Vägivaldsust vähendab haritus. Tiit Kändler, teadustoimetaja

Pereisale lendas jalutuskäigul pähe tühi pudel. Afganistanis hukkus meie sõdur. Norra väikesaarel lasti maha kümneid inimesi. Somaalia põgenikelaagrites sureb nälga tuhandeid hädalisi.

Maailm on vägivaldne ja üha vägivaldsemaks muutub. Sellise mulje jätab meile päevast päeva kõrva ja silma, ninna ja keelele imbuv uudisvoog. Tahaks ära, aga kuhu? Kui Türgis notitakse turiste, Liibanonis pantvangistatakse jalgrattureid ja isegi Helsingis… Ah, aitab.
Mina soovitan vahelduseks põgeneda matemaatikasse, arvude kainesse, ent ometi põnevasse ja vahel ka südamlikku maailma. Kui arve vaadata, siis näeme, et vägivald on vähenenud. Üks vägivalla vähenemise indikaator on, et üha nõrgemad vägivallailmingud suudavad koperdada üle uudiste lävepaku.

Riigieelsetes ühiskondades sai vägivallas hukka umbes 15 protsenti elanikest. See pole oletus, vaid arheoloogide ja etnograafide tuvastatud tõsiasi. 20. sajandi sõdades, genotsiidides ja inimese põhjustatud näljahädades hukkus suhteliselt viis korda vähem rahvast. Viimased 50 aastat on olnud inimkonna ajaloos erakordsed. Jah, pärast kaht maailmasõda on peetud ja peetakse endiselt kodusõdu, kuid need on ilmselgelt vähem laastavad kui üliriikide vahel peetud sõjad. 14. sajandi Euroopas hukkus mõrtsukate käe läbi igast 100 000 inimesest 40. 20. sajandi lõpul oli see arv 1,3.
Miks siis on nõnda vahvalt läinud, et vägivald on vähenenud? Läheneme sellele küsimusele tervishoiu kandi pealt. Inimese eluiga on viimaste sajandite vältel hoogsalt kasvanud, ja seda mitte ainult Euroopas. Tänu teile, arstid! Jah, muidugi on arstiteadusel oma roll. Kuid kõige rohkem on eluiga kasvatanud hügieen. Inimene on saanud targemaks, ei rooja tänavale või kartulivao vahele ning peseb söögi alla ja peale käsi. Arstimitest toimib plaanikohaselt vaid pool, kuid hügieenist kogu pakett. Nii lihtne see asi ongi. Haritus on kasvatanud eluiga.
Sama asi on vägivallaga. Ainus tõeliselt toimiv võimalus saada vastu vägivallale on haridus. Arutlemisvõime kasv on näitaja, mis suunab ühiskonna arengut, mitte väravasse kolgitud pallide arv. Aru ei ole tunnete ori, ehkki nii arvas David Hume.

Muutume järjest targemaks

1980. aastate alul märkas Uus-Meremaa Otago ülikooli filosoof James Flynn, et intelligentsusteste müüvad firmad renormaliseerivad pidevalt saavutatud punkte. Uued põlvkonnad vastavad vanadele küsimustele üha paremini. Keskmine tänapäeva teismeline saanuks 1910. aastal IQ-testis tulemuseks 130 ja tollane keskmine inimene saaks nüüd vaid 70 punkti.
Elu on läinud haritumaks. Viimane poolsajand on näinud igasugu õiguslaste revolutsiooni. Küll on see olnud seksrevolutsioon, küll naiste, lesbide, värviliste, geide, loomade ja laste õiguste eest võitlejate võidukäik. Neid on võõristatud, naeruvääristatud ja vaenatud, nende vastu on välja astutud. Kuid nemad marsivad edasi nagu usinate sipelgate vägi, kellele vastumürk mõjub vaid pärikarva.

Muidugi, on ka tagasilööke. Nii nagu terrorismi plahvatuslik kasv, New Age’i unu-munu, kreatsionism, saientoloogia ja igasugu vandenõuteooriad. Mis seal ikka. Kuid ei maksa unustada meie suurt õpetajat Voltaire’i: „Need, kes sunnivad teid uskuma absurdsusi, suudavad teid panna sooritama julmusi.”  
„Teadus, tehnika ja sekulaarne demokraatia ei pea enam tundma end kaitsepositsioonis olevana,” arutleb Harvardi ülikooli psühholoog Steven Pinker oma raamatus „The Better Angels of Our Nature” („Meie loomuse paremad inglid”). „Parima ja halvima ühendus oli 20. sajandil julm, ja nüüd on aeg see statistiliselt haritud ajaloo vaatevinklist ümber hinnata.” Õudused ei tulnud koos ajaloo loomuliku käiguga, need olid fluktuatsioonid, mis teatavate keskkondlike asjaolude tõttu võimendusid. Rõhutan, et Pinker räägib „statistiliselt haritud ajaloost”. Pole mõtet uskuda toredat juttu, mida mõned meie ajaloolased pajatavad, et iga põlvkond kirjutab ajaloo ümber ja ajalugu on üleüldse üks meelevaldne asi. Ega ikka ei ole küll. Kui vaid selle kui teaduse loomisel ei jäeta kõrvale meetodid, mille loodusteadused on ammuilma välja töötanud.
Loodus on mastaabiväline nähtus, enesesarnane, fraktaalne. See tähendab, et mingis üldises ja meile väga olulises plaanis ei ole üks puu keerulisem puulehest, nii nagu ei ole üks ühiskond keerulisem inimesest. Halamine, et küll meile on ikka liiga tehtud, ei vii välja kuhugi mujale kui uue vägivallani.

Harituks ohutuse huvides

Vägivald ei ole vähenenud loodusliku valiku tõttu, sest on toimunud nii kiiresti. Pole võimatu, et sel on oma genoomivälised ehk epigeneetilised põhjused. Geenid võivad olla, kuid need peavad ka avalduma. Ja geenide avaldumist suunab mingis osas ka keskkond.
Haridus ei ole oluline mitte niivõrd ja eelkõige selleks, et teenida rohkem „nutsu”, olla maailma silmis edukas riik, tasakaalustada eelarvet, saavutada suurim majanduslik kasv. Haritus on tähtis eelkõige selleks, et meie maailm oleks homme turvalisem kui täna. Ning see ei ole paljas päevapoliitiline sõnakõlks, vaid tõsikindlatele faktidele tuginev tõdemus. Kes seda ei usu, katsetagu pealegi New Age’i või võitlevat ateismi, ägedat fundamentalismi ja minu pärast kas või Milton Friedmani. Sipelgate vägi, kui see vaid on vahvalt haritud, läheb ometi katkematult edasi.

http://www.epl.ee/news/arvamus/vagivaldsust-vahendab-haritus.d?id=60491419 (Eesti Päevaleht: 26.10.2011)