Maire Aunaste: Eelarvamusest vabaks!
Minuga on nii, et mida õnnelikum ma olen, seda hiljem magama lähen. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada aega magamisele, kui samal ajal saaks teha ju palju muid toredaid asju – alates jälle ühe oma elatud päeva peale mõtlemisest kuni teiste elude vaatamiseni televiisorist.
Hiljuti juhtusin nägema kontserti, mis köitis mu tähelepanu esimesest hetkest alates sellega, et pilt polnudki nagu XXI sajandist… Laval ei olnud mitte midagi atraktiivset, ei suitsu, ei tuld ega kõige vähematki sõud!
Keset lava seisis lihtsalt laulja, kes laulis. Riides oli ta nii, nagu polekski tal muud selga panna kui seesama ülikond, mis tal parasjagu seljas juhtus olema. Pintsaku alt paistis hele särk, üks hõlm viigipükste peal ja teine sees ning jalas olid tal kingad, mis kindlasti ei pretendeerinud peenele maitsele. Need olid lihtsalt ühed tugeva tallaga tänavakingad.
Oli ilmne, et see laulja ei tahtnud moest midagi kuulda. Ka ei tahtnud ta vist kedagi ega midagi enda ümber näha, sest muidu oleks ta kas või korrakski silmad lahti teinud… Aga ta ei teinud. Ta laulis, silmad kinni, ta ei flirtinud publikuga, ta peaaegu ei rääkinudki, nimetades laulude vahele vaid pealkirju.
Ma ei saanud tükk aega aru, kas tegu on naise või mehega. Nägu oli sile ja õrn, värvimata, soeng oli nagu mehel, aga hääl oleks kuulunud siiski nagu rohkem naisele. Ja varsti tundsin ma ta ära – ühe vana laulu järgi!
See oli Sinead O’Connor, Iiri lauljatar, kes üheksakümnendatel paistis silma oma kiilaks aetud pea ja hirvesilmadega. Ja muidugi laulmise endaga…
Mõtlesin terve minuti, et kas see on tõepoolest sama inimene, kes omal ajal pakkus kõneainet oma ilu ja ekstravagantsustega ja kes nüüd oli muutunud inimeseks, kelle jaoks sool, välimusel, kehakaalul ja teiste arvamusel pole kõige vähematki tähtsust. Nii see igatahes tundus.
Saal istus hiirvaikselt, proovides kinni püüda ruumis kaikuvat hinge… Laulvat hinge. Hinge, kes igatseb armastust ja pakub armastust, kes tänab kuulamise, mõistmise ja kaasaelamise eest.
Minu ja arvatavasti ka saalitäie Šveitsi publiku jaoks oli see kontsert erakordne elamus! Vähemalt minu elus üks harvu kogemusi, kus eelarvamustele polnud jäetud kõige väiksematki rolli. Kus kuulaja sai hinnata vaid seda tunnet, mida kunstniku hääl temas tekitas.
See vist peakski olema kunsti mõte, mõtlesin. Sellise emotsionaalse laengu äratundmisel kaotavad niisugused ajas muutuvad mõõdupuud nagu vanus, keha või kes keda armastab, igasuguse tähtsuse. Enamasti oleme kahjuks omaenda eelarvamuste ohvrid. Mis segab elu võtmast nii, nagu ta on, pannes meid kritiseerima, nina kirtsutama, asju oma vaatevinklist nägema…
Viimatise “Tantsud tähtedega” saate ajal meenus mulle inimeste suur armastus eelarvamustesse ning enda arvamiste ainuõigsusesse taas.
Saate teemaks oli Eesti. Ainus mitte-eestlasest osavõtja ehk Anna Levandi ütles tantsule eelnevas videos, et tema valis Eesti Vabariigi alguskümnendite muusika. Sest teda huvitab Eesti ajalugu. Nüüdseks teame muidugi kõik, et hinnatud iluuisutamistreenerit huvitab ka kõik muu, mis on seotud Eestiga. Muidu ta siin ju oma lapsi ei kasvataks ja eesti keelt ei räägiks!
Niisiis sellel Venamaal sündinud andekal naisel oli tantsunumber Eesti telesaates sügavamalt eestlaslik kui teistel saatest osavõtjatel kokku.
Aga mäletate, kuidas Anna Levandi tulekut Eestisse omal ajal vastu võeti? Või täpsemalt – kuidas teda vastu ei võetud! Eriti hästi mäletan seda häbi, mida ma kaasmaalaste olematu sallivuse pärast tundsin.
Tookord Anna õnneks veel eesti keelt nii hästi ei osanud kui praegu: vastasel korral poleks ta ehk meie eelarvamustest läbi kasvanud kurje sõnu alla neelata suutnudki… Või unustada.
Seda pauku aga, mida esimene tantsusaatest välja hääletamine endaga kaasa tõi, ei unusta televaatajad niipea. Võin kihla vedada, et mitte ükski inimene Eestis ei arvanud ära, kes välja kukub…
Maaleht 23.10.2011 http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/maire-aunaste-eelarvamusest-vabaks.d?id=60116709