruaris Julia läks. Dmitri viis ta joonelt perekonnaseisuametisse ja vormistas nende abielu.

„Ta tahtis lihtsalt kriminaal­asjast pääseda,” ütleb nüüd ka Julia ise. Nimelt ei saa nõuda abikaasa vastu tunnistamist. Küsimuse peale, miks ta selle tehinguga nõustus, raputab Julia pead ja ohkab. „Käisime seal ametis ära lihtsalt, sealsamas tegime ka selle paberi, et tema vormistati lapse isaks.” Niisiis andsid mõlemad allkirja, nagu oleks Dmitri lapse bioloogiline isa.

Edasi läks Dmitri käitumine veel hullemaks. Samal ajal oli tal täielik õigus nii naise rahale kui nüüd ka lapsele, mis hirmutas Juliat kõige rohkem.

Dmitri ema oli samuti kõigest teadlik. Tema saatis Juliat arsti juures käies, mida tehti nüüd lapse tervise asjus. Dmitri viimane äriprojekt oli ka lapsele invaliidsusraha nõutamine. Julia kinnitab, et mitte kordagi ei saanud ta poja arstiga nelja silma all rääkida, arstiga rääkis alati Dmitri ema. „Nad ütlesid, et ma ei oska asju selgitada,” meenutab Julia. Hiljem uurides selgus, et arst ei olnud Julia vaimupuudest teadlikki.

„Kui ta meile 24. jaanuaril helistas, ütles ta, et Dmitri joob juba mitmendat päeva, poiss ei saa pideva joomise ja suitsetamise tõttu samas ruumis magada,” räägib päästearmeelane Anya Henderson. „Ta ütles, et Dmitri oli teda peksnud. Aga kuna ta kohutavalt kartis, siis ta palus, et me temaga ühendust ei võtaks. Viimaks ta tuli. Kolm päeva hiljem, kui Dmitri oli päevasel ajal kodust ära. Ta oli väga halvas seisus, nägi välja väga alatoidetud ja haiglane.”

„Meie organisatsioonile on selge, et see mees on kasutanud Juliat ära kõige julmemal ja südametumal viisil, eirates täiesti nii tema kui ka tema poja elu,” sõnab Daniel Henderson. „Dmitri hoidis teda ja ta poega täielikus vaesuses, lõikas nad ära lähedastest ning hoidis neid pideva hirmu all.”

Julia sai nüüd esimest korda elus endale pangakaardi ja enda kätte oma töövõimetuspensioni ning käis koos turvapaiga tugiisikuga kohvikus. Kui saiakesed ja tee ostetud, oletas Julia, et nüüd on raha otsas. Suur oli tema üllatus, kui selgus, et sellest rahast jätkub veel paljukski. Ja et hea korralduse korral saaks ta iseseisvalt ja rahulikult omaette korteris elada. „Ma tundsin, et ma olen nagu mingi ese, kui elasin seal temaga. Ma tahan tunda, et ma olen inime­ne,” ütleb Julia.

Dmitri kriminaalasi jõuab kohtusse tõenäoliselt juba märtsis. Milles täpselt talle süüdistus esitatakse, kas prostitutsiooni vahendamises, orjastamises või veel milleski muus, ei soovitud prokuratuurist praegu veel öelda.

Julia nimel on sisse antud lahutus, kohus on määranud Dmitrile lähenemiskeelu.

Sotsiaaltöötajad probleeme ei näinud

•• Eesti Päevaleht küsis selgitust Lasnamäe sotsiaalhoolekande osakonna juhatajalt Tauno Prulilt, kes ei soovinud otse suhelda ja saatis vastused kirja teel linnaosa avalike suhete nõuniku kaudu.

•• Kirjavahetusest selgub, et sotsiaaltöötajate hinnangul oli selles peres kõik korras. „Pärast esimest mei­le saabunud teadet selle naisterahva kohta käis Lasnamäe sotsiaaltöötaja korteris kodukülastusel. See oli keskmises korras, lapsel oli kõik eluks vajalik ja palju mänguasju. Lapsega käidi psühholoogi ja logopeedi juures. Lasnamäe sotsiaalhoolekande osakond suunas pere Tallinna perekeskuse teenusele, et aidata kaasa naise sotsiaalsete oskuste arenemisele, probleemide teadvustamisele ja lahendamisele. Perekeskuse töötajad külastasid neid mitu korda kuus, sealhulgas oli ka etteteatamata külastusi, nõustasid ning suhtlesid telefonis. Peret aitas igapäevaelus ka mehe ema,” seisab meilis.

•• Kas ei tundunud vastuvõetamatu, et samas korteris elasid mees, kes oli kahtlustatav oma naise müümises, ja väike laps? Vastusest selgub, et sotsiaalosakond oli sellest küll teadlik, kuid ei näinud selles otsest ohtu emale ega lapsele.

•• Lasteaiakohta pole Julia pojal aga sellepärast, et selle organiseerimine võtab aega, nüüd on poiss järjekorda võetud.

•• „Meie sotsiaaltöötajad andsid perele rahaasjades nõu. Nad said näiteks korduvalt soojusenergia hinnatõusu kompensatsiooni, samuti vee hinnatõusu kompensatsiooni. Neile maksti ravimitoetust ning nad said abimakarone ja toidupanga abi. Otsest järelevalvet mehe ja naise rahakasutuse üle sotsiaalhoolekande osakond siiski teostada ei saa,” vastati küsimusele pere rahaasjade seisust.

•• „Mis puutub abielusse, siis ei saa lastekaitsjad seda kuidagi takistada. Naist pole tunnistatud teovõimetuks. Perekeskuse töötajate sõnul oli naine abielu üle väga õnnelik ning näitas fotoülesvõtteid pulmadest, perepiknikust ja Ermitaaži külastusest,” seisab vastuses. „Isaduskannet saab muuta ka meie teadmata.”

Julia kirjeldab

Tallinna perekeskus on asutus, kuhu linn suunab n-ö probleemsed perekonnad. Pered käivad seal päevastel visiitidel, aga keskuse töötajad teevad ka kodukülastusi.

Kui vestleme Juliaga nelja silma all, kinnitab ta, et kui perekeskuse sotsiaaltöötaja Monika Lehismets neil külas käis, rääkis ta peamiselt Dmitriga.

„Ta juhendas teda, kuidas politseiga asju ajada ja dokumente täita,” ütleb Julia. „Monika käis alati siis, kui meil oli kõik hästi, päeval käis tavaliselt. Siis oli Dmitri ka hea.”

„Ükskord oli Dmitri väga purjus ja kuri minuga, siis ma ütlesin, et ma räägin Monikale ära, ta pidi järgmine päev tulema. Dmitri helistas Monikale ja ütles, et ärgu tulgu homme, et meil on paha päev. Monika ei tulnudki.”

„Ma kartsin Dimat, ta ähvardas mu maha lüüa ja karjus kogu aeg. Poja peale ka. Monikale ta keelas neist asjadest rääkida. Ma näitasin Monikale meie fotoalbumit, Monikaga oli meil tore suhelda. Prostitutsioonist ma temaga ei rääkinud. Dima oli alati kodus, kui Monika käis. Mul endal ei olnud Monika telefoninumbrit ega kellegi numbrit, kellele kriisi ajal helistada.”

„Ükskord tulistas Dmitri kodus õhupüssiga, mille ta ostis. Mul tuli pükste sisse auk. Poeg nägi ka seda.”

„Ükskord sain peksa, sest olin autot valesti lumest puhastanud.” Perekeskusse sõidutas Juliat alati Dmitri ja tuli temaga sinna kaasa.

Julia helistas oma orjuse ajal politseinumbril 110 ja sellest on olemas kõnede väljavõtted, kuid ta ei saanud sealt abi. Kui alga­tati kriminaalasi, esitas Julia Harju maakohtusse avalduse riigi õigusabi korras advokaadi saamiseks, kuid see jäeti rahuldamata. Selgitusteta.

Kommentaar

Maarika Pähklemäe

Julia esindaja õigusbüroost

M. Pähklemäe Law Office

Lastekaitsetöötaja, kes perega tegeles, teadis kõiki asjaolusid ja ei tegutsenud siiski mitte lapse huvides. Puudega isikutega töötamisel on lastekaitsetöötajatel võimalik pöörduda erialaspetsialistide poole. Kõnealusel juhul ei saa nõustuda, et lastekaitsetöötajad tegid kõik endast sõltuva, sest vastasel korral ei oleks asi prokuratuuris ja kohtus.

Sotsiaaltöö ei olnud sisuliselt suunatud lapse huvide kaitsmisele. Perega tegelenud inimesed on soodustanud lapse alaarendamist.

Et selline juhtum üldse on kohtumenetluses, on näide sellest, kui ebaterves ühiskonnas me elame ja kui kaitsetud on puudega isikud ning et lastekaitsetöötajate tegevus vajab täiendavat järelevalvet ja kvalifikatsiooni kontrollimist.