Valijad hindavad naisi. Kaia Iva, riigikogu liige (IRL) 19. juuli 2011

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale“, sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi – üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas.“ Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:“ Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?“ Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet“ kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!