Skip to main content

Mis saab pärast vabaabielu lõppu? Viktor Turkin, vandeadvokaat, advokaadibüroo Hansa Law Offices 10. mai 2011 07:30

Eestis sünnib rohkem lapsi vaba-abielust kui registreeritud abielust: 2009. aastal sündinud lastest 6435 vanemad olid registreeritud kooselus, 7717 vanemad aga vabaabielus, näitavad statistikaameti andmed.

Rohkem kui viiendik peredest elab vabaabielus.

Põhjusi, miks abielu registreerida ei soovita, on palju: ühe jaoks on vaba kooselu „proovi-abielu”, teine soovib abielust tulenevaid tagajärgi teadlikult vältida, kolmas ei hinda oma suhet perspektiivis eriti pikaks. Uuringud näitavad ka, et pärast lahutust või lesestumist ei kiirustata reeglina uuesti abielluma – kui leitakse elukaaslane, elatakse temaga meelsamini vabaabielus.

Vabas kooselus elavad inimesed peavad aga arvestama, et Eesti perekonnaseadus ei reguleeri abielueelseid ning abieluväliseid (vabaabielulisi) varalisi suhteid. Mees ja naine võivad küll pidada oma kooselu abielusarnaseks suhteks ning esitada teineteisele sama kõrgeid nõudmisi nagu registreeritud abielu korral, kuid ometi on sellise kooselu seaduslik kaitse hoopis erinev abieluga kaasnevatest õiguslikest tagatistest.

Eesti seadustes leidub sätteid, mis viitavad mitteabielulise kooselu tunnustamisele (elukaaslase õigus keelduda kohtumenetluses ütluste andmisest, pankrotiseaduses esineb võlgniku lähikondlase mõiste). Kuid ühise omandiga seostuvates küsimustes seisavad elukaaslased pahatihti silmitsi ebapiisava regulatsiooniga. Eluaseme ja muu vara ning ülalpidamisega seostuvad  konfliktid võivad olla vabaabielu lõppemisel keerukamad kui abielu lahutamisel. Kui kooselu sujub häireteta, ei peeta varaliste küsimuste korraldamist eriti oluliseks, probleemid kerkivad esile siis, kui ilmnevad tõsisemad märgid kooselu lagunemisest.

Vormistada kaasomandina

Seadusliku abielu puhul pole alust eeldada, et abikaasad peaksid oma varalisi suhteid reguleerima kokkuleppeliselt. Kuid vabaabielus olevad elukaaslased peaksid suhtuma teineteisesse pigem kui lepingupartnerid, kes pole teineteisega isiklikus plaanis seotud.

Toon ühe näite. Mees ja naine kolivad kokku, abielu nad ei registreeri. Enne kooselu algust on mehel ostetud pangalaenuga korter, mis jääb tema omandisse. Mees tasub kõik eluasemekulud (pangalaenu ja kommunaalmaksed), naine katab toidu, laste ja majapidamisega seotud kulud. Juhul kui see paar pärast kaheksa-aastast kooselu lahku läheb, naisel õigust omandile ei ole. Vabaabielu lõppemise puhul ei õnnestu reeglina rakendada õigust omandi jagamisele – naisel on teoreetiline võimalus nõuda kulutuste eest, mis ta nende aastate jooksul kandis, teatud kompensatsiooni.

Või teine näide: mees ja naine on võtnud ühiselt laenu, et soetada korter. Korter on ametlikult mehe omandis, laenumakseid tasutakse aga ühiselt. Kaaslaenusaajaks olemine ei tekita aga õigusi ostetud asjale, see tekitab vaid kohustusi.

Minu soovitus vabaabielus olevatele inimestele on: kui soetate ühiselt vara, vormistage see kaasomandina. Ühiseid kohustusi saab määratleda ka seltsingulepinguga, ent juhul kui seltsingulepingust võib välja lugeda, et vara läheb jagamisele, kuid kinnisturaamatus on vara vaid ühe poole nimel, tekib problemaatiline olukord.

Asjaõigusseaduse kohaselt eeldatakse nimelt alati kinnistusraamatu kannete õigsust.  Seega, kui puudub vastav kanne, siis puudub isikul eelduslikult ka vastav õigus. Eesti seadused kaitsevad omandit suhteliselt jäigalt ning nõuete esitamine teise isiku omandis oleva asja või sellest tuleneva kompensatsiooni osas peab olema väga mõjuvalt põhjendatud.

Seltsingulepingu olemasolu tunnustamise tüüpargumendina esitatakse sageli ühise kodu loomise kavatsust. Enesestmõistetavalt ei piisa siin üksnes kavatsusest ning väidetav seltsinglane peab tõendama ka ühise majapidamise ning ühiste vahendite olemasolu. Ainuüksi kooselu fakt pole aga piisav seltsingulepingu olemasolu tuvastamiseks.

Alusetust rikastumisest

Seltsingulepingu kõrval on veel üheks võimaluseks oma õigusi kaitsta esitada kahjunõue alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetu rikastumise õigusinstituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seaduse või tehinguga kohustatud. Näiteks kui üks isik teeb elukaaslase ainuomandis olevale, kuid ühise koduna kasutatavale elamule remondi- või parandus-töid, võib tulla hiljem kõne alla alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamine.

Veel üks näide: mees ja naine elasid koos aastaid ning neil oli kaks alaealist last. Ühist kodu planeerides ilmnes ootamatu tõrge: mehel oli Krediidiinfos üleval üks õiguslikult vaieldav võlg ning pank keeldus seetõttu ühise eluasemelaenu andmisest ja naine oli sunnitud võtma laenu ainuisikuliselt. Ostetud kinnisvara vormistati panga soovil laenutagatisena naise ainu-omandisse. Laenu tagasimaksmine toimus aga selliselt, et mees kandis mitu aastat iga kuu laenumakse naise pangakontole, kust pank selle maksegraafiku kohaselt maha arvestas. Lahkumineku järel ei tahtnud naine võimalikust kompensatsiooni maksmisest talle jääva eluaseme eest enam midagi kuulda. Minu hinnangul on käesoleval juhul mehel head võimalused esitada naise vastu nii seltsingulepingust kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue.

Vabaabielus võib kerkida ka küsimus, kuidas saab üks elukaaslane oma (või terve perekonna) varalisi huve kaitsta, juhul kui teise elukaaslase käitumine neid ohustab. Erinevalt perekonnaseadusest puuduvad siin spetsiaalsed kaitsemehhanismid (nt teise abikaasa nõus-olek või tehingu heakskiit), seetõttu on ka siin oluline roll poolte kokkulepetel. Asjaõigusseadus loeb vallasasja valdaja eelduslikult ka selle omanikuks, järelikult on võimalik kaasvalduse puhul eeldada ka kaasomandi olemaolu.  

Automaatse varaühisuse puudumine vabaabielus võib lahkuminekul põhjustada vaidlusi nii konkreetse õigussuhte olemasolu kui ka väidetavalt tehtud kulutuste osas. Kui mingil põhjusel osutub ebaotstarbekaks või võimatuks registrivara soetamine poolte kaasomandisse, tuleb edasiste tõendamisraskuste vältimiseks pooltevahelise kokkuleppega selgemalt fikseerida seltsingulepingu eesmärk ja sisu ning selle täitmisel tehtavad kulutused. Nii saab lahkuminekul oma õigusi paremini kaitsta. 

 

Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/artikkel/597647